Eba-reaalne

Mõne aja eest õpetasin hingamispäevakooli klassis, kus oli umbes 20 gümnasisti. Peaaegu kõik neist olid „eluaegsed“: ristitud seitsmenda päeva adventistid, kes olid enamuse oma elust olnud seotud kirikuga. Selle päeva teema oli ausus ja võttes arvesse tol päeval esindatud erinevaid kultuure, olime peagi väga sügavas vestluses, kuhu oli haaratud kõige erinevamaid vaatepunkte, kuni ma esitasin pealtnäha lihtsa küsimuse: „Kui sa leiaksid kõnniteelt sajadollarilise, siis mida sa teeksid?“

Vastus oli vali ja ühehäälne: „Jätan endale!“

Olen aastatega õpetanud paljudes noorte ja noorte täiskasvanute piibliklassides. Aga ma ei ole kunagi varem kuulnud seda vastust tulevat nii kiiresti, nii ühemõtteliselt ja tõesti, nii isekalt. Küsisin: „Kas te peate silmas, et te ei püüagi selle raha omanikku üles leida – küsida ehk lähedal­asuvast poest või möödakäijatelt, kas keegi on raha kaotanud?“

„Mitte mingil juhul,“ kõlas entusiastlik vastus. „Leidja õigus.“

„Aga mis siis, kui sina kaotaksid 100 dollarit?“ õrritasin, püüdes tekitada empaatiat. „Kas sa ei sooviks, et leidja üritaks sind otsida?“ 

„Jah, muidugi,“ sain vastuseks. 

„Aga miks sina ei teeks siis sedasama sellele, kes kaotas oma raha?“ 

„Sellepärast, et 100 dollarit on suur raha ja ma ei saa endale lubada sellist heldet annetust kellegi rikkamaks tegemisel.“

Nad ei teinud nalja. Nagu võitegi arvata, oli meil nüüd küllaga materjali, millest ülejäänud ajal rääkida.

Reaalsuskriis

Mul on kiusatus pidada seda kogemust huvitavaks, kuid siiski ebaoluliseks, see on vaid pinnavirvendus noorte moraaliarengute meres. Igaüks võitleb erinevate moraalsete küsimustega ja noored ehk sagedamini kui teised. Pealegi, neil õpilastel (keda ma armastan ja kellega ma olen aastaid töötanud) on üldiselt kõrged moraalistandardid.

Ja just seepärast: miks selline järsk järjepidevusetus? Kas see oli juhus, et ausus rahalistes asjades ei olnud auväärne mitte ühegi õpilase jaoks selles klassis? Või peegeldasid nende vastused tõsisemat fenomeni, mis mõjutab adventnoori üldisemalt?

Vaadates tagasi kahe aastakümne pikkusele tööle noortega, arvan, et vastus viimasele küsimusele on tõenäolisemalt jah. Kuigi mul ei ole sellele teaduslikku tuge, ütleb minu sisetunne, et järsult on kasvanud nende arv, nii mitteaktiivsete kui aktiivsete seitsmenda päeva adventistidest noorte ja noorte täiskasvanute seas, kelle elus on väga robustsel viisil segunenud altruism ja hedonism, ortodoksne ja ketserlik. Nende hübriidadventistlik elustiil varieerub kummalisest (ma tean ühtne noort meest, kes kuulutab oma terviseteadlikele sõpradele adventistide tervisesõnumi voorustest ja joob ise samal hommikul kuus tassi kohvi) irooniliseni (paljud noored adventistidest naised, keda tean, kannavad võrksukki, stilettosid, peaaegu olematuid seelikuid ja kaebavad ise samal ajal „tänapäeva meeste“ üle), äärmiselt destruktiivseni (tunnen elu aeg adventkogudusega seotud noori, kel on veel mingid sidemed kogudusega, kuid kes osalevad regulaarselt okultistlikel üritustel, käivad ohtlikul pinnal oma seksuaalelus või kasutavad erinevaid narkootilisi aineid).

