17.-20.augustini toimus Tallinna I adventkoguduse noortelaager Kloogarannas sanatooriumis Uus Algus. Miks just seal ja mida laagris tehti, sellest kirjutasid korraldajad ja kaasalööjad. Järgnevas saavadki sõna noored ise. Kõigepealt Miikael Volkonski mõtted, kes oli laagriks sobiva ettevalmistuse saanud Austrias.
Laager oli meil plaanis teha Piusal, aga mingil hetkel selgus, et sinna minek osutub mitmele noorele ülejõu käivaks. Siis võttis minuga ühendust Karin Kõrda ja ütles, et tema emal on Tallinna külje all Kloogarannas sanatoorium, kus saaks laagrit pidada. Otsustasime selle kasuks. Meil olid tegevused plaanitud Piusa järgi ja pidi toimuma ka kaks matka. Nendele tuli nüüd leida alternatiiv.
Mina olin vahepeal käinud Austrias GYC Europe’i konverentsil ning saanud sealt tugeva vaimuliku tõuke. GYC (Generation of Youth for Christ) on adventkiriku-sisene noorteliikumine, mis ühendab noori, kellele on oluline seitsmenda päeva adventistide identiteet. See, mida me usume, miks Jumal meie koguduse ellu kutsus ja mis on meie ülesanne siin maailmas ehk miks me üldse oleme seitsmenda päeva adventistid.
Väga lühidalt kokkuvõetuna on meie koguduse ülesanne siin maailmas viia lõpule reformatsioon, kuulutada kolme ingli kuulutust eelkõige oma isikliku elu kaudu, olla seeläbi maailmale valguseks ning valmistada teed Kristusele. Konverents koosnes jutlustest ja seminaridest, mis kinnitasid ja kutsusid astuma välja mugavustsoonist. Need panid endalt küsima: “Milline on minu suhe Jeesusega? Kas ma usun Tema tõotusi või usun ainult seda, mis mulle meeldib?”
Üks asi, mida me Austrias tegime, oli outreach - käisime ukselt uksele ja jagasime raamatuid. See on samuti üks pisike osa evangeeliumi viimisest maailma. Ma ei arvanud kunagi, et mina võiksin seda teha, aga Austria tõestas vastupidist. Kuna meil oli tänu laagriplaanide muutusele vaja leida asendustegevus matkale, tuligi mul mõte minna ka Eestis välja ja jõuda inimesteni.
Üritusest kujunes tõeline usuproov, sest samal ajal, kui ma laagris olijatele plaani tutvustasin, sadas akna taga paduvihma. Ega ma isegi eriti hästi ette kujutanud, kuidas see välja hakkab nägema, aga teadsin, et Jumala plaan on evangeeliumi levik ja küll Tema kannab hoolt. Ja Ta kandis. Sadanud paduvihm oli hoopis õnnistuseks.
Viljar Saar on Tallinna I adventkoguduse noortejuht ja osales samuti laagri organiseerimisel ning läbiviimisel. Tema sõnade kaudu jätkuvad Issanda imelised teod augusti eelviimasel nädalavahetusel Kloogarannas.
Laager pidi algselt toimuma Piusal, kuid Jumalal oli plaanis Klooga. Puhkekeskus, mis muidu oli kogu aeg täis broneeritud, oli just sel nädalavahetusel tühi. Reedel seati end sisse ja edasi suundusime randa hingamispäeva vastu võtma. Suve lõpu kohta oli kohutavalt palju sääski. Jumalale kiitust saime ikkagi laulda! Hingamispäeva hommikul jagas meile Sõna Mart Vari, kes rääkis kolme ingli kuulutusest ja sellest, kui vajalik on enda pühitseda laskmine. Ei ole võimalik kuulutada, kui me ei koge oma elus seda, mida Jumal on tõotanud. Mart Vari rääkis ka maailma ajaloo tipphetkest, millest on kirjutatud Ilm 14:12. Õhtupoolikul tuli külla Aarne Kriisk. Kuulates teda rääkimas oma kogemustest Jumalaga ja sellest, kuidas Jumal andis talle julgust ustavaks jääda väga keerulistes olukordades vene sõjaväes ja ka hiljem, veetsime lõkke ääres viis sisukat tundi. Paljudele noortele olid Aarne kogemused kindlasti julgustuseks. Kui meie eludes tulevad keerulised olukorrad, siis ehk meenub nii mõnigi hetk tema elust, mis annab meile julgust sarnaselt toetuda Jumala tõotustele.
