Paar aastat tagasi rääkisin ühes meie kõrgkoolis palvenädala raames. Nädala edenedes muutus nende noorte inimeste kogemustest kuuldu minu jaoks koormaks.
Teisipäeva hommikul tegin nendega väikese harjutuse. Võtsin kriidi ja kirjutasin tahvlile number ühe, pöördusin nende poole ja küsisin: „Öelge mulle, mis on teie suurim kiusatus, mida te noorte inimestena kogete.”
Nagu ma arvanud olingi, valitses ruumis vaikus. Mõne hetke pärast teatas üks noor naljatades: „Mind tabab sageli kiusatus klassis lõunat süüa.” Muidugi tekitas see klassis kihinat. Üks tüdruk ütles: „Koolis nätsu närida.”
Pannud need kaks mõtet kokku, laususin: „Mulle näib, et te soovite eirata autoriteete.” Nad olid vaguralt nõus ja ka teised õpilased noogutasid kaasa. Ja ükshaaval hakkasid nad oma mõtteid jagama. Üks noormees sai julgust juurde ja pahvatas: „Naised!” Kõik naersid. Ja kui ma kirjutasin tahvlile „naised”, küsis üks tüdruk: „Aga meie, naised? Meie kiusatus on poisid.” Seega kustutasin sõna „naised” ja kirjutasin tahvlile sõna, mis on akadeemilise auditooriumi jaoks väga vali: „seks”. Lõpuks ometi oli meil koos mingi nimekiri 9 või 10 kiusatusest – sinna kuulusid viha, laiskus, seks, valetamine, tagarääkimine.
Olles kirjutamise lõpetanud, panin kriidi käest ja lugesin terve nimekirja kõva häälega ette. Pöördusin noorte poole ja küsisin: „Kui paljud teist on kas või kuulnud sellest, et Jeesus oleks samade asjadega hädas olnud?” Ruumis valitses täielik vaikus. Läksin tahvli juurde ja küsisin: „Kui paljud teist on kuulnud, et Jeesusel oli kiusatus autoriteedile mitte alluda, valetada, vihastuda, ihaldada naist… Kui paljud on teist kuulnud, et Jeesus samade raskustega võitles?” Mitte keegi ei tõstnud kätt ega väljendanud ka oma näoilmega midagi sellist, mis oleks tekitanud seoseid.
Tõele au andes, ega ma oodanudki kätemerd tõusmas, aga ma eeldasin, et tõuseb vähemalt paar kätt. Midagi sellist ei juhtunud. Need noored polnud kordagi mõelnud, et Jeesusel olid tegelikult samasugused kiusatused, et Teda puudutavad inimeste nõrkused.
Aga kuidas on meiega? Kui me peaksime koostama sarnase nimekirja, olgu me täiskasvanud või noored, kas me mõistaksime seda vaadates, et Kristusel olid samasugused kiusatused nagu meil? Kas me adume, et Kristus kõndis meie kingades, mitte ainult ühe miili, vaid terve eluaja?
Me räägime üsna sageli sellest, et Jeesus sai inimeseks. Aga kui tihti võtame aega, et tegelikult sellele mõelda? Kui sageli jääme tema inimlikkuse juures seisma ja uurime selle sügavusi?
Äkki oleme röövinud endilt ühe olulisema sõnumi Kristuse iseloomust? Äkki oleme noortelt röövinud evangeeliumi ühe ilusama aspekti?
Kristuse imeline identiteet
Õnneks on heebrealaste raamatul meile hea sõnum. Loeme Hb 4:15 Jeesuse kohta: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.”
Me kipume seda tõde liiga sageli unustama, me ei suuda seda haarata ega hinnata. Meie ülempreester Jeesus suudab meie nõrkustele kaasa tunda – või nagu The Message piiblitõlge sõnastab: „Meil ei ole selline ülempreester, kes ei ela reaalsuses.” Jeesus ei ole vana aja vanaisa, kes istub taevases kiiktoolis, unistades „vanadest headest aegadest”. Reaalsus ei ole Tema jaoks ajalugu. See on olevik, pidev kogemus. Ta ei jutlusta meie kogemustest, olles ise täielikus teadmatuses sellest, mida me parasjagu läbi elame.
