Mitme näoga kristlane?

Avaldatud 26.10.2012, autor Raimu Kuris, allikas Meie Aeg

Piibli-Palli päevad Haapsalus, minuga on kaasas nelja-aastane tütrepoeg Maru, igavene vahva poisirüblik. Ühel hetkel märkan, et ta on leidnud endale kaks sõpra, üks arvata viiene tüdruk ja teine selle vend, nii nooruke veel, et käimisega raskusi. Mõne aja pärast seisame kõik koos ühe leti juures, kust raha eest nänni saab ja seal teeb vanem õde oma vennakesele vajaliku märkuse: ära noki nina! Järgmisel hetkel lisab Maru-poiss vägeva tarkuse: ära noki nina AVALIKUS KOHAS! Ohhoo! See ei või olla nelja-aastase tarkus, see on tõenäoliselt poisi ema õpetus. Mulle endale kargab pähe mõte, kas minu tütar on tõesti lahendanud probleemi, millega mina kunagi hädas olin. Kas ja kuidas õpetada lastele elu tegelikku olemist, näiteks seda, et mõnda asja ei sobi teha avalikult. Võib teha, aga mitteavalikult.

Meil on elu jaoks hulgaliselt häid reegleid, kuid tihtipeale käivad asjad oma rada pidi. Ausus on mõnikord kahjulik, kasulik oleks nagu pisut valetada või lihtsalt manööverdada. Mida oma lastele õpetada, mille järgi ise käia? Kas võib olla, et mina kristlasena järgin ka teatud kristlikke avaliku elu reegleid, mis omaette olles ei oma erilist tähtsust? Või vastupidi, kõik minu kõrgemad väärtused on ühe kitsa ringi jaoks, maailmaga suheldes olen nagu kõik teisedki.

On selge, et teatud reeglid ja normid peavad olema, Jumala Sõna annab ise selleks tugeva aluse. Sealt saame kindluse elu tähtsamates küsimustes. Paraku on kristlikud arusaamised ja reeglid olnud aegade jooksul väga erinevad ja seda on nad ka tänapäeval eri kultuuride lõikes. Selle üsna pika aja jooksul, mis mina olen adventkoguduses olnud, on koguduse väline nägu päris põhjalikult muutunud. Mul on hea meel, et õekesed ei pea enam kandma juuksekrunne ja kitarr ei ole patune pill ja hingamispäeval võib olla mere ääres ja lapsed ei pea kirikupingis istuma kangestunult ja... Samas on kahju, et mõned asjad on nagu kaotanud sellise pühalikkuse ja olulisuse, mis neil varem oli. Aga oskad sa öelda, hea lugeja, milline peaks olema kahekümne esimese sajandi kristlase näoilme, kas tõsine või rõõmus või õnnelik või pühalik või veel midagi muud? Mina ei tea. Aga tundub, et nii, nagu Jumal on meid loonud väga erinevateks, nii ei peagi me olema nii väga ühenäolised.

Lõpuks veel küsimus enesekontrolliks: kus on minu parimad mõtted ja teod, kas salajas südame põhjas, mida näeb üksnes Jumal, või olen ma tõeline kristlane üksnes avalikkuse ees? Seesama küsimus on kristlaste dilemma olnud läbi aegade.

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat