Oli sügisõhtu. Tuhmilt pime ja rõske. Vihma oli sadanud terve päeva, sellist tasast, peaaegu kuuldamatut vihma, mis ei trummeldanud vastu aknalauda ega peksnud vastu aknaklaasi. Viimane klaveriõpilane oli lahkunud ja seega võisin pika tööpäeva pidada lõppenuks. Meele tegi rõõmsamaks see, et ma ei pidanud seekord vihmasel hilisõhtul bussi ootama, vaid teadsin, et Reinul oli vaba õhtu ja ta lubas autoga mulle vastu tulla. Tavaliselt ootas ta mind kooli ees parklas ja tihtipeale oli meie auto seal ainuke.
Tol õhtul koolimajast väljudes üllatusin, sest parkla oli otsast otsani autosid täis. Siis meenus mulle, et koolis toimus lastevanemate üldkoosolek. Lasksin pilgu üle autode libiseda, otsides meie oma. Oli seal neid igasuguseid: uuemaid ja vanemaid, ilusaid ja vähemilusaid. Nähes meie vana “ussitanud” Opelit, mõistsin, et meie auto oli neist kõige viletsam. Kummalisel kombel see mind üldse ei häirinud, hoopis süda läks soojaks, teades, kes on autos. Ja tol hetkel tabas mind “valgustatus”. Sain nii terava selgusega aru, kui tühine on välise külje väärtus ja kui tähtis on sisu. Meie vanas Opelis ootas mind kõige lähedasem ja kallim inimene selle päikese all, minu Rein! Mõtteis hakkas helisema tekst ühest Vana Testamendi loost, sellest, kuidas Jumal läkitas Saamueli noorukest Taavetit oma rahvale kuningaks võidma. Seal, Iisai väärikate ja nägusate poegade ees seistes, ütles Jehoova vanale prohvetile välja väga suure ja tähtsa tõe: “Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames!” 1Sm 16:7
Meie, inimesed, erineme üksteisest väliselt nagu autodki suures parklas. On uusi (noori), säravaid ja ilusaid ning kogu lisavarustusega (Taevaisa poolt kingitud talendid). On lihtsamad, vähem pilkupüüdvamad, rohkem argisteks sõitudeks ettenähtud autod, (tagasihoidlikud, mitte eriti silmatorkavad koguduseliikmed). On vanu, kelle “võimsus “ on väike, kelle “mootor” streigib, “tuled” ei näita enam nii hästi valgust ja kelle “väljalaskeaeg” jääb pikkade aastakümnete taha. Ja ometi vaatab Jumal välisest kestast läbi. (Ma ei räägi siin isiklikust puhtusest või korralikust riietusest.) Küsimused, mis inimestele tunduvad nii tähtsatena – kuidas ma välja näen?, mida inimesed minust mõtlevad?, kas minu tegemisi kirikus ikka tähele pannakse ja hinnatakse? – on tegelikult teisejärgulised, kuna meie Looja ja Lunastaja pilk peatub sellel, mis on “SEES”, nähtav Tema silmadele. Ta igatseb näha Püha Vaimu läbi uuestisündinud südant ja läbi elukogemuste kauniks ja meeldivaks kujundatud iseloomu. Et seal võiks elada Vaimu vili: armastus, rõõm, rahu, lahkus, headus, enesevalitsus... Issand “otsib vilja, mis kasuks oleks teie arvele”. Fl 4:17 Ta igatseb leida “kullateraga inimest”, näha omadusi, mis lähevad inimlapsega kaasa ka uuele maale. Annaks Jumal meile tarkust otsida, leida ja kalliks pidada tõelisi väärtusi, et viimsesti kõik, mida oleme elus teinud, ei osutuks mõttetuks!
“Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud on aga igavesed.” 2Kr 4:16-18
In English