Põltsamaal puhutakse jätkuvalt pasunaid

Homme on hingamispäev ja paljudele põltsukatest on see päev, mil jällegi see “orjabänd” tegevust alustab. Tegelikult peaks ju igal nädalapäeval natukene harjutama, aga kes seda ikka viitsib…eriti kui kubjas ainult hingamispäeval sundimas on!

Puhkpillidest ja nende osast Eesti adventkiriku ajaloos ei tea ma palju. Ise alustasin umbes 34 aastat tagasi. Minu isa oli tollal Paide koguduse pastor.
Ema ja isa mõlemad oskasid pasunat mängida, kuna nad olid varem Pärnu koguduses igasugustes orkestrites ja koorides osalenud. Mida seal kõike ei tehtud: küll kanneldati ja viiuldati, mängiti mandoliinedel ja pasundati, olid mees-, nais- ja segakoorid, vist veel palju muudki. Mina olin siis pisike poisiklutt ega mäleta kõike, aga Paides anti kooli orkestris pill kätte, õpetajaks oli õpetaja Juurikas. Tema mind hiljem ka lastemuusikakoolis kolme aasta jooksul piinas (nüüd olen ise samasugune “juurikas” ja piinan Põltsamaal kirikus lastele puhkpillimängu õpetades). Ei tea, kas õnneks või õnnetuseks, aga minu muusikalise koolitamise jaoks ei olnud meie perel raha ja nii see muusikutee pooleli jäi, kooli- ja linnaorkestris ning ka Paide-Türi koguduse ühisorkestris mängisin aga usinalt edasi. Tollal oli au linnaorkestriga isegi üldlaulupeol käia ning ka linnaorkestri “kabelikoerte” punti kuuluda.
Paide koguduse 70. aastapäeva pidustustel 1971. a. oli päris suur ühendorkester mängimas. Ega ma tollasest mängimisest suurt midagi ei mäleta, aga mõningaid helgeid mälestusi hilisematest aegadest on küll.
Parimad mängud mängiti 1986. aastal Tallinnas. Tallinna koguduses olid meil siis väga head mängijad, lausa profid. Et teistega samal tasemel olla, pidin ka mina iga päev kodus oma tuubale tuule sisse saama. Mängisin pasuna kõrvalt ka suurt trummi. Taldrikud olid trummile monteeritud ja jalaga sai nuia antud. Kord andsin kirikus esinemise ajal nii kõvasti taldrikuid, et minu ees mäginud Kibra (vend Uno Kanarbik) ehmatas ennast selle paugu peale püsti.

Pasunaorkestri ülesannet ja vajadust meie kirikus seostatakse tihti matustega. Kord Tallinnas sai ka sellistel matustel mängida, kus pakast oli oma 25 kraadi ja – hakkama saime! Matused on tavaliselt kurvad sündmused, aga ühel matusel (Põltsus) juhtus nii, et poisid kukkusid mingi apsu pärast nii naerma, et üldlaul oleks peaaegu et pooleli jäänud. Jah, matused võiksid tõesti vähem kurvad olla sest meil on see lootus! ja ka ootus, mida teistel ei ole. Joh 11:25 – 26 – Jeesus ütles temale (ka meile): “Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!
Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?”

Suuremad ettevõtmised aga ei ole sugugi nii kurva sisuga. Suurem osa meie repertuaarist on üpris mõnusa rütmi ja sisuga. Olen arvamusel, et suuremas osas meie kogudustes oleks võimalik puhkpillimuusikat teha ja paljudes kohtades seda ka tehakse. Põltsamaa ei ole ainus koht, ehkki siin kutsuti seda “orjabändiks”. Kui ma oma perega Tallinnast Põltsamaa lähedale kolisin, siis oli see arvatavasti minu süü, et hakkasime oma kirikus pasunatele tuult sisse pumpama. Meil olid siis sellised toredad neiud nagu Signe ja Margit, kes mängisid kooliorkestris ja trompetimängijate muret ei olnud. Maarit õppis saksi mängimise selgeks ja Ardo venitas trombooni. See oli meie paremate koosseis, kes praegu kahjuks enam ei soovi meiega mängida. Siis hakkasin mudilastele pillipiinamist õpetama. Tollal oli see küll vist vastupidi – pill piinas mängijaid. Noorimad alustasid 8-aastaselt ja eks see oli ainult pooleldi vabatahtlik õppimine. Rein Kalmus oli meie koguduse pastor ja ta ei uskunud, et sellest lastega mängust midagi välja tuleb.

Õnneks pidi ta oma arvamust muutma – lapsed mängisid nii tublilt, et isegi tema abikaasa kuulmine ei läinud paigast ära! Kui praegu sellest ajast fotosid vaadata, siis, tule mõistus appi – kuidas selliste väikestega üldse midagi oli võimalik ära teha! Käisime ju päris mitmes Eesti koguduses mängimas ja (enda arvates) üpris hea eduga. Arvan, et siin oli küll Jumala õnnistusega tegemist, et kõik nii hästi välja tuli. Muidugi, meil on ka andekaid ja muude heade omadustega koguduseliikmeid. Ühel meie koguduse vennal olid nii head trompetihuuled, et pane kasvõi Abi Zeideriga võistu mängima. Aga kuna ta ühe kuuga (!) lausa profiks ei saanud, siis ta loobus. Kahju küll. Aga selle korvamiseks organiseeris ta meile 1998. aastal väikese “kontsertturnee” Soomemaale. Ja siis…

Kalmuste pere kolis ära! 10-st mängijast tervelt neli! Nüüd on jälle neli uut mängijat heliredeli selgeks saanud ja ka meie orkestris mängimas. Peale nende on veel kaks pilliõppijat, kellest peaks ka head mängijad tulema.

Lapsed on meil lõpp tublid. Puhkpilliharjutus lõpeb hingamispäeval tavaliselt kell kaks, mõnikord hiljemgi. Kes teist viitsiks nii kaua kirikus harjutada? Kõht läheb tühjaks! Aga mis teha, kui kubjas on kohal, siis “orjabändist” ei pääse. Aga mis ise tehtud, see kaunikene ja kõlagu ka Looja auks!