Tierce de Picardie

Kahmanud kaasa minu autovõtmed ja fotoaparaadi, hüppas mees aknast välja ja jooksis pimedusse.

Tööle kõmpides pühkis naine pisaraid oma põskedelt, manas ette vapra ilme ja palus jõudu, et veel üks päev üle elada.

Mõnikord leiame endid rasketest oludest, mõistmata, mis läks valesti ja kuidas saaks selline olukord üldse hästi lõppeda. Olen kindel, et igaüks meist võiks jagada lugusid enda elus juhtunust, ent tagasi vaadates: kui paljut sa muudaksid või kas oled sa nende olukordade tulemusel muutunud tugevamaks inimeseks?

Šotimaal elades on igapäevane vihmadoos möödapääsmatu, aga hiljuti oli minu elus aeg, mil ma tundsin, nagu oleks tume vihmapilv ainult minu pea kohal olnud. Ma nägin vaeva, et leida motivatsiooni ja väiksemgi asi võis pisarad silma tuua. Keerulised olukorrad töökohal olid muutunud väljakannatamatuks. Teatud inimesed muutsid mind õnnetuks ja ma püüdsin kõigest väest jääda positiivseks. Kui ma oma muret kolleegiga jagasin, sain aru, et see vihmapilv ei ripu ainult minu, vaid ka tema pea kohal. Viimased paar kuud oleme teineteist julgustanud positiivsete sõnadega, tekstisõnumite ja kallistustega ning sellest on arenenud tugev sõprus.

Sel keerulisel ajal küsisin, miks Jumal mind sellesse kohta on tööle pannud, aga nüüd on mu mõtted muutunud. Ehk kasutas ta mind sõbra julgustamiseks ajal, mis oli ka tema jaoks väga raske. Mäletan oma mõne aja tagust palvet, et Jumal kasutaks mind viisidel, nagu Tema näeb vajalik olevat ja nüüd, tagantjärele tarkusena näen, et see oli osa Jumala plaanist.

Tierce de Picardie on see, kui muusikapala on kirjutatud minooris, ent see lõpeb mažoorse akordiga. Elu võib olla täpselt nagu see muusikaline võte.

Veetnud oma eestlasest poiss-sõbraga puhkust kõige maalilisemates Šotimaa paikades, alustasime väsinuna pikka teed kodu poole. Viimase energia najal tegime peatuse Kilchurni lossis, suurepärases 15. sajandi Glenorchy Campbelli klanni hävinud kodus.

See lagunev hoone asub Šoti pikima järve – Awe lohhi kaldal ja me lootsime, et näeme selle tornidest imelist päikeseloojangut. Sädelevad värvid olid ilusad ja loojuv päike kuldas Glencoe´i kiviseid kaljumürakaid kuldse sooja valgusega. Rahulik ja romantiline lõpp neile paarile tegusale päevale, mille veetsin mehega, keda õppisin tundma ja armastama.

Me jätsime vaatega hüvasti ja ronisime ettevaatlikult lossi treppidest alla. Plaanisime päikeseloojangus kodu poole sõita, kuna ma pidin järgmisel päeval tööle minema. Kuid meie plaan sel õhtul varakult koju jõuda kustus enne, kui jõudsime lossi ukseni! Nagu enamus inimesi, ei arvanud ka meie, et lagunevas šoti lossis, mis asub sõna otseses mõttes keset tühermaad, on vaja lukku ja võtit, kuna siin sooviksid ööd veeta vaid ekslevad lambad. Ent me avastasime üsna pea, et sellel lossil oli lukk ja keegi oli meid sinna sisse lukustanud!

Peale paariminutilist endamisi naermist väljavaate üle, et me veedame oma esimese ühise öö külmas kõrgmäestiku lossis, hakkasime otsima väljapääsu võimalusi, kuid Campbellid olid väga osavad oma kodu turvalisuse tagamisel, et ükski soovimatu külaline sisse ei pääseks… ja me saime omal nahal kogeda, et see kehtis ka nende külaliste kohta, kes soovisid saada välja! Aknad olid vähemalt kolme meetri kõrgusel ja kõigil seintel peale ühe olid teravad kivid ja järsud langused orgu. See üks sein oli lossi esiosas ja selle vastas oli muruvall. Seega me uurisime kõiki selle seina aknaid ning leidsime lõpuks ühe, mis ei olnud nii kõrge kui teised.

Andres suutis kuidagi seina mööda alla ronida; viimane pilt, mis ma temast nägin, enne kui kuulsin tema maandumise kõva mütsatust, oli see, kuidas ta oma näpuotstega kivide külge klammerdus. Andsin talle oma autovõtmed ja fotoaparaadi ning ta läks abi järele. Arvates, et läheme lossi vaid pooleks tunniks, olime oma telefonid autosse jätnud, seega ei saanud me lossist abi järele helistada.

Ma arvan, et see oli meie suhte esimene proovikivi! Siin oli eesti noormees, keda ma olin kohanud vaid mõne kuu eest, ta võttis minu fotoka ja autovõtmed ning jooksis öhe! Ma lootsin väga, et ta tuleb tagasi!

Tema naasmiseni kulus mitu tundi. Andres oli käinud kohalikes majades, otsides võtmeomanikku – edutult. Kohalik elanik helistas politseisse ja Andres, kes rääkis eesti aktsendiga inglise keelt, palvetas, et politseinik usuks teda, kui ta seletab, mis on juhtunud.

Lühidalt: Rapuntsel päästeti lõpuks kolme tunni pärast lossist.

Hoolimata kõigist mõtetest, mis mu peas keerlesid, ei tundnud ma hirmu. Ma olin kindel, et ta tuleb tagasi ja kõik saab korda.

Tierce de Picardie. Kui muusikapala on kirjutatud minooris, aga lõpeb mažoorse akordiga. Just nagu eluski.

Kui me lubame, on Jumal tõotanud meie elu juhtida ja anda meile tulevikuks lootust. Ajuti võib see plaan tunduda küsitav, aga sa pead usaldama, et kõik sinu elus lõpeb mažoorse akordiga.

Ma andsin oma elu Kristusele, kui olin 15-aastane ja nüüd, 22-aastasena tundub, et mõned raskused on väljakannatamatud. Kuid üksi olles ongi see nii. Olen erinevate kogemuste najal õppinud usaldama Jumalat, aga mitte ainult mõnes oma elu aspektis, vaid kogu oma elus. Kui me anname oma elu Jeesusele ja teenime ning järgime Teda, peame usaldama Teda kogu oma olemusega.

Õp 3:5-12 võtab minu mõtted kokku: „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!

Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast! See on su ihule terviseks ja luudele-liikmetele kosutuseks. Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist, siis su aidad täituvad küllusega ja veiniaamid ajavad üle! Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine, sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab!”

Pea rasketel hetkedel meeles, et sa näed vaid selle pimeda ja varjulise sik-saki ühte väikest juppi. Ühel päeval tõused tagasi vaatama oma elule ja mõistad, et ilma nende varjudeta ei oleks elupildil mõtet või poleks see nii tähendusrikas.

Mõned teist on ehk kuulnud, et Andres Ploompuu ja mina kihlusime hiljuti. Usalda Jumalat kõiges ja luba Temal ennast üllatada sellega, kuidas kõik tükid kokku sobivad.

Tierce de Picardie. Kui muusikapala on kirjutatud minooris, aga lõpeb mažoorse akordiga. Just nagu elu. Ma palvetan, et sa oleksid oma igapäevases käimises Jumalaga tugev.