Mõned päevad tagasi riputasime seinale uue värvilõhnalise kalendri, mille esikaanele on suurelt trükitud aastaarv 2013. Oleme rõõmsad, et päevad hakkavad taas pikenema ning kevadki pole enam kaugel.
Vaadates tagasi möödunud aastale, leidus kindlasti neid, kes ohkasid kergendatult, kui kuupäev 21.12.12 mööda sai. Seekord jäi maailmalõpp tulemata! National Geographicu telekanalil näidati dokumentaalfilmi, kuidas USAs mõned inimesed valmistusid maailmalõpuks. Nad ehitasid maa alla suured punkrid, mille täitsid toiduainetega, selleks et keeruline aeg üle elada. Nüüd pole neil ilmselt lähiaastatel toidupoodi vaja külastada.
Kui mingil hetkel jälle hakatakse rääkima maailmalõpust, siis suhtuvad ilmselt need murelikud inimesed sellesse skepsisega, sest neil on kogemus: midagi ei juhtunud.
Üks noorem eesti kirjanik kommenteeris teemat tõdemusega: inimesed on maailmalõpujuttudega ära uimastatud. Olen selle järeldusega nõus. Tõsine teema on muudetud äriks. Raamatute, filmide, maailmalõpu turismireisidega muistsete maiade kodumaale – kõige sellega toidetakse inimeste meeli.
Olen ka ise maailmalõpu ootuse üle elanud. See oli seotud aastatuhande vahetusega. Kui liitusin kogudusega, räägiti Jeesuse taastulekust aastal 2000. Mul on foto 1980ndate aastate alguse Samargandi adventkoguduse lõikustänuandide lauast, mille kohal ripub loosung: „Konets veka – žatva mira“ („Sajandi lõpp – maailma lõikus“).
Nende kogemustega seoses tuleb meelde lugu karjapoisist, kes karjatas kariloomi. Kuna tal hakkas igav, otsustas ta omast arust nalja teha. Poiss hüüdis kõigest kõrist: „Hunt! Hunt!“ Külarahvas kuulis appihüüdu ning tõttas oma toimetusi pooleli jättes poisile appi. Kohale jõudes selgus, et neid oli ninapidi veetud. Teinekord aga juhtus, et hundid tulidki, poiss hüüdis jällegi abi järele, aga seekord teda ei kuulatud. Lugu lõppes kurvalt, sest hundid murdsid poisi maha.
Vähe räägitakse ja kirjutatakse olukordadest, mil inimkond on viimase kuuekümne aasta jooksul tõepoolest olnud globaalsest katastroofist ainult minutite/päevade kaugusel. Võib öelda, et Jumala inglid on juhtinud inimesi, kelle tegevusest olenes inimkonna saatus.
Kristlastena me ei pea maailma lõpu all silmas seda, et planeet Maa muutub jäädavalt samasuguseks elukõlbmatuks taevakehaks nagu Mars või Veenus, vaid et Jeesus tuleb tagasi ning Maa ja selle atmosfäär luuakse uueks. Ilmutuse 21:1 on kirjas: „Ja ma nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam.“ Sellega algab planeedil Maa uus ajastu, mis kestab igavesti. Ja seal me igatseme elada.
Jumala lastena ei pea me kartma selle maailma lõppu. See on lausa meie liikumise sõnum ja miljonite inimeste igatsus, et Jeesus tuleks rutem tagasi ja Maa saaks loodud uueks.
Alanud uus aasta avab meile uusi võimalusi valmistumaks Jeesuse taastulekuks.
In English