Kärt Vahtramäe tuli tagasi Montenegrost, kus ta osales koguduse lihtliikmena meie piirkonna koguduse tööd kokkuvõtval aastakoosolekul ning ta oli lahkesti valmis oma tähelepanekuid ka meiega jagama.
Seleta siis täpsemalt lahti, mis üritusega oli tegemist ja mis sind sinna viis?
Käisin Trans-Euroopa divisjoni aastakoosolekul Montenegros. See tähendab, et kokku said meie divisjoni juhid, unioonide presidendid ja sekretärid ja laekurid ning kutsutud külalised generaalkonverentsi ridadest. Mina olin kohal lihtliikmena - igast unioonist on nõukogus keegi, kes pole kiriku palgal, et asjal silma peal hoida ja erinevate struktuuriüksuste ridu natuke segi ajada.
Alustaks kõigepealt vaimulikust otsast. Sellistel üritustel ei tegeleta ju ainult töiste küsimuste ja aruannetega, vaid on ka tugev vaimulik pool. Kes seda jagasid ja mis sõnum sinule eriliselt südamele jäi?
Ma usun, et see nädal oli kõigile vaimulikult väga innustav ja inspireeriv. Igal päeval oli ruumi Sõna kuulamiseks, palveks ja ülistamiseks. Hingamispäev oli täiesti omaette kogemus - eelmaitse taevast! Nõupidamisi polnud. Kogu aeg kuulus Jumala ülistamisele - teenistustel kuulates ja lauldes, söögilauas juttu ajades, pärastlõunal väljas päikese käes jalutades... Sõna jagajate hulgas oli nii divisjoni osakondade juhte kui mehi kaugemalt - näiteks meie ülemaailmse liikumise peakorterist G. T. Ng ning pastor Orville Parchment või Newboldist Cedric Vine. See viimne sõnavõtt ehk oligi see, mis minul kõige eredamalt kahe kõrva vahel oma elu elama hakkas. Olen sageli imestanud, et Psalmide autorid ei suuda kuidagi truuks jääda ühele positsioonivõtule - ühes-samas lauses räägitakse rahumeeles Jumalaga - "Sina oled" - ja Jumalast "Tema on". Akadeemilise kirjutamise õppejõuna veaks ma sellistele lausetele paksu punase juti alla ja kirjutaks kõrvale "JÄRJEPIDEVUS!" Cedric Vine aga juhtis tähelepanu sellele, et need psalmid pole stilistiliste vigadega, vaid kätkevad endas tervikliku usuelu saladust. Meil peab olema korraga nii isiklik kogemus Jumalaga - "Sina oled" - kui ka teoreetilisemad kirjeldavad teadmised ja teadlik tundmaõppimine sellest, mida Ta on teinud ning kuidas Tema kohta veelgi rohkem teada saab - "Tema on". See avastus Psalmide kohta muidugi ei tähenda, et oma tudengite töid selles vallas kuidagi leebemalt hindama hakkaksin.
Ürituse moto paistab olevat "Making God known". Kui seda võtta kvantiteedi poole pealt, siis Euroopa on vist tervikuna sellega üsna hädas. Kas see väljendus taas ka arvulistes aruannetes?
Euroopa on hädas jah. Kogu kristliku sõnumi sünnipaik ja esimene kants on nüüd saamas kohaks, kuhu tuleb päästet justkui väljastpoolt importida. Kuigi meie kogudus numbrite järgi tasapisi siiski kasvab, on murettekitav see hulk inimesi, kes kogudusest lahkuvad - lihtsalt kaovad või minema pudenevad. Tundub, et unustame enda kõrvalseisja eest hoolitseda. Samas olid aruanded siiski pigem innustavad kui meeleheitele viivad. Jumal teeb tööd ka kõige kivisemal pinnal ja kõige kohutavamatel aegadel. Inimesed ilmselgelt vajavad ja otsivad Jumalat. Meie ülesanne on saada aru, millisel moel neile see sõnum kõige tõhusamalt kohale jõuab - nii koju kui südamesse.
Pakuti ehk mingit uut imenippi, mis võiks Euroopa riikidesse muutuse kaasa tuua?
Minu meelest tõi imenipi välja Taani uniooni president, kes rõhutas, et kui oleme Jumalas tihedalt kinni - nagu oksad viinapuus -, siis "vili juhtub iseenesest". See pole just kõige uuem, aga seevastu ainus tõhus nipp. Usun, et seda võivad kinnitada kristliku koguduse liikmed alates jüngritest endast. Vaata kastist välja ja unusta see, kuidas „asju peab tegema, sest on alati tehtud“. Lihtsalt ela Jumalas ja asjad sünnivad.
