Suurema osa jaoks meist on täiesti iseenesestmõistetav, et me saame hingamispäeva hommikul kirikupingis istuda ja Jumala Sõna kuulata. Pastorite jaoks see nii iseenesestmõistetav paraku ei ole. Seepärast on tarvis kogunemist, mis annaks pastoritelegi võimaluse jumalateenistust saali poolt näha ja Jumala Sõna kuulajana vastu võtta ja oma patareisid laadida.
Trans-Euroopa Divisjonis on just selle eesmärgi tarvis iga viie aasta tagant toimuv pastorite kongress, mis 21.-25. augustil toimus seekord Sloveenias, imeilusas Rogaška Slatina suvituskuurordis. Üle Euroopa oli kokku sõitnud umbes 1200 osalejat, pastorid koos oma abikaasadega, ürituse organiseerijad ja kutsutud külalised väljaspoolt Euroopat. Neli päeva oli täidetud ülistuskoosolekute, töötubade ja seminaridega, nende vahele mahtus ka veidi vaba aega, mil võis suhelda uute ja vanade sõpradega, täiendada oma raamatukogu adventkirjandusega, mõõta oma tervisenäitajaid ja kuulda spetsialistide isiklikke tervisenõuandeid, imetleda ümbritsevat loodust ja kuurorti ning püüda rohkem kui 35-kraadist kuumust basseinivees talutavamaks muuta.
Kogu ürituse keskmeks oli teema "Tehes Jumalat Euroopas tuntuks", millele erinevad kõnelejad eri vaatenurkade alt lähenesid. Peakõnelejateks sel teemal oli kutsutud kolm pikaajalise kogemusega pastorit USAst: Peakonverentsi aseesimees Lowell Cooper, tuntud evangelist Mark Finley ja adventkiriku piiridest kaugele väljapoole ulatuva kuulsusega pastor ja laulja Wintley Phipps. Igaüks neist kõneles väljakutsetest, millega kirik silmitsi seisab, aga veelgi enam julgustasid nad pastoreid ja kõiki koguduseliikmeid Euroopas jätkama oma head tööd selle nimel, et veel paljudeni jõuaks sõnum ja õige pilt meie vägevast Jumalast. Vast kõige meeldejäävam kogu kongressi sõnavõttudest oli pastor Wintley Phippsi hingamispäevahommikune jutlus, mis pani tohutu kuulajaskonna rõkatades kaasa elama ja mis täitis pärast jutluse lõpus tehtud üleskutset lavaesise ja vahekäigud sadade inimestega, kes uuendasid oma pühendumist Jumalale ja Tema tööle. Ka reedeõhtune osasaamisteenistus, mida juhtis pastor Mark Finley, jättis paljudele kustumatu mulje ja tõstis osalejate südamesilmad üles Taevase Isa poole, kes loodab, et veel paljud kadunud pojad ja tütred koju pöörduksid ning kes ootab kannatamatult, et Ta võiks neile andestada ning uut elu pakkuda. Isiklike palvete asetamine suurte puust ristide jalamile, ühine leiva murdmine ja karikast osa saamine ning traditsiooniline "Vana sammeldund risti" laulmine tõi nii mõnelegi palgele liigutuspisarad.
Õpitubade programm oli väga mitmekesine ja neis käsitleti muidugi erinevaid teemasid, aga võib-olla kõige suuremat huvi tekitasid pastorites Ilmutusraamatu-teemalised arutelud ning ka väljapaistvate homileetikaõppejõudude ja pastorite Dr Laurence Turneri ja Derek Morrise töötoad piibelliku jutlustamise teemadel. Veel võiks ehk välja tuua divisjoni meediameeskonna erakordselt kõrgetasemelist tööd ja väikeseid vaimukaid videoklippe ning ka draamat kadunud poegadest, mida näitlemistalendiga inglise pastorid nii mõjuvalt publikuni tõid. Ja siis tahaks veel mainida muusikat. Sest seegi ühendas inimesi ja puudutas paljude hingekeeli, vist kunagi varem ei olnud ma kuulnud laulu "Õla kõrval õlg" lauldavat nii suure innu ja emotsiooniga kui laupäevasel lõputseremoonial. Ja muidugi ei saa mainimata jätta pastor Wintley Phippsi, kes oma erakordse talendiga seekordset kogressi rikastas ja kelle huulilt kõlas traditsionaal "Oo, arm võrratu" Euroopa pastorite ees ehk küll sama võimsalt kui Barack Obama presidendiks pühitsemise jumalateenistusel USAs mõned aastad tagasi.
Pärast lõputseremooniat veel viimast korda öise kuurordi alleedel jalutades ei olnudki minu hinges sellist nurkust kui viie aasta taguse pastorite kongressi lõpu järel. Sel korral ei olnudki enam kurbust selle üle, et taas tuleb sõpradest ja sellest õnnistusrohkest keskkonnast lahkuda. Hoopis üks tsitaat tükkis ikka ja jälle mõtteisse, suure kristliku kirjaniku C. S. Lewise tsitaat, kes on kord öelnud: "There are far, far better things ahead than any we leave behind." (Meid ootavad ees kaugelt paremad asjad kui ükski neist, mida me seljataha jätame.) Ja see on tõsi, mõned head asjad tuleb seljataha jätta, aga kõige paremad asjad on veel ees. Soovin südamest, et meil kõigil, eriti aga pastoritel, oleks alati meeles, et ükskõik kui raske või lootusetu mõni aeg või olukord tundub, kõige ilusamad ajad ootavad meid Jeesuse tulekul veel ees. Üsna varsti võime pidada pastorite kongressi, kust ei peagi enam laiali sõitma ja kus "Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti." (Ilm 22:5)
In English