Seisan suure allika kaldapealsel, silmad puurimas sädelevat veepinda ja südames kummaline hirmuvärin. See on põhjatu allikas, nii väidavad mõned selle kandi poisid, sinna on sisse vajunud terve maja ja kui hästi vaadata, võib põhjas veel palke näha. Samuti olevat traktoristid allikasse visanud suure raudvaadi ja seegi on seal all nähtaval. Allikast voolas välja oja ja see toitis kolhoosi kalakasvatuse tiike; ma ei olnud midagi taolist veel näinud.
Ühel hetkel suutis pilk tungida veealusesse hämarasse maailma, astusin tahtmatult sammu tagasi, sellist tunnet, mis mind valdas, kohtab unes, kui maapind kaob ootamatult jalge alt. Arvasin kusagil sügavikus nägevat raudvaati, vaevalt tikukarbisuurust. Veel aastateks jäi seal kaldapealsel kogetud tunne kusagile hingesoppi.
Palju aastaid hiljem, juba koos oma lastega, jõudsin sama allika äärde. Olin vahepeal mõelnud, et see poisiea arvamus selle allika hirmsuurest sügavusest ei saa tõele vastata, Saaremaa on nagu paekivist lame pannkook, siin ei saa olla ei sügavaid allikaid ega koopaid. Ja ikkagi tabas mind suur pettumus, vaadeldes seda mudase põhjaga auku maa sees – mingist põhjatusest ei olnud enam juttugi. Tundsin, kuidas üks järjekordne lapsepõlvelegend kokku varises.
Nüüd võin juba öelda, et nii see elus enamasti toimubki, paljud asjad on ihaldusväärsed just nii kaua, kui neid ei ole ja alati on kusagil midagi paremat kui minul parasjagu. Selles ilmas lihtsalt ei ole midagi sellist, et siin tahaks igavesti elada. Või siiski? Vahest on siiski midagi, mis toimib vastupidiselt: vähesest ootusest saab suur ja väikesest leiust otsatu vara? Sa vist juba arvasid ära – see on Jumala tundmine või nagu Jeesus ütles – Jumala riik, mis võib alata tillukesest mõttest või kogemusest. Selle algus võib olla nagu seemneke, millest kasvab tohutu puu. Jumala asjad toimivadki nii: kõik on arengus, millel ei ole mingeid piire, peale meie endi. Ja siin on mõte, milleks ma elan. Ja siin on allikas, millel ei ole põhja.
In English