Kuigi C. S. Lewis ei kirjutanud otseselt sellest teemast, vihjab ta sellele oma klassikaks saanud raamatus „Lihtsalt kristlus”. Lewis, kes oli suur kristlik apologeet, teenis vabatahtlikuna I maailmasõja ajal Briti armees. Oma 19. sünnipäeval leidis ta end Prantsusmaal Somme orus eesliinil kaevikus olevat. Paari kuu pärast sai ta lahingus haavata ja oli sunnitud sõjaväest lahkuma. Raamatu „Lihtsalt kristlus” sissejuhatuses, mis on kirjutatud umbes 30 aastat hiljem, jagab ta väga kohast mõtet: „Alates Esimesest maailmasõjast, mil teenisin jalaväes, ei meeldi mulle inimesed, kes, viibides ise väljaspool ohtu, õhutavad eesliinil olijaid. Sellepärast on mulle vastumeelt rääkida kiusatustest, mis mind ennast pole kunagi tabanud.”
Kas näed, see 19-aastane poiss tajus midagi, mida paljud meist samuti mõistavad: meile ei meeldi võtta nõu kuulda või järgida juhti, või Jumalat, kes ei suuda end meie kogemustega samastada. Meile ei meeldi, kui inimesed nõuavad meilt või käsivad meid, kuid ise ei suuda meie kimbatusega samastuda. Ükskõik kui vanad me oleme, kas 19-, 29- või 89-aastased, ei soovi me kindlasti kuulata Jumalat, kes ei ole seotud „meie reaalsusega”.
Õnneks ei ole meil selline Jumal, kes seisaks taeva turvalises ja vabas õhkkonnas ja pakuks meile kõrvalt oma nõu. Meil ei ole selline Jumal, kes seisaks eemal ja kamandaks meid lihtsalt „palvetama” Tema poole, kui meil on probleem. Meil on Jumal, kes tuli alla meie juurde eesliinile ja võitles meie kõrval.
Ja Ta jätkab oma tegevust. Sõna „ei suuda” on selles tekstis olevikus, mis tähendab, et see on jätkuv tegelikkus. Jeesus mitte ainult ei elanud meile kaasa siis, kui Ta oli siin maa peal, vaid Ta on „olevikus suutlik” meiega samastuma ka praegu.
Kõige huvitavam osa Hb 4:15 juures on selle lõpp. Me loeme, et põhjus, miks Kristus suudab meile kaasa elada, on see, et Teda on kiusatud „kõigiti” nagu meid. See ei tähenda muidugi, et Tal oleksid olnud täpselt samasugused kiusatused. Näiteks ei olnud Tal kiusatust varastada autot või vaadata hilisõhtuni telekat. Kuid me võime vähemalt öelda, et Tal oli kiusatus astuda üle kõigist 10 käsust, kas mitte? Kas Tal ei olnud kiusatust pöörata Isale kui oma ainsale Jumalale selg? Kas me ei saaks öelda, et Tal oli kiusatus varastada, abielu rikkuda, tunnistada valet, rikkuda hingamispäeva? Kas Tal ei olnud kiusatust hellitada pattu, anda järele isekusele ja uhkusele?
Paljud meist eksivad selles küsimuses. Me ei mõista, et Kristusel olid samasugused raskused ja kiusatused nagu meil. Me ei usu, et Ta tõesti ja päriselt samu võitlusi võitles. Ja kui me oleme oma raskustes, laseme kiusatuse tulles õlad längu ja ütleme: „Noh, ma olen ju kõigest inimene.” Aga tänu Jumalale, et Kristus, kes seisis silmitsi samade kiusatustega, ei vajunud küüru ega öelnud: „Ma olen vaid inimene.” Tänu Jumalale, et kui Kristus Ketsemani aias võitles (inimlik loomus julgustamas võitlust pooleli jätma ja säästma oma elu), ütles Ta Isale: „Võta see karikas minult!” Ta lisas: „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina.” (Mt 26:39)
Tõde on see, et Kristus ei kogenud vaid „väljamõeldud” kiusatusi. Mõnikord meeldib meile Kristuse eksistents steriliseerida ja peaaegu eeldada, et Tema Isa ehitas Tema ümber vallikraavi, mis kaitses Teda igasuguste väliste katsumuste ja kiusatuste eest. Et kui midagi Tema teele tuligi, siis Jumal pühkis selle eest ära, enne kui Kristus sellele reageeridagi jõudis. Ent see salm ütleb üsna selgelt, et Kristus suudab meie nõrkustele kaasa elada, meie võitlustele kaasa tunda, kuna Ta on ise kogenud samasuguseid kiusatusi nagu meie.
