Ühe töönädala keskel jalutasin kontori poole ja mulle meenus, et andsin lubaduse peatselt saabuval hingamispäeval lastejuttu rääkida. Tavaliselt on mul lastejutt varakult valmis, kuid seekord ei olnud tulnud ühtki head mõtet. Palvetasin kõndides endamisi selle pärast. Samal hetkel meenus mulle lugu, mis oli juhtunud nädal-paar varem ning sellele lisandus kindel teadmine, et just seda kogemust pean jagama. “Aga miks? Mida on sellest loost õppida?” küsisin mõttes ja kohe saabus minu jaoks selgus. Olin üllatunud ja tänulik nii kiire palvevastuse eest. Rõõmustades, et ei pea enam lastejutu pärast muretsema, tuletasin juhtunu uuesti meelde.
Mõni nädal varem istusin bussis, et Rakverest Tartusse sõita. Juhtus nii, et sama bussi peale tuli ka Helis (Rosin), istusime kõrvuti ja juba hakkaski jutt jooksma. Üks väike poiss, silma järgi umbes algklassilaps, oli millegipärast väga segaduses – pilet näpus, tuuseldas ta mööda bussi edasi-tagasi. “Huvitav, kas tal on midagi kadunud või ei leia ta oma kohta üles? Kas peaks talt küsima, mis viga?” mõtlesin. Kui aga buss Rakverest välja sõitis, ei olnud ka poissi enam näha. Küllap leidis, mis vaja.
Ent mõne aja pärast hakkasin kuulma, justkui meie lähedal nutaks keegi. Vaatasin ringi, ent kõik inimesed istusid ümberringi oma kohtadel, vaatasid rahulikult enda ette või ajasid oma kõrvalistujaga juttu. Tundus, nagu kuuleksin ainsana imelikke hääli, kuid lõpuks taipasin, et nutja peab istuma bussi põrandal – sellepärast teda näha ei olegi. Millegipärast kahtlustasin kohe, et tegemist on tollesama väikese poisiga, kes tundus ennist midagi meeleheitlikult otsivat. “Miks ta ometi porisel põrandal istub, kui buss on pooltühi?!” imestasin endamisi, kuid juba ilmuski poiss nähtavale, kössitades kurvalt ühe pingi otsal, nutuvõru ümber suu ja silmad pisarais.
Helis, kes poisile lähemal istus, küsis temalt, mis juhtus ja kas saab teda kuidagi aidata. “Mul oli pileti peal koht number 13, aga selle koha peal istuvad juba teised inimesed ja ma ei tea, kuhu ma nüüd võin istuda,” vastas poiss nuuksudes. Vaatasime Helisega üllatunult teineteisele otsa ja seletasime poisile, et ta võib istuda ükskõik millisele kohale, kus kedagi parasjagu ei istu – silma järgi võis neid kohti olla paarikümne ringis. “Aga kas need kohad on tõesti kõik vabad?” küsis poiss imestunult. Selgitasime, et kohad on piletile märgitud ainult nendel, kes esimeses peatuses peale tulevad, edaspidi istub igaüks suvalisele vabale pingile. Väike poiss rahunes veidi, lõpetas nutmise ning sättis ennast mugavamalt istuma, kuigi tundus, et ta ikka veel natuke kahtles, kas see ongi nüüd tema koht.
Selle väikese poisi lihtsameelsuse üle on lihtne muiata, aga tegelikult puudutab küsimus: “Kus on minu koht?” igaühte meist. Usun, et küllap iga inimene on sattunud mingil eluhetkel olukorda, kus tundub, et keegi on tema koha ära võtnud. Võib-olla jääb soovitud erialale õppima pääsemine esialgu ainult unistuseks, huvitavale töökohale kandideerides saabub teade: “Täname kandideerimast, kuid kahjuks ei osutunud Te valituks”, elu sunnib armsaks saanud kodust ühel päeval loobuma või ehk sooviksime olla kellegi jaoks parim sõber, kõige kallim inimene – kuid see koht on juba hõivatud. Võimalusi oma koht elus kaotada on palju ning peaaegu alati käib sellega kaasas pettumus, nõutus, viha ja kurbus.
Mõni nädal tagasi jõudsime hingamispäevakoolis nädala teemat arutades küsimuseni, kas ootamatud ja värvikad kohtumised kaasinimestega on Jumala plaan meie elus ja kui, siis miks. Taipasin, et Jumal saab tõesti selliseid olukordi kasutada. Näiteks siis, kui oodata oma elus mingit muutust, aga päevad tunduvad endiselt ühetaolised ning palved justkui ei jõua Jumalani. Siis aga kohtud ootamatult noormehega, kes tavatseb bussisõitudel ennast pikemates peatustes turgutada käte peal seismisega, või satud juttu ajama suusahuvilisega, kes on just läbinud kukekostüümis Tartu maratoni – ja siis usud jälle, et Jumalal on kõik võimalik, iga hetk võib tuua ootamatuid pöördeid.
Tunnistan, et minul pole alati olnud tarkust “kohast nr 13” lahti lasta ning aeg, mis võinuks olla õnnistuseks endale ja teistele, on möödunud ülekantud tähenduses bussi põrandal nuttes. Jumal on valikuvabaduse Jumal, Ta jätab igaühe otsustada, kas jääda porisele bussi põrandale kurvalt istuma või tõusta üles (muide, nii näeb oluliselt kaugemale :)) ja tähelepanelikult ringi vaadata. Kui sa tunned, et pole oma õiget kohta veel leidnud, siis palveta selle pärast ja ole avatud võimalustele, ka neile, mis tunduvad ehk alguses hirmutavad ja võimatud. Kui oled, siis märka enda ümber neid, kes parasjagu bussi põrandal istuvad ja paku abi sealt tõusmiseks. Ma usun, et Jumala soov on, et igaüks leiaks päris oma ja armsa koha Tema juures.
In English