Olen viimasel ajal palju mõelnud Jumala mõõtmatule, imelisele armastusele. Mõtlen õnnistustele enda elus, viisidele, kuidas Jumal on kinkinud mulle õnne – ja mul on Talle tagasi anda vaid täielikku tänulikkust ning ülistust. Tema moodus armastada on sõnulseletamatu. Minu vastus sellele imelisele armastusele muudab minu jaoks kõik ja see on ühtlasi väljakutse. Kuidas ma vastan?
Me kummardume igal nädalal kirikus ja teenime ja ülistame Teda, ent sellega ei peaks me piirduma. Kuidas saaksime näidata ja jagada seda armastust end ümbritsevale maailmale? Jumal ütleb: „Armastage üksteist nii, nagu mina olen teid armastanud. Kui te armastate üksteist, saab igaüks aru, et te olete minu jüngrid.” (Jh 13:34, 35 Good News Translation, otsetõlge) Näib, et seda on liiga palju palutud: armastada nagu Jumal, armastada isetult. Kui sellele mõelda, siis armastus ja isekus ei sobi ühte lausesse. Need on nagu vastaspooled. Üks on õnnistus, teine needus. Üks toob kindlasti õnne, teine toob valu. Üks keerleb vaid sinu ümber, teine ainult minu ümber. Üks annab kõik, teine ei lase minna. Üks on just see, mida sa vajad, teine veab sind iga kord alt.
Isekusel on siin maailmas väga pikk ajalugu. Kirjeldades inimese langemist Jumala loodud täiuslikkusest, ütleb Ellen White, et „isekus võttis armastuse koha” („Tee Kristuse juurde”, lk 17). On nii loomulik mõelda esmalt endale. Öeldakse, et selline on inimloomus. Kuid Jumal ütleb, et „kus on isekust, seal on ka korratust ja igasugust kurja” (Jk 3:16, GNT, otsetõlge).
Armastusel on pikem ajalugu. Armastus on igavene. On imeline, et see armastus, see isetu armastus on kõik, mida me vajame. Sellest piisab. Paulus ütleb, et armastus on kannatlik, lahke, kaitsev, usaldav, loodab ja hoiab alal, ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: „Armastus ei hääbu iial.” (1Kr 13) Isetu armastuse ülim ohver oli see, et Jeesus andis oma elu meie eest. „Selle järgi me teame, mis on armastus: Kristus andis oma elu meie eest. Ka meie peaksime siis andma oma elu teiste eest! Mu lapsed, meie armastus ei peaks olema vaid sõnad ja jutt, see peab olema tõeline armastus, mis ilmneb isetutes tegudes.” (1Jh 3:16–18, GNT, otsetõlge) Raamatus „Living God’s Love” kirjeldatakse seda nii: „Patt ei suuda armastada, kuna see on esmalt huvitatud inimese enda vajadustest, jättes tähelepanuta teiste inimeste vajadused.”
Jumala armastust näidati meile Jeesuse isetus elus. Ma soovin, et minu elu näitaks isetut armastust, ma soovin, et teisedki tunneksid Jeesust ja teaksid, mida tähendab olla niiviisi armastatud. Seega soovin, et laulude, palvete, ülistuse kõrval oleksid minu teod isetud ja täidetud armastusega. Ilma selle armastuseta oleks kõik asjatu müra. Nagu vasekõmin, millest Paulus 1Kr 13. peatükis räägib. Teiste armastamine nõuab pingutusi: suhete loomist, teiste vajaduste nägemist, oma mugavustsoonist välja astumist, küsimuste esitamist, aja võtmist kuulamiseks. Kuid kõik on väärt seda, et näha rõõmu, mida toob see, kui valime jagada Tema armastust!
Laura Nõmmik on Aldar Nõmmiku abikaasa. Aldar õpib praegu Ameerika Ühendriikides Andrewsi ülikoolis.
In English