Pange hoolikalt tähele: need noored adventistid ei tunneta vajadust oma konfliktses elustiilis midagi lahendada. Nad võivad teadvustada vastukäivusi ja mõned kindlasti soovivad neist vabaneda, aga enamus üllataval kombel siiski mitte; nad on oma eluga rahul. (100 dollari näite puhul võivad nad neid vastuolusid tajuda voorustena.)

Kuidas see juhtus, et üha enam noori, kes on kasvanud koguduses ja kellele on eeldatavalt õpetatud piibellike põhimõtteid, elavad nii selges vastuolus nende põhimõtetega?

Mul on teooria: võib-olla on märkimisväärselt suure osa adventnoorte jaoks adventism eba-reaalne?

Kolm eba-reaalsust

Sidekriips selles sõnas on tahtlik. Paljud tänapäeva noortest tajuvad adventismi kui midagi kunstlikku, formaalset ja (uskuge või mitte, arvestades meie haridussüsteemi) intellektuaalselt mõttelagedat – sidekriipsuga sõnaga – eba-reaalset. Mul on sellele nähtusele vähemalt kolm selgitust.

1. Noorte adventistide maailmavaates domineerib visuaalne meedia. Mäletan siiani, kuidas ma 20 aastat tagasi oma esimesele noortegrupile ütlesin, et mul ei ole telekat. Pärast seda, kui nad uuesti teadvusele tulid, püüdsid mõned veenda mind meediapuuduse pattu kahetsema – kui mitte minu enda, siis minu laste pärast. „Tõsiselt, pastor Shane,“ ütles üks noor siiralt, „sinu lapsed on nagu mingid imelikud nohikud, kui nad ei vaata telekat!“ Selline oli noorte meediasõltuvus siis, sellisel tehnoloogia pimedal ajastul nagu 1990ndate algus.

Teadlased¹ on märkinud, et visuaalse meedia kõikehõlmav üleolek (TV, filmid, internet, videomängud jne) tähendab, et sõnade ja ideede mõju on vähenenud dramaatiliselt ja samavõrra on kasvanud kunstlike piltide mõju. Pilt võidab olemuse. Just see olemuse allajäämine välisele domineerib liiga paljude noorte elus, kaasa arvatud noorte adventistide elus.

Võite väita, et adventistidest vanemad on hoolikamad oma lapsele meediadieeti valides. Kuid – pange tähele – sellisel puhul ei pruugi valimisest midagi sõltuda, kuna kogu visuaalne meedia on oma olemuselt eba-reaalne, see julgustab vältimatult vaatajaid nägema maailma eba-reaalsete silmadega.

Mõtle sellele. Peaaegu kõik meediaproduktsioonid on suunatud lastele, noortele ja noortele täiskasvanutele – fiktsioon või mitte, püha või mitte – seda esitavad tavaliselt inimesed (näitlejad), kes teesklevad kedagi teist. Nende ettekirjutatud lõpud omavad vähe ühist tegeliku elu ennustamatusega. Nende eriefektid tekitavad tunde, et reaalsus on ebanormaalne ja igav. Ja nende lood – hoolimata nende keerukusest või teemadest – lahenevad kas 30 või 60 minutiga. See on juba definitsiooni järgi eba-reaalne.

Ma näen teatud visuaalse meedia doosides ka positiivset. Mina ja mu lapsed naudime valitud portsjoneid (kuigi mu noortegrupp tunneks häbi, kui nad teaksid, et mul ei ole ikka veel kaabeltelevisiooni). Ma kasutan visuaalset meediat mõnikord ka jumalateenistuse ajal.

Ent meediast küllastumine on teine teema. Kurvastusega näen adventnoori, kes on ristitud, kes on koguduses kasvanud, keda ma armastan ja kellest hoolin, kuidas nad on visuaalsest meediast küllastunud. Nende tähelepanu kestab ainult nii kaua kui keskmine filmistseen, nad igatsevad samasugust tähelepanu, mida naudivad nende meediakangelased, ja neil on peaaegu läbitungimatult küüniline suhtumine, mis tõlkes kõlaks nii: „Kõik on kunstlik. Kõik on eriefekt. Mina olen sihtpublik. Sul on 30 sekundit. Lahuta minu meelt – kui sa suudad!“

Miks nad nii mõtlevad? Lapsed, kes päev-päevalt, kuust teise ja aasta aasta järel küllastuvad eba-reaalsusest, kujundavad endale vältimatult eba-reaalse maailmapildi.

