Koloslastele 2:16.17. on üks raskematest Uue Testamendi lõikudest, mida seletada. See on ka kirjakoht, mida kõige sagedamini kasutatakse hingamispäevapidamise vastu. Hingamispäeva kriitik Walter Martin kirjutas: “Üksi selle kirjateksti valguses olen ma veendunud, et argumendid hingamispäeva pidamise poolt langevad ära.”2 Martini väide, et piiblidoktriin saab langeda ära vaid üheainsa kirjakoha põhjal, on problemaatiline. Doktriine saab rajada või kõrvale heita mitte üksiku teksti põhjal, vaid siis, kui kõike, mida Piibel antud teema kohta õpetab, on hoolikalt uuritud. Lisaks sellele hoiatusele on meil kui hingamispäevapidajatel tarvis tähele panna veel Koloslastele 2:16,17 eksegeetilisi iseärasusi.
On tehtud mitmeid katseid seda teksti tõlgendada. Kuna artikli pikkus on piiratud, siis siin me neid ei vaatle. Antud hetkel uurime vaid tähendust, mis pakuti välja kaua aega tagasi, kuid mis on saanud vähese tähelepanu osaliseks: selles tekstis ei esita Paulus argumente pühade vastu, vaid just pühadel toodavate ohvrite vastu. Seda vaadeldes peame me meeles pidama, et Paulus vastandab kaht reaalsust. Esimene neist on võetud kokku kui söömine ja joomine ning kalendaarne kolmik “püha või noorkuu või hingamispäevad”; teine neist on Kristuse ihu. Esimene on viimase vari.
Seda meeles pidades uurigem viit tõendit, mis näitavad, et peetakse silmas ohvreid.
1. en merei
Paulus väidab, et usklike üle ei tuleks kohut mõista püha või noorkuu või hingamispäevade “pärast”. “Pärast” on tõlge kreekakeelsest väljendist en merei, mis on daativ nimisõnast meros, mis tähendab “osa, tükk, ports” vastandina tervikule; üks element paljudest, üks aspekt tervikust. Ei ole ruumi, et uurida seda sõna täielikult, kuid piisab sellest, kui öelda, et rohkem kui 150 korral Uues Testamendis ning Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes on selle sõna peamine tähendus just see.3 Kui ainsuses meros järele tuleb omastav substantiiv, nii nagu Koloslastele 2:16, siis substantiiv tähistab tervikut, millest meros on üks osa.
Seetõttu peaks olema Pauluse öeldu tõlgitud järgnevalt: “Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi osa pärast pühadel või noorkuus või hingamispäevadel, mis on tulevaste asjade vari.” Paulus ei ole huvitatud mitte pühadest endist, vaid nende mingist osast. Meil on tarvis kindlaks teha, mis osa see on.
2. “Kristuse ihu”
Suurem osa tõlkeid näevad Koloslastele 2:17 fraasi sõma tou Christou, “Kristuse ihu”, ülekantud tähenduses. Kuid täht-täheline tõlgendus sobib paremini.
Kogu epistlis paneb Paulus tugeva rõhu Jeesuse füüsilisele ihule. Koloslastele 1:22 kirjeldab ta, kuidas Kristus lepitas meid “oma lihalikus ihus surma läbi”. Koloslastele 2:9 elab kogu jumalik täius Kristuses “ihulikult” ja 12. salmis selgitab Paulus, kuidas me saame ristimise kaudu osa Jeesuse surmast, matmisest ja ülestõusmisest. Nende tekstide valguses on kontekstipõhiselt täpne tõlgendada “Kristuse ihu” 17. salmis kui viidet Jeesuse tegelikule füüsilisele ihule. Templis toodud ohvrid olid Kristuse ohvri vari, nii sobib fraas “Kristuse ihu” meie tõlgendusega suurepäraselt.
3. Paralleelid Vanast Testamendist
Õpetlased on ühel meelel, et mainides pühasid, noorkuud ja hingamispäevi, viitab Paulus ühele või kõigile kaheksale Vana Testamendi tekstile: 4Ms 28:1-29:40; 1Aj 23:31; 2Aj 2:3; 8:12.13; 31:3; Nh 10:34; Hs 45:17 ja Ho 2:13. Isegi pealiskaudsel lugemisel on selge, et rõhk ei ole pühadel endil, vaid nende pühadega seotud ohvritel.
