Reede õhtu on sellistel üritustel alati eriline. 1200 pastorit ja nende abikaasat, 22-st riigist, palju erinevaid keeli, kuid kõik ühises osaduses. See oli Jumala teenimine oma parimal kujul. Multimeedia, muusika ja räägitud sõna oskuslikult kokku põimitud.
Meeste trio aitas seada meeleolu laudes “Isa armastuse sügavusest, kui kogudus oli mõtisklemas Jeesusest Kristuses, Tema surmast ja ülestõusmisest”.
Kuid seal oli ka huumorit. Näitemeeskond ajakohastas kadunud poja loo kahe pojaga, kes lõpetasid koos Newbold kolledzi, kuid läksid sealt edasi erinevaid teid mööda. Facebooki kaudu oli võimalik jälgida noorema venna teekonda ja vaimset langemist, kuniks isa SMS sõnum kutsus teda tagasi. Näidendi üllatusmoment saabus, kui pastor Mark Finley tuli ja istus pargipingile, kus ta lohutas kadunud poega ning jätkas sealt edasi jutlusevormis, selgitades Luuka 15. peatüki tähendust.
Finley rääkis, kui suur oli Isa armastus oma poja vastu, kellel oli alati kindel koht Tema südames – nagu Tal on samaväärselt kindel koht oma südames ka meie jaoks. Seejärel näitas ta, kuidas osasaamine toob meid kokku samasuguses lepituses nagu leidis aset Isa ja kadunud poja vahel. Kasutades näitena 5. Moosese 5. peatükki ütles ta: “Meie ülestunnistus võimaldab meil vastu võtta Jumala armastust, mitte panna Teda meid rohkem armastama.”
“Ülestunnistuses on midagi, mis tõstab koorma ära ning mis avab meid Jumala armule.” Kadunud poeg avastas selle. Ka meie tänapäevases elus, isegi kui oleme koguduses üles kasvanud, võime olla silmitsi samade teemadega. Esitades väljakutse meie eludele, motiividele ja mõtetele, küsis Finley pastoritelt, kas nende elus on midagi, mis vajaks ülestunnistamist. See oli nii isiklik, kuid samas ka avalik ülestunnistamine.
Pastoreid julgustati “seda asja” paberile kirjutama ja kui kõik koos tuldi ette osasaamisele oli neil võimalus see paber purustada ning jätta risti jalamile.
Liigutava soololaulu saatel oli see tegelik osasaamise moment “vaikne, tasase hääle” kogemus. “Kõik ma annan Jeesusele” sõnade saatel võtsid osalejad leiba ja viinamarjamahlaning mõtisklesid ülestunnistamise, andestuse ja Taevase Isa armastuse üle.
Miks oli see pastoritele nii eriline kogemus? See oli võimalus, kus neid teeniti, mitte nemad ei pidanud teenima. Nad said osa saada, mitte ei pidanud seda sel korral ise jagama. Jurrien den Hollanderi jaoks oli sellise kogemuse kogemine vihjeks apostel Pauluse tõotusest: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”
Hollandist pärit Jurrien lisas: “Me oleme rühm inimesi, me oleme sotsiaalsed olendid. Me jälgime alati, kuidas teise käituvad. Kuid osasaamine asetab meid ühiselt kõrgemale tasandile. Me ei vaata enam üksteisele vaid ristile.”
Shoti misjoni president, pastor Bernie Holford oli vaimustuses: “See viis, kuidas meie juhid teostasid koguduse tegevust siin, oli minu jaoks väga inspireeriv. See vastas tõele ka Guisele Berkel-Larmonie jaoks. “Tänane õhtu ei olnud meie pastoriks olemises, vaid see rääkis meist kui patustest, kes vajavad armu. Täna me ei olnud pastorid, vaid lihtsalt Jumala lapsed.”
In English