See viib meid järgmise ja eelmisega seotud seletusele adventnoorte vastuolulise elustiili kohta:

2. Tänapäeva noortel adventistidel on eba-reaalne koguduse-kogemus. Olen märganud, et paljud noored, kes on kasvanud fabritseeritud visuaalse meedia najal, leiavad, et keskmine adventkoguduse jumalateenistus ei ole hingemattev. Mõned kogudused (minu oma kaasa arvatud) on püüdnud seda kompenseerida, kasutades elavamat muusikat, rohkem meediat, kaasates noori koguduse juhtimisse jne. See võib abiks olla.

Ent pärast aastaid erinevate lahenduste proovimist olen veelgi enam veendunud, et on midagi sügavamat, millega peaksime tegelema: tänapäeva adventkoguduse jumalateenistuse sisu. Selle olemus on eba-reaalne. Ma ei eita, et adventistide teenistus on paljude jaoks tähenduslik. Aga see ei too esile murettekitavaid küsimusi. Näiteks, erinevalt varakoguduse teenistustest² on meie omad iganädalaselt samad – ettearvatavad nii sisult kui vormilt. Edasi: kui Piibel räägib kõigi usklike preesterlusest, siis meie kogudustes juhivad tavaliselt asja palgatud inimesed. (Kui paljud meist mäletavad aega, mil see oleks olnud kuidagi teisiti?) Enamus jumalateenistusi, millel olen olnud või osalenud, istub kogudus erinevalt Uue Testamendi ajastust (vt 1Kr 14:26)³ vaikselt ja suhtleb omavahel väga vähe (pinkide jaotus kirikus ei julgusta ka suhtlemist eriti). Iroonilisel kombel nähakse teenistuses osalemist kui selle „atmosfäärist“ hälbimist. Selle tulemusena ei tee enamus osalejaid mitte midagi muud kui kuulavad. Paar osalejat – lisaks noortele eeslauljatele – näivad saavat inspireeritud. Ja siiski me väidame, et see on reaalne – meie reaalse Jumala reaalne teenimine.

Kuhu kadus spontaanne, Jeesuse-keskne, hinge rikastav interaktiivne jumalateenistus, millest jutustab uus Testament?⁴ Võib-olla on sinu koguduses see olemas, aga paljudes mitte. Mul on väga raske mitte nõustuda noortega, kellest paljud leiavad, et meie teenistused on ettekirjutatud, kirikukesksed, osalejaid mittearvestavad ja, jah, eba-reaalsed.

3. Paljudel tänapäeva noortel adventistidel on eba-reaalne arusaamine Kristusest. Lisaks eba-reaalsele maailmavaatele ja eba-reaalsele kirikukogemusele on veel midagi, mis tingib noorte adventistide rahulolu vastuoludega: ebamäärane arusaamine Kristusest. 

Ma soovin olla oma sõnastusega ettevaatlik, et mitte mõjuda legalistlikuna. Ma usun kindlalt, et Jumala arm on mind päästnud, mitte minu teod ja et Kristuse päästerüül ei ole „ühtki inimlikku niiti“.⁵ Aga ma kardan, et – kuidas teisiti seda öelda? – Kristus, keda me oma noortele esitame, tahab neilt liiga vähe. Kui seda nii esitada, siis mängime end kahjuks otse nende punguva „adventism on eba-reaalne“ mõttemalli kätte. 