“Ja ohverdada kõiki põletusohvreid Issandale hingamispäevil, noorkuu päevil ja pühadel, neile määratud arvul alaliselt Issanda ees olles.” (1Aj 23.31)
“Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja..., et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel.” (2Aj 2:3)
“Siis ohverdas Saalomon Issandale põletusohvreid...nagu Mooses oli käskinud, hingamispäevil, noorkuupäevil ja seatud pühadel kolm korda aastas: hapnemata leibade pühal, nädalate pühal ja lehtmajade pühal.” (2Aj 8:12.13)
“Ja kuninga poolt oli toetus tema isiklikust omandist põletusohvrite tarvis: hommikusteks ja õhtusteks põletusohvriteks ja põletusohvriteks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühil, nõnda nagu Issanda Seaduses on kirjutatud.” (2Aj 31:3)
“Me võtame endale kohustuse anda kolmandik seeklit aastas meie Jumala koja teenistuse tarvis: ohvrileibadeks, alaliseks roaohvriks ja alaliseks põletusohvriks, ohvreiks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühadel, pühadeks asjadeks, patuohvriks, et toimetada Iisraelile lepitust, ja igaks tegevuseks meie Jumala kojas” (Nh 10:33,34)
“Aga vürsti kohus on ohverdada põletusohvreid, roaohvreid ja joogiohvreid pühadel, noorkuupäevil ja hingamispäevil, kõigil Iisraeli soo seatud pühadel.” (Hs 45:17)
Hoosea 2:11 ei ole ohvreid ja ande otseselt nimetatud, kuid nendele on kontekstis viidatud (Ho 2: 13,15; 3:4). Kõik ülalpool toodud tekstid tulenevad 4Ms 28:1-29:40, milles sisaldub nimekiri loom-, roa- ja joomaohvritest, mida pidi Iisraeli pühadeaasta jooksul ohverdatama.
Siin on koht järelemõtlemiseks. Kui kõik Vana Testamendi paralleelkirjakohad Koloslastele 2:16 kalendaarse kolmiku “püha või noorkuu või hingamispäevad” suhtes räägivad peamiselt seal ohverdatavatest ohvritest ja põletusohvritest, mitte aga pühadest endist, kas pole loogiline järeldada, et Koloslastele 2:16 räägib samadest asjadest? Kas pole tõenäoline arvata, et Paulus kasutab seda kolmikfraasi märksõnana juhtimaks tähelepanu vastavatele Vana Testamendi tekstidele pühadekalendrist ning nendega seotud ohverdamisnimekirjadest? Nii see tõepoolest on, kuid kui meil on veel küsimusi, siis Paulus varustab meid veel enama tõendusmaterjaliga.
4. “söök või jook”
Edasine kinnitus meie mõttele tuleb fraasist “söök või jook”, mis on samuti Kristuse ihu “vari”. Mõned arvavad pealiskaudselt, et selles fraasis on juttu puhastest ja ebapuhastest toitudest ning järeldavad, et Vana Testamendi toidukeelud ei ole enam kehtivad. Rohkem süvenenud kommentaatorid märgivad, et Vanas Testamendis olid küll mitmed toidukeelud, kuid seal polnud joogikeelde, välja arvatud veinijoomise keeld teenistustel osalevatele preestritele (3Ms 10:9). See ei tähenda, et Vana Testament oleks ükskõikne alkohoolsete jookide kasutamise suhtes. Üsna vastupidi, seal on tugevad hoiatused selle ohtude eest. Kuid tõsi on, et seal pole eri seadust, mis selle keelaks. “Söök ja jook” ei saa järelikult tähendada Vana Testamendi toidukeelde. Mis siis on selle fraasi tähendus?
Vastus on lihtne. Vana Testamendi ohverdamissüsteemis olid ka roa- ja joomaohvrid. Neid on mainitud kolmes neist tähtsatest pühadekalendri tekstidest, mida tsiteerisime eelpool ja millele suurema osa teadlaste arvates tugineb Koloslastele 2:16; Nh 10:34 ja Hs 45:17 ning mitmel korral 4Ms 28:1-29:40. Lisaks sellele on Heebrealastele 9:10 toidud ja joogid samuti esitatud osana Vana Testamendi ohvrisüsteemist.
