Ebatavaline sõprus

Juhtusin mõni aeg tagasi kuulma raadiost kuuldemängu lastele. See oli Pöial-Liisist. Tegemist on  hoogsa,

südamliku ja sõprust väärtustava looga. Viimases osas kirjeldati, et mullamutil oli plaan Pöial-Liisi naiseks kosida, aga lõpuks pääses tüdruk pääsukese abiga põgenema. Pöial-Liisi ei soovinud saada Mutiisanda naiseks ja elada pimedas maa all.

Minu mõttesse kerkis küsimus, kas oleks olnud võimalik mõlemat poolt rahuldav kooselu. Küllap vastaksite ilma pikemalt mõtlemata „EI“, sest Mutiisandale meeldis pimedus, Pöial-Liisile aga valgus. Neil olid erinevad vajadused.

Tean üht leskmeest ja lesknaist, kes otsustasid oma eluõhtu koos veeta. Nad abiellusid ametlikult, nii nagu seadus ette näeb. Aga nende kooselu jäi üürikeseks, sest tervisliku seisundi tõttu vajas üks pool pidevalt värsket õhku, mille saamiseks tuli aken lahti hoida. Teise poole tervisele mõjus halvasti jällegi õuest tulev külm ja niiske õhk.

Me kõik kanname enese käitumises, iseloomus ja tervises oma kodust, keskkonnast ning pärilikkusest tulenevaid mõjutusi. Me kõik oleme erinevad. Samal ajal on meil teatud vajadused ja väärtused, mis on kõigile ühised. Erinevused avalduvad ka meie vaimulikes praktikates.

Augusti lõpus tehti Rakvere metodistikoguduses üleskutse korraldada regulaarselt kogudustevahelisi ülistus-palvekoosolekuid. Kõigi meie ühine siiras soov on austada Jumalat laulu ja palvega, kuid reaalsuses on nii, et igal kogudusel on erinev muusikastiil ja palveviis, mis tundub teistele harjumatu ning isegi võõras. Ühelt poolt on hea, et me pole kõik ühesugused koopiad või kloonid, teisalt valmistab selline olukord suhtlemis- ja mõistmisraskusi.

Hiljuti poes käies märkasin raamaturiiulil Jennifer S. Hollandi raamatut „Ebatavaline sõprus“. See raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse ning muutunud menukiks. Tundub, et ka meil Eestis, sest kui soovisin järgmisel korral raamatut osta, oli see juba otsa saanud. Kogumikus kirjeldatakse kaasahaaravalt juhtumeid laiast maailmast, kus erinevatest liikidest loomad, isegi kiskjad ja saakloomad – selle asemel et teist nahka pista – kiinduvad. Raamatut sirvides tuli meelde Jesaja 11: 6-7: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter magab kitsekese kõrval; vasikas, noor lõukoer ja nuumveis on üheskoos ning pisuke poiss ajab neid! Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad magavad üheskoos, ja lõukoer sööb õlgi nagu veis!“

Jesaja kirjeldab loomadevahelisi sõbralikke suhteid uuel maal, kus isegi lihatoidulised kiskjad on muutunud taimetoitlasteks. See on ime. Suur ime! Aga selle ime on teostanud Jumal. Selle kõrval kahvatuvad isegi raamatus „Ebatavaline sõprus“ kirjeldatud juhtumid. Praegu on need  mõistatuslikud erandid, aga uuel maal ongi selline elulaad.

Minnes tagasi erinevuste juurde inimsuhetes, siis meid, inimesi, aitab teatud määral kohanemisvõime ja harjumine. Suur motivaator on armastus, eriti jumalik armastus. Siiski, täiuslik sõprus on võimalik alles täiuslikus keskkonnas uuel maal. Mutiisanda ja Pöial-Liisi kooselu oleks võimalik uuel maal, sest lihatoiduline mutionu roniks urust välja ja hakkaks isukalt taimetoitu sööma. Ja Pöial-Liisi vaataks, et mutionu on täitsa tore tegelane!