Näiteks, ma olen aastate jooksul korduvalt kuulnud siiraid ja kirglikke kõnelejaid suurtele noortegruppidele rääkimas, et Kristus armastab neid ja seega on väga vähesel määral huvitatud sellest, mida nad oma elus tegelikult teevad. „Usaldage vaid Jeesust,“ öeldakse noortele. „Ärge muretsege sellepärast, mida vaatate, kannate, sööte jne – see tuleb iseenesest, kui teie suhe on paigas.“

Nelikümmend aastat tagasi oli see sõnum käsumeelse adventismi nurgas hädavajalik. Ent ajad on drastiliselt muutunud. Ma kordan: ajad on drastiliselt muutunud. Tänapäeva noortel ei ole mitte mingisugust probleemi käsumeelsusega. Nende suur mure on moraalne suhtelisus ja selle loomulik lõpp-peatus – ilmalikkus. Seega, tsiteeritud lauses on kaks möödapanekut: ajastus ja tasakaal. Ülaltoodud kõneleja ajastus on nihkes praegusaja noortega.

Mis puudutab tasakaalu – on tõsi, et inimese meediakasutus, riided, söök jm ei ole Kristusega suhte olemus. Aga suhe ilma reegliteta viib sama kergesti mässuni kui reeglid ilma suhteta. Keskendudes liiga palju suhtele ja liiga vähe käitumisele, anname noortele tasakaalustamata mulje, et meie käitumine on suhtes Kristusega ebaoluline – orjastav tees, millele ei ole Piiblis toetust.

Huvitaval kombel on paljud noored adventistid pigem huvitatud (isegi kui nad on selle suhtes ettevaatlikud) Jumalast, kes mõjutaks nende elus kõike, kaasa arvatud käitumist, kui Jumalast, kes „armastab“ neid, kuid näib olevat ükskõikne selle suhtes, mida nad vaatavad, kuidas riietuvad või söövad. Ja kui meie, vanemad täiskasvanud, esitame neile tasakaalustamata pilti Jumalast, kes nõuab oma järgijatelt liiga vähe, ei peaks me üllatuma, kui aina enam noori ütleb: „See ei ole minu elus oluline. See on eba-reaalne suhe. Kristus on eba-reaalne. Mul ei ole sellist Jumalat vaja.“

Parem tee

Kõik need kolm eba-reaalse faktorid – meediast lähtuv maailmavaade, eba-reaalne koguduse-kogemus, eba-reaalne arusaamine Kristusest – võivad viia eba-reaalse adventismini ja seega noorte inimesteni, kelle elustiil on põhjapanevalt vastuoluline ja halvav. Mida saame teha, aitamaks vahetada eba-reaalne eheda, tervikliku suhte vastu Kristusega?

1. Vähendage noorte meediatarbimist. See on ilmne – ja selgelt kergem öelda kui teha! Aga tehke kõik, mis on teie võimuses. Vähendage oluliselt nende noorte inimeste visuaalse meedia tarbimist, kellest te hoolite. Noored täiskasvanud, kes langetavad ise oma otsused, kaasake tegevustesse. Õppige neid tundma. Hoolige neist nagu Kristus. Kui on kohane, rääkige õrnalt võimalikest vastuoksustest, mida nad võtavad vastu meediast ja oma suhtest Kristusega. Ärge pahandage, olge tundlikud, olge ausad – ja laske neil otsustada. Mõni lükkab teie nõuanded tagasi, see on nende õigus. Ma olen hämmastusega tunnistanud, kui vabastavad ja elumuutvad võivad sellised vestlused olla, kui vastuoluliste ideede udu, mis on noore inimese pea kohal aastaid hõljunud, kaob.

