Lapsepõlves meeldis mulle väga albumeid vaadata. Mu sõbrannadele meeldis ka. Seetõttu vaatasime mõnikord albumeid koos minu kodus ja mõnikord koos nende kodus ja väga sageli vaatasin üksi. Ema selgitas mulle meelsasti, kes ühe või teise foto peal on.
Fotod olid must-valged ja neid ei olnud palju. Meie peres olid ema ja isa album, venna album ja minu album, lisaks veel karp sorteerimata fotosid. Enamasti olid fotod tehtud pidulike ja eriliste sündmuste puhul nagu pulmad, matused, juubelid, kellegi küllatulek. Meie perel oli fotosid võib-olla keskmisest rohkem, sest vend tegeles ise pildistamisega. Seetõttu oli meil ka igasuguseid otse keset tavaelu tehtud pilte, millel inimesed ei olnud ilusti riides ja sätitud. Sellistelt fotodelt on nüüd hea näha aastakümnete tagust maastikku – kuidas edeneb maja ehitamine, kui väikesed on kuused, kuidas mõnda objekti polegi veel olemas.
Ühe pildi kohta minu ema ja isa albumis ütles sõbranna, et see on nii kurb pilt. Mis mul üle jäi kui temaga nõustuda, sest matusepildid ongi kurvad. Minu emal on olnud kiiduväärt komme asetada matusepildid albumisse läbisegi koos kõigi teiste fotodega. Nii on kogu elu kulg silma ees ja ei teki kusagile mingit sünget matusepiltide karpi, mille sisse keegi hiljem enam vaadata ei taha. Kõnealusel fotol on minu isa koos oma keskealiste vendade ja õega seismas oma ema avatud kirstu juures nende lapsepõlvekodu õuel. „Nii kurb – neli poega ja tütar ema kirstu juures,“ kommenteeris sõbranna. Mida oskasime mina või tema muud, kui tunda kaastunnet kellegi suhtes, kellel on ema surnud. Teadsime ju, et peame ka ise kunagi selle läbi elama, ning ei soovinud sellele mõelda.
Mõni aasta tagasi tuli see episood mulle meelde. Mõtlesin natuke, seedides fakte, millest ma noorena teadlik ei olnud, aga nüüd olen – ja korraga plahvatas, et õnnelikumat pilti on õigupoolest üsna raske ette kujutada. Miks? Aasta oli 1967. Kui palju oli tol aastal Eestis üldse 78-aastaseid naisi, kellele võis osaks saada matusetseremoonia omaenda koduõuel, ümbritsetuna oma viiest lapsest, sealhulgas kõigist ilmaletoodud neljast pojast? Arvestagem, et vahepeal oli sõda ning kõik neli poega võtsid sellest osa. Olid sõnakuuleliku loomuga poisid, ei jooksnud metsa ega varjanud endid, vaid läksid vastavalt oma sünniaastale mobilisatsiooni korras täpselt sinna, kuhu kästi, nii et neid jätkus nii „õigele“ kui „valele“ poolele.
Pärast sõda küsinud naabrinaine mu vanaemalt: „Kuidas see nii läks, et minu mõlemad pojad said sõjas surma, aga sinu neli poega tulid kõik tervetena tagasi?“ Vanaema vastanud otsekoheselt: „Sest sinu pojad kasvasid läbi lehmasõnniku, aga minu pojad kasvasid läbi tammelaastu.“ Mis parata, see oli tõsi – naabripoisid olid hoolitsetud ja hellitatud, minu isa pere aga äärmiselt vaene. Kui mu isa oli üheksa kuud vana, siis suri tema isa ning ema jäi kuue lapsega üksi. Isa mäletas, et talvel ei pääsenud ta üldse õue, sest õueriided muretseti vaid neile lastele, kes koolis käisid. Kooliajast mäletas, et jalad olid alailma märjad, sest korralikke jalanõusid ei olnud. Kõrge kraega kampsunit ega salli samuti ei olnud, sellest hoolimata ei teadnud ta midagi kurguvalust.
