Oleme jõudnud maikuusse. Kevadpäike on pannud taimed õitsema ja rändlinnud tagasi kodumaale kutsunud. On ülendav seda oma meeltega kogeda. Maikuu teine pühapäev on aeg, mil paljudes riikides tähistatakse emadepäeva. Emadele pühendatud päev sai alguse E.G. White’i aegse kaasmaalase kirjanik Julia Ward Howe’i ettepanekust 1872. aastal. Esialgu ei leidnud mõte erilist vastukaja. Alles 10. maist 1908 Lääne-Virginias Graftoni kirikus toimunud teenistusest hakkas Ann Jarvise edasiarendatud idee emadepäeva tähistamisest levima.
Tänapäeval umbes pooltes nii kristlikes kui ka mittekristlikes riikides tähistatakse seda tähtpäeva. Idee algatajad olid naisterahvad, kes mõtlesid oma tublidele emadele, nende raskele koormale, mida nad pidid suure pere hoidmisel ja kantseldamisel kogema, ning muidugi armastusele, mida jagus kõigile lastele. Kunagi tunnistas üks USA president, et kõik, mis temas on head, võlgneb ta tänu oma emale. Eks Ben Carsoni elulugugi raamatus „Kuldsed käed“ kinnitab ema määravat rolli Beni ja ta venna kujunemisel.
Elu kaasaja ühiskonnas erineb tugevalt elukorraldusest 100–150 aastat tagasi. Vanasti elas enamik elanikkonnast maal ning tegeles põllumajandusega. Uued pereliikmed said õpetuse oma emalt-isalt. Koolis käidi vaid mõni talv, et lugemine, kirjutamine ja rehkendamine selgeks saada. Tänapäeval elab elanikkonnast enamus linnades ning teeb palgatööd. Lapsed saavad teadmised paraku suures osas väljastpoolt kodu. Lapse „karjääriredel“ algab juba väikelapsena sõimerühmast ja jätkub lasteaia ning kooliga. Kui pere õhtul koju tuleb, siis võtab oma aja veel internet ja TV. Veel hullem on lugu, kui üks või mõlemad vanemad peaks töötama välismaal.
Kas kaasajal on kerge olla ema? Olenevalt olukorrast, kuid üldiselt mitte. Kuid kas sada aastat tagasi oli lihtsam? Arvan, et veel raskem (algeline arstiabi, käsitsitöö, palju lapsi, riikliku sotsiaaltoetussüsteemi puudumine). Kaasaegne elukorraldus võõrandab lapsed vanematest. Kardan, et nii mõnigi ema võib end läbikukkununa tunda. Põhjused on väga erinevad. Üheks faktoriks on kindlasti teadmatus. Kui inimene soovib juhilube saada, peab ta mitu kuud õppima ning seejärel eksamid sooritama. Lapse kasvatamiseks ei nõua keegi eksameid. Kumb on keerulisem? Sellele küsimusele oskavad emad ise kõige paremini vastata. Noored naised on sellest aru saanud ning realiseerivad end väljaspool kodu. Psühholoog Tõnu Ots alias dr Noormann ütles ühes raadiointervjuus, et teda teeb murelikuks, et Eesti ühiskonnas ei väärtustata emadust. On tore, et leidub noori aktiivseid naisterahvaid, kes vaatamata karjääritegemise võimalustele on siiski otsustanud saada emaks. Loodan, et nad saavad emarolliga ilusti hakkama.
Lõpetuseks tsiteerin EGW käsitrükilisest kogumikust „Adventkodu“ I osa peatükist „Ema mõju“: „Ema töösfäär võib olla tagasihoidlik, kuid tema töö mõju, ühendatud isa mõjuga, on sama püsiv kui igavik. Jõududest, mida maa peal tuntakse, on ema jõud headuselt järgmine Jumala väele... Ema pilgud, sõnad ja tegevus kannavad vilja igavikus...“
Soovin kõikidele praegustele ja tulevastele emadele taevalist tarkust ja kannatlikkust oma missiooni täitmisel!
PS. Emad väärivad tunnustamist mitte ainult kord aastas, vaid iga päev.
In English