Mulle meenub 1980ndate lõpp, kui perestroika oli Eestis maad võtnud ning taasilmus Meie Aeg. Käisin seda siis nagu teisedki levitamas. Kord võtsin paki ajakirju, sõitsin bussiga Tallinnasse ning läksin linnahalli trepile. Ootasin seal toimuva kontserdi lõppu, ajakirjad käes. Natukese aja pärast tuli minu kõrvale õigeusu rüüs habemik. Slaavi tähtedega plakat ühes käes ning traktaadid teises. Viivu hiljem hakkaski rahvast uksest välja valguma. Valju häälega kutsusin rahvast ajakirja ostma. Inimesed tulid õhinaga ning peaaegu igaüks võttis ajakirja. Veerand tunni pärast olidki Meie Ajad otsas. Minu lähedal seisva preestri vastu ei tundnud keegi huvi. Eelmise kuu algul avaldatud 2012 rahvaloenduse andmed religiooni teemal tekitasid mõtteid, mida tahaks teiega jagada.
Ühiskonna pilt statistika järgi tundub olevat ümber pöördunud, võrreldes seda mitmekümne aasta taguse kogemusega. Protestantlik Eesti on muutunud õigeusklikuks Eestiks. Ühed arvavad, et usuleigus eestlaste hulgas on tingitud koguduse maailmameelsusest, teised, et vähesest misjonimeelsusest, kolmandad usuvad, et hoopis koguduse liigsest konservatiivsusest. Kellel on õigus? Mõnes mõttes kõigil. Teisalt ei saa timurlaste kombel vägisi üle tänava aidata seda, kes sellest pole huvitatud.
Tulid meelde Jeesuse sõnad: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?“ (Lk 18:8) Mida Ta silmas pidas? Arvan, et Jeesus mõtles usku Temasse. Viimaste ja eelviimaste loenduste statistika näitas, et kuigi usk Kristusesse on vähenenud, pole usklikkuse protsent muutunud, lihtsalt inimesed on pöördunud muude usundite poole.
Selles plaanis võime küll tuhka pähe raputada: kas me oleme otsinud hoolega neid, kes on soovinud abi üle tänava saamisel? Me teame, et kristlike koguduste kahanemine pole ainult Eesti probleem. Vahel tekib mõte, et see, mida hingevaenlasel ei õnnestunud saavutada teadusliku ateismiga, näib õnnestuvat materialismiga. Reklaamiga töödeldud ühiskond loodab, et majandus hakkab kasvama, turule tulevad üha uued tooted, mis teevad elu huvitavamaks ja kergemaks, tööd ja leiba jätkub kõigile. Need, kes väidavad vastupidist, pole populaarsed.
Mitmel pool maailmas hoogustub roheliste kogukondade loomine, kommuunid, kus püütakse elada loodusega kooskõlas. Sellise eluviisiga loodetakse päästa ennast ja maakera hävingust. Kuid maavälise sekkumiseta pole see võimalik – kliima muutub, loodusressursid ammenduvad. Viimase saja aastaga on inimkonna probleemide hulk kasvanud tõusvas joones. Vaatamata inimlikus mõttes pessimistlikule tulevikusuundumusele usun, et olukord pole väljunud jumaliku kontrolli alt. Vaadates tagasi ajalukku, näen, et minevikus on toimunud korduvalt ootamatuid pöördeid. Ajalugu on nagu sõit ameerika mägedeks kutsutud atraktsioonil täis kiireid langusi, ootamatuid pöördeid ja järske tõuse. Jumala käest kinni hoides elame üle ka kõige ettearvamatumad olukorrad. Olgem siis rõõmsad, sest päästepäev läheneb!
In English