5. Heebrealastele 10:1–10
Viimane tõend on Heebrealastele 10:1–10. Sellel lõigul on väga tihe temaatiline ja lingvistiline side tekstiga Koloslastele 2:16,17. (a) Seal on juttu “Jeesuse Kristuse ihust” (Hb 10:10); (b) viidatakse Iisraeli pühadekalendrile (salmid 1,3); (c) ainult neis kahes kohas Uues Testamendis (ka Hb 8:5) kasutatakse sõna “vari” sellises tähenduses (Hb 10:1); (d) leidub täpselt sama väljend nagu Koloslastele 2:16,17. “tulevaste hüvede/asjade vari” (Hb 10:1). Ja nii nagu Koloslastele 2:16, kus ainult osa (en merei) pühadekalendrist on vaatluse all, nii ka Heebrealastele 10:1 käsitleb Moosese Seaduse aspekte (ingl.k Seadusel on vari vs Seadus on vari), millel on vari. Selliste mõjuvate paralleelide tõttu on Heebrealastele 10:1–10 hindamatu võrdlusalus Koloslastele 2:16,17. tõlgendamiseks. Niisiis, millest räägib Heebrealastele 10:1–10?
Heebrealastele 10:1–10 on jätk Vana Testamendi ohvrisüsteemi ja Kristuse füüsilise ihu vastandamisele. Autor kinnitab kaht asja: (a) ohvrid oli Jeesuse ohvri “vari”; (b) Jeesuse ohver tühistab Vana Testamendi ohvrisüsteemi (salm 9). See on täielikus kooskõlas meie arvamusega, et Koloslastele 2:16,17 viitab annetustele ja ohverdamistele, mitte pühadekalendrile kui sellisele.
Soovitatavad järeldused
Niisiis, mis teema oli koloslastel päevakorral ja mida Paulus püüdis lahendada? Me teame, et Kolossas oli tugev juudi kogukond. Juutlus oli paganatele tihti huvipakkuv ning nad kas said täielikult proselüütideks või olid lihtsalt jumalakartlikud ning sünagoogiga seotud, ilma täieliku pöördumiseta.
Juudid ja nende paganatest kaasatundjad reisisid tihti Jeruusalemma juudi kalendri tähtsamateks pühadeks (Ap 2:7–11) ja ohverdasid nõutud patu-, tänu- ja roaohvreid. Kaupmehed, kes kogunesid templi territooriumile ja keda Jeesus kaks korda laiali ajas, olid seal selge eesmärgiga müüa ohverdamistarbeid. Lisaks ohvritele pidid juudid maksma igal aastal pool seeklit templi ja selle ohvrite jaoks (Neh. 10:32.33; Mt. 17: 24–27).
Kui juudid ja nende paganatest mõttekaaslased pöördusid ristiusku, ei saanud nad enam templis toimuvat ohverdamist puhta südamega toetada. Nii sattusid nad surve alla: “Miks te enam ei toeta templit ja ohverdamist?” Paulus manitseb kristlasi, et nad ei peaks alluma sellele survele. Jeesus, tõeline ohver, oli kõrvaldanud vajaduse templi tseremoniaalsüsteemi järele. Kuigi teenistused templis jätkusid (Ap 3:1; 5:20; 21:26), oli ohverdamissüsteemist osavõtmine juba üleliigne.
Kokkuvõte
Koloslastele 2:16,17 ei tühista ega sea sisse ei hingamispäeva ega ka teisi pühi. Nende jätkumine või mittejätkumine lihtsalt ei ole kõne all. Eelpool toodud viis tõendit näitavad veenvalt, et ainus asi, mida see tekst ütleb, on see, et meil pole enam tarvis ohvreid tuua, sest meie kallis Päästja Jeesus Kristus ohverdas oma ihu ristil meie eest. See on tõepoolest hea uudis.
Kim Papaioannou, Ph.D. on rahvuselt kreeklane, Uue Testamendi uuringute professori asetäitja asutuses The Theological Academy at the Adventist International Institute of Advanced Studies Filipiinidel.
Michael Mxolisi Sokupa, Ph.D. on Uue Testamendi õppejõud Heldelberg College’is, Lõuna-Aafrikas.
See artikkel avaldati ajakirjas Adventist Review 23. veebruaril 2012.
Tõlkinud Hele Kulp
1 Koloslastele 2:16,17 tõlge on autori poolt. Kõik teised tekstid on võetud inglise keeles The Holy Bible, English Standard Version, copyright 2001, eesti keeles on kasutatud Piibli 1997.a väljaannet.
2 Walter Martin, The Kingdom of the Cults (Minneapolis Bethany House, 1997), lk 576
3 vrd Mt 24:51; Lk 11:36; 12:46; Jh 13:8; 19:23; Ap 5:2; 19:27; 23:6; 1Kr 11:18; 14:27; Hb 9:5; Ilm 20:6; 21:8.
In English