2. Muutke hingamispäevahommikud Uue Testamendi laadseteks teenistusteks. Ap 4. ptk näitab selgelt, et Uue Testamendi aegse teenistuse kaks peamist joont olid distsiplineeritud spontaansus ja suhtlemine Jumalaga.⁶ Vana Testamendi pühamuteenistuse süsteem ei kadunud koheselt, aga nelipüha usklike kogukonna jaoks oli Kristus saanud kõige olulisemaks ohvriks. Nad mõistsid tasapisi, et nüüd on kõik kristlased Jumala preestrid. Lõpuks jäeti kõrvale isegi pühad ehitised⁷, kuna iga kristlane (ja kristlik järgimine iseenesest) oli nüüd Jumala püha tempel. Uue Testamendi teenistus oli isiklik suhtlemine, reglementeerimata ja tavaliselt viidi see läbi väikestes gruppides.⁸ Väikestes gruppides sai iga soovija osaleda laule valides, Jumala armastusest tunnistades, palvesoove esitades, piiblitunnis mõtteid jagades jne. Kristlased kasvasid Jeesuse tundmises ja ka üksteise tundmises ning seega olid nad inspireeritud ja vajalikuga varustatud, et uusi jüngreid tuua. See oli revolutsiooniline muutus võrreldes sellega, kuidas teenistust oli läbi viidud eelmised 4000 aastat. Ja, tõesti, see oli reaalne!

Tänapäeval on Uue Testamendi laadset teenistust raskem ellu viia. Ent üks moodus seda saavutada on rajades kodukirikuid. Need on koguduse grupid, kus on reaalsed liikmed, kellest enamik ei käi enam kirikus jumalateenistustel. Nad ülistavad Jumalat koos ning kutsuvad samal ajal teisigi, järgides Uues Testamendis kirja pandud põhimõtteid. Selle julgustüki tulemusi ei ole võimalik ette näha – aga pole kahtlustki, et see on reaalne. Pole ka ootamatu, et kõige suurema liikmeskonnaga on need grupid, kuhu kuuluvad noored täiskasvanud.

Kuidas viia ellu Uue Testamendi teenistuse elemente oma kirikus? Siin ei ole kõigile sobivat ühest vastust ning ma ei soovita igahingamispäevaseid jumalateenistusi ära jätta. Aga minu soovitus on, et te selle poole püüdleksite. Katsuge leida loovaid viise väikegruppide kogunemiseks (10–20 inimest) kas hingamispäeval või mõnel muul ajal. Vähendage oma sõltuvust vaimulikkonnast. Olge teenistuse ajal spontaansed, nii et iga osaleja saaks omalt poolt panustada või isegi muuta teenistuse vormi eelnevalt kokkulepitud juhtnööride raames.⁹ Selline teenistus on kõrge oktaaniarvuga kütus Kristuse tundmaõppimisel ja teiste inimesteni jõudmisel.

3. Õpetage noortele adventistidele, kuidas tunda ja kaitsta reaalset Jeesust. See nõuab vähemalt kolme asja.

Esiteks, me peame laskma Jeesusel ise enda eest rääkida – suunakem noored lugema… oodake veidi… Piiblit. See tähendab radikaalset sammu enamuse noorte adventistide (aga ka vanade adventistide) jaoks, kes ei loe oma Piiblit regulaarselt.¹⁰ Mõned noored lihtsalt ei tee seda otsust. Aga teised teevad.¹¹ Kasutage ära loomulikke olukordi, nagu hingamispäevakooli arutelud, lugege ja arutlege Piibli üle. Minge sõna sisse, nii et noored õpiksid tundma Sõna, Jeesust. Kui te lasete Jeesusel enda eest rääkida, siis noored näevad Teda sellisena, nagu Ta on, tõeliselt. Jumala armus saavad nad siis – vähemalt – laduda oma elule järjepideva aluse.

Teiseks, õpetage noortele adventistidele oma usku kaitsma – piibellikul ja filosoofilisel moel. Ma pean seda väga oluliseks. Eriti oluline on see nende 70% adventnoorte jaoks, kes õpivad mitteadventistlikes koolides ja ülikoolides, kus ilmalikud õpetajad ja õppekavad lõikavad nende eba-reaalse Kristuse ribadeks. Oma usu kaitsmine, kui seda on õigesti õpetatud¹², aitab neil näha, et Kristus on reaalne, et Ta on loogiline ja et Ta on midagi enamat kui soe ja karvane või väljamõeldud sõber. Nii saavad nad mitte üksnes kaitsta oma usku, vaid ka hoida adventistlikku elustiili, isegi vaenulikul alal.