Lisaks füüsilisele vastupidavusele ning suutlikkusele taluda ebamugavusi teadis isa nimetada veel üht tegurit, mis aitas temal ja ta vendadel sõjast eluga tagasi tulla – ema palved. Emal oli tugev usk Jumalasse ning ta palvetas väga palju. Kui pojad olid sõjas, siis nad teadsid, kui püsivalt ja tungivalt nende pärast palvetatakse. Mu ema teab mulle praegu rääkida kahest imelisest hoidmisest, mis isa vendadele sõjapäevil osaks said. Kusagil Venemaa lahinguväljal kanti surnuid surnukuuri kokku, nende hulgas ka kõige vanem vend Voldemar. Ühel hetkel aga avastas surnukuuris toimetav inimene, et Voldemar liigutab ennast. Niisiis toodi ta sealt välja ning turgutati haiglas taas elule. Teine juhtum seostub Erikuga, kes sõja lõpupoole, Sõrve lahingute ajal, hakkas proovima koju jõuda. Ta oli Saksa sõjaväest lihtsalt tulema tulnud, mundri ära visanud ja kusagilt erariided selga saanud. Dokumente tal aga ei olnud, mistõttu oli järgmiseks probleemiks sadama kontrollpunkti läbimine. Erik matkas sadamasse, jäi sinna ootama ja inimestega juttu ajama, sõbralik ja hea suhtleja nagu ta oli. Peagi sai ta jutu peale nõukogude armee sõduritega, keda viidi Sõrve lahingutesse appi. „Ma elan Saaremaal. Tahan koju minna, vajan küüti,“ seletas ta enda kohta. „Tule meie auto peale!“ kutsus keegi sõduritest ning Eric roniski sõdurite juurde kongi. Kabiinis istuvad ülemused kas ei vaadanud kongi sisu üle või ei olnud neil võõrast lihtsalt sooja ega külma. Kontrollpunktis ütlesid nad, et meil on siin nii ja nii mitu sõdurit ning loomulikult ei sobinud alamal võimuesindajal ülema sõnades kahelda ega neid kontrollida. Sõit Saaremaa poole läks edasi. Kusagil piisavalt kodu lähedal lasi Erik auto kinni pidada, hüppas välja ja kõndis jalgsi edasi. Kodus elades oli mõnda aega hirm, et tullakse otsima, aga ei juhtunud midagi.
Kahjuks ei suutnud mu isapoolne vanaema oma usku ja palvemeelsust ühelegi oma lapsele edasi anda, nii et keegi neist oleks usklikuks saanud. Võib-olla seetõttu, et tema usk oli kuidagi karm ja kohmakas. Ta sundis lapsi iga päev mingis mahus Piiblit lugema. Või vähemalt sundis noorimat, minu isa, teiste kohta pole isa rääkinud. Selline sundkorras lähenemine muutis Piibli uurimise isa jaoks ebameeldivaks. Lugemisest oli siiski kasu, sest see tegi ta hiljem suuteliseks ise emale Piibli tõdesid selgitama ning teda kogunisti noomima. Ema usk ei olnud järjepidev ega katnud kõiki valdkondi tema elus. Näiteks olevat ta kord hobusega töötamise lõpetanud ja kirikusse kiirustanud, jättes aga hobuse nõnda, nagu ta oli, ilma lahti rakendamata, joomata ja söömata (ärge küsige, miks ta kirikupäeval üldse tööle läks). Isa noomis teda selle eest, juhtides tähelepanu, mida Piibel sellise asja kohta ütleb. Ema hakanud seepeale nutma – arusaamine ja kahetsus tõusid tema südamesse. Niisuguseid juhtumeid olevat esinenud lausa mitu korda. Ema olevat koguni tunnistanud, et mitte keegi pole teda niimoodi nutma pannud nagu tema noorim poeg.
„Emad peaksid kindlasti kauem elama. Vähemalt sada aastat,“ arvab mu kolleeg, kes oma ema surma väga raskelt üle elas ja õigupoolest pole siiani päriselt paranenud. See juhtus liiga vara, liiga kiiresti, liiga ootamatult, mitte keegi ei olnud valmis. See tundus ebaõiglane.
Üks teine tuttav põetas oma hääbuvat ema pikemat aega. Millegipärast langesid need kohustused täies mahus just tema peale, kuigi emal oli veel lapsi. Ta rääkis mulle üksikasjalikult põetamisest, viimastest sõnadest, matmiseks valmistumisest, matustest. Tajusin, et võrreldes oma õdede ja vendadega oli ta saanud selle kogemuse võrra rikkamaks. Lõpuks ütles ta: „See on ikka õudne küll, et laps peab oma ema matma.“ Kuid olnud mõnda aega vagusi ja järele mõelnud, kostis uuesti: „Aga kuidas siis teisiti, ega’s ema pea last matma…“
Väärikas eas lahkunud inimese matusepilt ei ole kunagi kurb. Eriti, kui see inimene on olnud kristlane ja meil on lootus teda lunastatute hulgas igaveses elus kohata. Kurb, valus ja isegi piinlik on minu meelest pulmapilt noortest rõõmsatest inimestest, keda tean nüüdseks olevat ammu lahku läinud ja tiirlevat teisel või kolmandal kooseluringil. Matusepildi keskpunktiks oleva inimesega on rahu. Temaga ei juhtu enam midagi halba, kuri ei saa teda enam kiusata, me ei kuule tema kohta enam ühtegi halba uudist, ta ei pea enam kannatama. See on meie rikutud maailmas täiesti normaalne, et lapsed matavad oma ema. Nii see toimibki – vana annab teed uuele. Aga emad võiksid tõesti kauem elada...
In English