Kas võeti vastu mingeid otsuseid, mis ka meie siinset elu-olu võiksid mõjutada?
Kõige olulisemad iga koguduseliiget puudutavad otsused kuulusid tõenäoliselt valdkonda "materjalid ja projektid". Mõnikord tundub kodukoguduse pingist, et mis need mehed "seal üleval" ikka teavad ja üldse teevad?! Mõnikord ei jõua nende tegemistest info üldse meieni. Teinekord jõuab, aga justkui karmi kohustusena "jälle" midagi "ära korraldada". Divisjon tuleb meelde, kui on vaja aruandeid täita või inimesi kokku lugeda... Minu jaoks on need koosolekud andnud väga väärtusliku taustateadmise sellest, millise inspireerituse, innukuse ja pühendumusega kohalike koguduste töö tõhustamiseks kõiki neid ideid välja töötatakse. Divisjon ei ole üksus, mis meid kuidagi valitseks ja siis korraldusi jagaks. Divisjon on pigem üksus, mis varustab kogudusi ideede ja materjalidega, mida kohapeal kokku panna ei saa, sest puuduvad vahendid ja ekspertiis, kuid mida saab siis oma oludele vastavaks timmida ja misjonitöö tarvis käiku lasta. Nii jäävad mulle meelde mõtted LIFEonnecti projekti, Suure Lootuse kampaania ja Misjon Suurlinnadele rõhuasetuse kohta. Ega neid asju divisjon tee - ikka mina ja sina. Kui meie end kokku ei võta ja tegudele ei asu, ei saa need numbrid seal aruannetes kuidagi siin kivisel pinnal kasvama!
Kas naiste ordinatsiooni küsimus oli teemaks?
Naistest räägiti jah. Söögi alla ja söögi peale. Mitmed sõnavõtjad rõhutasid, et tegu on teemaga, mis on kirikus juba proportsioonidest täiesti välja paisunud - olulised teemad peaksid ju olema misjonitöö ja vaimulik kasv, mitte mingid administratiivsed küsimused, ning ordineerimise küsimus peaks olema iseenesestmõistetavalt soolisest kuuluvusest sõltumatu! Praegu ootavad kõik pikisilmi aastat 2015 - peakoosolekut, mil tuleb arutelu alla ordineerimise teoloogia üldiselt (sest keegi päris täpselt-üksmeelselt ei tea, mida see tava endas kannab või tähendab) ning selle kõrval ka naiste ordineerimise teema. Me teame, et tegu on valdkonnaga, milles lahendusi ja otsuseid on raske edasi lükata - keeruline on oodata, kui tead, et nii mõnegi võimeka, juhiannetega õnnistatud ning Jumala poolt tööle kutsutud naise tegevusele koguduse heaks peab jätkuvalt piiranguid rakendama; keeruline on oodata, kui mõistad, et kogudus tunnustab Jumala võrdselt jagatud andeid valikuliselt; veelgi keerulisem on oodata, kui näed, kuidas noored naised ja tüdrukud keelduvad rakendama neile ilmselgelt antud talente, kuna usuvad traditsioonipõhiselt (ja paberil kinnitatult), et need anded on miskipärast vähem väärtuslikud või auväärsed või suisa olematud (sest meie traditsioonid näitavad, et naisel ju ei saa olla juhiandi ja kutsumust olla karjane). Keeruline on oodata ning seda tõdeti kõik koos. Ometi on divisjoni tasandil otsustatud kannatada veel paar aastat, rõhutada koguduse ühtsuse vajalikkust ning ajada asju juhtnööride kohaselt. Palvetan, et 2015 tooks sellele probleemile lahenduse.
Millised olid hommikusöögi ja lõunalaua jutud?
Ma arvan, et õige vastus oleks "vahvad". Räägiti kõigest. Sellest, kuidas Jumal tööd teeb, millised on kohalikud rõõmud ja mured, mida ühest või teisest ideest arvata, kuidas ilm istub ja toit maitseb (ja ilm istus suurepäraselt ja toit maitses imehästi!) ning kes öisele põhjamaalased-on-hullud-ja-käivad-keset-talve-Vahemeres-ujumisele söandab tulla. Alguses olid need lauajutud pisut arglikumad, kui mida päev edasi, seda rohkem kokku kasvati ning ma nautisin neid hetki marudasti. Mõnikord mõtlesin, et selline see taevas olema saabki - hulgi head sööki, päike taevas siramas ja samade eesmärkidega sõbrad laua ümber koos.
Kärti küsitles Lauri Beekmann
In English