Kolmas ja kõige tähtsam punkt: meie, täiskasvanud, peame olema ehedad. Me peame võitlema silmakirjalikkuse vastu enda elus, peame iga hinna eest olema tõelised kristlased, tõelised adventistid, tõelises suhtes väga tõelise Jumalaga. Selline elu on olemuslik ja ligitõmbav, isegi neile noortele, kes on kasvanud eba-reaalses maailmas.

Aastate eest andis minu hingamispäevakooliklass mulle maitse sellest, kui eba-reaalne võib olla noore adventisti elu. Täna usun, et see invasioon levib. Ent eba-reaalsus ei sobi reaalse Jeesusega. Olgem Temaga tõelised ja õnnistagu Jumal meid rikkalikult, kui püüame innukalt oma noori samale teele juhatada. 

Shane Anderson on Virginias asuva New Marketi adventkoguduse vanempastor.

Ajakirjast adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1 Neil Postman and Marshall McLuhan, Arthur Hunt The Vanishing Word: The Veneration of Visual Imagery in the Postmodern World 

2 “Kristus soovis rajada hoopis teistsugust teenistust“ oma kogudusejaoks, sellist, mis oleks vaba vanadest ettekirjutustest, mis iseloomustab eelmiste sajandite religioosset kogemust (vt Ap 4:23; Ellen G. White, Ajastute igatsus [Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn. 1898], lk 157; vt ka Jh 4:20, 21; Gl 4:8-11; Hb 10:11, 12, 19-25).

3 Pane tähele Pauluse tasakaalu 1. Korintlastele 14, tas välistab segaduse, ent kinnitab, et iga liige võib teenistusel osaleda. 

4 Pauluse kriteeriumid Uue Testamendi teenistusele on ühtaegu inspireerivad ja hirmutavad, see peab olema nii tõeline, et isegi uskmatud võivad sellest osa võtta, „Jumal on tõesti teie seas“ (1Kr 14:25)

5 Ellen G. White, Kristuse tähendamissõnad  (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1900), lk 311.

6 Mõnikord unustatakse ära, et terves UTs ei ole ühtegi ettekirjutust kristliku teenistuse jaoks. See võrdub iseenesest spontaansusega (vt 1Kr 14:24, 27-32). See muutus toimus Kristuse sõnade kohaselt (Jh 4:20, 21). Spontaansus koos korraga (1Kr 14:33, 40) ja suhtega Kristusega (vt Hb 10:1-25, E. G. White, Ajastute igatsus, lk 36, 157) pidid olema koguduse teenistuse juhtnöörideks, täpsemad detailid pidid jääma teenistuse osalejate määrata.

7 On üsna kerge unustada Ap 7:48 järsk toon: „Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus.“ Se esitab tõelise väljakutse meile, kes hindame inimese seatud struktuure kui ainulaadseid esindama Kristuse pühadust.

8 Kuni 4. sajandini AD ehitasid kristlased väga harva suuri kooskäimiskohti. Tavaline oli kooskäimiskohana kasutada kodusid (vt Ap 2:46, Rm 16:5; 1Kr 16:19, Kl 4:15, Fil 1, 2)

9 Otsi Ellen White’i kirjutistest märksõnaga „sotsiaalne koosolek“ (social meeting). Võid üllatuda, leides, et adventistide teenistused olid 60-70 aastat meie ajaloo algusest üsna sarnased Piibliga: ei olnud pastorite juhitavaid kogudusi, selle asemel koguduseliikmete täielik kaasatus jne. Me olime toona teistsugune kogudus.

10 Mitteametlikud uurimused näitavad, et vähem kui 25% noortest adventistidest loeb Piiblit regulaarselt.

11 Viimasel Seattle’i GYC noortekonverentsil osales 6000 (!) noort, kes on pühendunud Piibli tõelisele peegeldamisele.

12 Kui soovid enda tuttavaid noori adventiste õpetada kaitsma oma usku, uuri Ravi Zachariase, Timothy Kelleri (alustuseks on hea tema raamat The Reason for God), Norman Geisleri, William Lane Craigi ja meie oma Clifford Goldstein raamatuid.