Pühapäev oli tegudepäev. Risto soov „vee peal kõndida“ oli teoks saamas. Miikael käis Austrias noortekonverentsil ja sai sealt inspiratsiooni korraldada väike küsitlus vaimulikel ja piibliteemadel. Muidu on võõraste inimestega jutule saada suhteliselt keeruline, aga kui alustasime vestlust lihtsa küsitlusega, nägime, et inimesed, keda pidasime kinnisteks, olid korraga avatud. Hiljem sai iga küsitluses osaleja kingituseks raamatu. Saime teada, et inimesed elavad suures teadmatuses. Kui Miikael mineku eel rääkis, kuidas minna ja kuidas rääkida, sadas väljas paduvihma. Ja kui ta väitis, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat usaldavad (viidates vihmale), siis ei saanud ma sellest kohe aru. Aga hiljem teele minnes kogesime kõik seda, et inimesed olid tubades ja kütsid kaminaid ning neil oli lihtsalt aega. Lisaks kinkis Jumal meile ühe toreda kogemuse, lõpetades vihmasaju just siis, kui laagripaigast lahkusime. Jumal on imeline ja meil tuleb Teda lihtsalt usaldada ka siis, kui vaateväli on piiratud.
Tore oli veel see, et kõik kes välja läksid, said ka ise kastetud. Teele minnes kõhklesime, kas saame hakkama, kuid hiljem kogesime kõik, et Jumal oli igaüht juhtinud just sinna, kus ta kõige paremini hakkama saab. Js 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ See on tõotus, mida ei ole võimalik kogeda enne, kui oled astunud paadist vee peale ja kõnnid usus.
Iga inimese sees käib suur võitlus. On rõõm, kui hea võidab! Mariann Volkonski koges kiusatust inimestega kohtumise tulevikku lükata ja seda pühapäevast pärastlõunat teistmoodi veeta. Siiski, Jumal muutis mõtteid ja viis ta inimestega kohtuma.
Klooga oli inspireeriv ja sain taaskord kinnitust, et pole vaja liiga palju mõelda – piisab Jumala usaldamisest. Keegi, kellega outreachil kohtusime, küsis, kas see pole vastutusest ja valikutest loobumine, kui me kõik Jumala otsustada jätame. Aga otsustamise ja vastutuse Jumalale üleandmine ongi valik. Saame valida anda üle ja vaadata, mis Jumalal meile plaanis on, teadmisega, et see plaan on alati parim, ning saame valida loobuda Jumala plaanist ja loota, et enda väljamõeldud plaan paljude võimaluste hulgast on just see parim või vähemasti mitte täielik läbikukkumine. Ent milleks riskida, kui on olemas kindel lahendus?
Hingamispäev oli tõeline idüll leebelt kiikuvate mändide vahelt paistava päikese ja maheda merelise metsaõhuga. Pastor Mart Vari kõne oli sütitav, sügav, identiteeti puudutav ja selgitav. Mu kooliaegsele sõbrannale väga meeldis. Õhtu Aarnega näitas ilmekalt, et noortel ja vanadel on, millest rääkida – lõket tuli toita kella kaheni öösel. Meenusid mälestused minu esimestest aastatest kirikus, kus vanade koguduseliikmete elulood ja läbielud hilisõhtuste lõkete ääres sügavat muljet avaldasid ja kinnitasid, et kunagi võib selline pagas olla ka mul, kui Jumalat tundma õpin. Mõnus vanakoolikas hingamispäev.