Kas me mõistame, et meie nõrkused puudutavad Kristust siiamaani, meie vaevad koormavad Teda ka praegu? Me võime tunda üksindust. Me võime olla julgusetud. Me võime seista silmitsi lõputu kiusatusega. Aga meil on Päästja, kes on meiega koos eesliinil; Päästja, kes on selles mängus otse meie kõrval, püüdes meil aidata mõista, et Ta teab, mida me tunneme, kuna Ta on seda juba enne meid kogenud – ja kogeb jätkuvalt.
Ühe teise preestri õppetunnid
Ehk oled kuulnud tuntud misjonärist, Belgiast pärit preestrist, keda tuntakse lihtsalt isa Damieni nime all. 1864. aastal tuli ta Honolulusse Havail, kus ta teenis kristliku misjonärina. Kahjuks hakkas varsti pärast tema saabumist levima üle Havai saarte pidalitõbi. Püüdes haiguse levikut tõkestada, pani kuningas kõik leeprahaiged karantiini väikesesse kolooniasse Molokai saare põhjaosas.
Isa Damien oli pidalitõbiste kurvast olukorrast nii liigutatud, et ta läks oma ülevaatajate juurde ja palus neil end saata Molokai kolooniasse. Ülevaatajad lubasid vastumeelselt tal sinna minna ja 1873. aastal alustaski ta oma hoolitsemistööd pidalitõbiste seas – ta pesi neid, mähkis nende haavu, ehitas onne, kaevas haudu, pidas jumalateenistusi. Ta tegi kõike seda 12 aastat, kuni ühel hommikul tõusis ta rahva ette jutlust pidama, avas oma kuue ja alustas teenistust sõnadega: „Meie, pidalitõbised.” Ka tema oli nakatunud surmavasse tõppe.
Ülejäänud elu jooksul puudutasid isa Damieni nende inimeste tunded, keda ta teenis – see preester suutis kaasa tunda nende nõrkustele, valudele, vaevadele ja kiusatustele ja kõigele muule, millega pidalitõbised vaeva nägid. Ta oli üks nende seast.
Mind hämmastab see armastus, mida üks inimene, isa Damien, suutis üles näidata. Ta oli preester, kes suutis tõepoolest samastuda nendega, keda ta teenis. Temast sai tõepoolest pidalitõbine.
Ainus põhjus, miks see preester suutis olla nii armastava südamega, on see, et teda oli kindlasti puudutanud see armastus, mis tema preestril, Jeesusel Kristusel, on. Jah, Jeesus on meie ülempreester. Tema on meie arst, kes tunneb kõiki meie nõrkusi. Nii nagu Damien võttis seljast oma kuue, et näidata oma leeprahaavu, ja ütles: „Meie, pidalitõbised”, nii võttis Jeesus, suurim preestrite seas, oma rüü – tegelikult rebiti Temalt see rüü – ja paljastas oma inimlikkuse armid, hüüdes Kolgatalt alla: „Meie, inimesed.”
Jeesus teeb sama ka täna. Teda puudutavad siiani meie nõrkused. Ta teab, mida tähendab olla inimene. Ta teab, mida tähendab kiusatuste katk. Ja see annab Talle võimu meid meie nõrkushetkel aidata.
Kas selline mõistmine ei anna sulle sügavamat tänutunnet Jumala ees? Kas see ei innusta sind ütlema: „Aitäh!” Jumalale, kes suudab sinuga samastuda ja sulle kaasa tunda?
Shawn Brace on Maine´i osariigis Bangori ja Dexteri koguduse pastor.
Ajakirjast Avdentist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English