Kristlastena adume suuremal või vähemal määral meie ümber toimuvat suurt võitlust. Pühapäev ei olnud üldse idüll. Maa oli ligunenud, taevas hall, õhk külm ja mitmed rõskusest tõbiseks jäänud. Paras tahtmine oli koos haige sõbrannaga mõne linna poole vurava autoga koju sooja saada või vähemalt halb päev meie majakeses teki all mööda saata. Sajul ei paistnud lõppu tulevat. Mul oli valida, kas loobuda mõtlemast ja pidada lihtsalt jonni pärast kinni plaanist, mis oli ilmselgelt Jumalast inspireeritud, või mõelda mingi oma lahendus ebameeldivast olukorrast pääsemiseks. Et mitte hädameistrile loobumisvõitu anda, tuli valida usaldada Jumalat, oma pea välja lülitada ja vooluga kaasa minna.
Muist jäid palvetama, kaheksa läksid välja. Niipea, kui otsused tehtud, pandi vihmaluugid kinni. Kui Maciga kohale jõudsime, kaunistas meie piirkonda julgustav päikesekiir. Otsustasime alustada päris tänava lõpust, aga paar maja enne viimaseid osutas Mac ühele, et sealt võiksime alustada. Minu soovil käisime enne seda päris tänava lõpus ikkagi ära ja seejärel jäime tolle Maci osutatud maja lahke peremehe juurde kuni õhtusöögini. Ma ei oodanud, et keegi meid sisse kutsub või veel vähem korduvalt jääda palub ja nii kaua võõrustab, et tundide lugemine segamini läheb. Kes tahab teada, mis edasi sai, peab palvetama ja ootama. :)
Nagu juba loetud tekstis kirjas, osales laagris ka Tallinna I adventkoguduse kauaaegne pastor, praeguseks pensionil olev Aarne Kriisk. Istusime tõesti kaua, sest juttu jagus kauemaks. Isegi uni ei saanud noori põhku pugema sundida. Halg halu järel lisati lõkkesse puid. Sellest õhtust on soojad meenutused ka Margitil.
Ma sain meeldejääva elamuse sellest, kui Aarne Kriisk rääkis lõkkeõhtul oma usutee algusest ja imelistest kogemustest sõjaväes. Selle kommentaari kirjutamisel leidsin Piiblit avades järgmise salmi: “Kui näed meest, kes oma töös on tubli, siis on ta koht kuningate, mitte alama rahva teenistuses.” Õp 22:29 Nii juhtus ka Aarnega. Kui ta jäi ustavaks Jumalale ja täitis oma kohustusi hästi, siis leidis ta ennast peagi sõjaväe koorekihi hulgast. Ka teistele meeldisid tema kaasahaaravad jutustused. Kuulsin, kuidas hiljem üks noortest ütles: “Nii vahva vana! Nagu omasugune. Teda võiks mõnikord noorteõhtutele rääkima kutsuda.” Veel ühe elamuse ja suure õnnistuse osaliseks sain ma siis, kui läksime ukselt uksele küsitlust tegema ning kirjandust jagama. Tunnetasin, kuidas inglid meid saatsid ja juhatasid, et iga inimene just selle raamatu saaks, mis teda hetkel võis huvitada ja aidata. Olen Jumalale tänulik, et võisin Tema heaks midagi teha. Tahan tänada ka oma “kolleegi” Priitu, kes oli väga asjalik ja julge. Aitäh ka kõigile laagrikorraldajatele, Martadele ja majaomanikele – koht oli võrratu!
Igaüks sõitis laagrisse oma soovide ja mõtetega. Küllap olid südameis ka erinevad igatsused ja ootused. Laagri sügavamatest kogemustest ja sellest, kuidas on võimalik kedagi tänada talle midagi andmata, pajatab järgnevas Tiina Otsa.
Laagrist jäi meeltesse kõige enam ühtsustunne inimestega, kes olid sinna kokku tulnud just selleks, et saada lähedasemaks Jumalaga ning olla osaduses omavahel. Minu jaoks oligi läbiv joon just selline sisemine Jumala otsimine. Kahtlemata oli võimas kogemus kohaliku rahva külastamine ja vaimulikud vestlused nende inimestega, kes meid olid nõus vastu võtma. Tänu Jumalale selliste kogemuste eest, mis tõepoolest annavad tunde, justkui oleks “vee peal kõndinud”. Kuid eriliselt tooksin välja ühe teise hetke sellest laagrist. Olime väga tänulikud tüdrukutele, kes meid teenisid toiduvalmistamisega kõik need 4 päeva, ning otsustasime neid selle eest eriliselt tänada. Võtsime palveringi ning panime Martad keskele istuma ja palvetasime nende eest ning palusime neile erilist Jumala õnnistust. Selles ringis oli vähemalt minul väga eriline olla. See oli see koht, kus tundsin Jumala ligiolu ning Tema armastuse ja tahte reaalsust meie suhtes. Teinekord võib tunduda, et meil justkui polegi midagi anda, kuid kui suunata pilk Taevasele Isale, teades, et Tema tahab meile anda palju enam, kui me vastu võtta suudame ja Tema mõtted meie suhtes on armastuse mõtted, siis mida enamat meil ongi teisele inimesele soovida kui Kõigekõrgema õnnistust!
Niisiis, tiir laagripaigale, ilmale, toimunule peale tehtud ja muljed jagatud. Jumal muudab inimsüdameid. Olen olnud igasuguse ustele koputamiste suhtes skeptiline ja olin ka tol laagripühapäeval. Kuni Jumal koputas minu uksele, südameuksele, kõneldes üpris valjult: “Sa ei lähe eeskätt mitte uurimust tegema ja raamatut kinkima, vaid sa lähed inimesega kohtuma.“ See muutis mu sisemised hoiakud ja purustas barjäärid, mis oleksid vaat et pannud eitavalt sellele väljakutsele vastama. Lisaks sellele, et meid Pillega enamjaolt rõõmsalt tervitati ja lahkelt teele saadeti, istusid kaks noormeest, kelle juures ka uurimust tegime ning juttu vestsime, õhtu lõppedes Immanueli ja Viljariga meie laagripaiga saunalaval ja kuulasid nende meeste pöördumislugusid. Ainsa kommentaarina oskasid need noormehed öelda: “Uskumatu!” Ja need olid noormehed, kelle meie olime välistanud – nad niikuinii ei kuula, ei ole mõtet nende juurde minnagi! Jumalal oli oma tee ja kuigi lubatud lõket jm tol õhtul meil pakkuda ei olnud, tulid poisid ikkagi. Nende hinges oli küsimusi, pettumust ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel. Juhatagu Jumal need noormehed, Allan ja Andres, oma teedele!
Ääretult huvitav oli kohtuda inimestega ja näha nende maailma. Aduda, kuis mõnel on ikka veel kaenlas nõukogudetaak, mida ta kuidagi maha panna ei soovi. Kuis teine usinalt Piiblit uurib ja sooviks seda veel enam teha. Kuis üks memm meid oma koduväravale saates oma elusaatust jagama hakkas ja meie lihtsalt kuulasime. Tol memmel oli vaja kedagi, kes teda lihtsalt kuulaks. Kohtumisi oli palju ja need, kes valdasid vene keelt, “sattusid” venekeelsetesse peredesse. Kel oli teadmisi erinevatest religioonidest, said rinda pista budistiga. Teised kulgesid rahulikult emakeelsete kodude ustelt ustele. Juhus? Küllap mitte.
Tänase teksti lõpetuseks tahaksin kõik need inimesed, kellega kohtutud sai, Jumala ette tuua ja paluda neile Püha Vaimu puudutust ja Jumala juhtimist. Et sammud Temale lähemale viiksid ja need inimesed võiksid Teda isiklikult tundma õppida.
Ma tänan Jumalat, et Tema on tulnud meist igaühega kohtuma. Kas peaks meil olema raske minna, et kohtuda nendega, kellega Ta ise ka meeleldi kohtuks, siin maa peal kõndides? Kohtuda, sealsamas naabruskonnas, tööl, koolis, spordisaalis. Loe Luuka 10:1 ja näed, et Ta saatis jüngrid sinna, kuhu Ta ise plaanis minna. Kuhu Ta Sind täna saadab? Lähed? Ta on ise tõotanud olla Sinuga, ajastu otsani!
In English