Väike mälupilt
Sumedalt soe suveõhtu. Kari on äsja karjamaalt koju tulnud ja lehmad nosivad mõnusa nohinaga ninapidi jõusöödaämbris. Lauda juures talitav peremees laulab meeldivalt maheda tenorihäälega lõputuna tunduvat lugulaulu koledasti Kartaago rannal möllavast timukate mõõgast, tapalavalt allavoolavatest vereojadest ja vaprast noorest naisest Perpeetuast, kes ohverdab usu nimel nii oma väikese lapse kui ka omaenda elu. Aiaväraval kõõlub karjaplika, kuulates laulu ja mõlgutades sellekohaseid mõtteid. Äkki lükatakse pisut eemal asuva maja otsaaken lahti ja üle õue ning paraku üle terve väikese, kolme majapidamisega külakese, kõlab lühike muusikaline päevakaja-signaal ja seejärel diktori hääl: „Tere õhtust, kell sai üheksa. Uudistesaatega on eetris Eesti Raadio.“ Peremees vakatab ja toimetab vaikselt kuulates edasi. Karjaplikat uudised ei huvita. Teda huvitab ainult saate lõpp, ja nimelt üks kindel fraas, mis alati uudiste lõpus kordub: „Kuulmiseni homme õhtul!“ Siis hüppab ta kergendatult hingates aiaväravalt maha, sest Jeesus veel ei tule. Küllap nemad seal raadios, kes teavad kõike terves maailmas toimuvatest sündmusest, ka nii tähtsast asjast teada annavad…
Toimumisaeg: 1970ndate algus
Sündmuskoht: Sormuli küla Kasaku talu
Peategelased: Lexiks hüütav karjaplika ja Jukuks hüütav peremees
Neid ridu kirjutades valmistun tähistama oma poolesajandat sünnipäeva. Seda on üle kümne aasta rohkem, kui tookord aiaväraval kõõludes oma kõige julgemates unistustes enda jaoks soovida julgesin. Kindlasti ei olnud ma ainuke, kes noil möödanikku vajunud päevadel mõtles, et kui mitte varem, siis 2000. aastaks on Jeesus kindlasti tagasi tulnud. Kuid kahe tuhande kaheteistkümnes Issanda aasta kulgeb jätkuvalt nii minu kui sinu jaoks, hea lugeja, patu tagajärgedest moonutatud planeedil Maa.
Usun, et teatud vanusest hakkab igaüks mingi eluverstaposti täitudes möödunule tagasi vaatama ja tegema kokkuvõtet sellest, mis minevikku jäänud aastate jooksul on selgeks mõeldud, millest õpitud ja mis kogemuste põhjal kindlaks veendumuseks kasvanud. Nii minagi. Kui lapsena valdasid mind isa laulu kuulates külmavärinaid tekitavad himutunded, siis viiekümnesena saan Perpeetuast aru, sest see, mille nimel tasub elada, selle nimel tasub ka surra. Ja usk elavasse, hoolivasse Jumalasse on üks kõikumatult kindlatest ja igavest tähendust omavatest väärtustest, mis on palju hinnalisem kui ühele inimesele antud maine elu. Ja kas Jeesus tuleb tagasi minu lühikeste aastate jooksul või pärast seda, ei omagi tähtsust ega vähenda mingilgi määral minu igapäevast hindamatut privileegi kõndida iga hetk oma elus, hoides kätt Jeesuse naelaarmiga pihus. Selle naelaarmi pidev tunnetamine oma pihu vastas aitab mul meeles pidada Jeesuse armastust ja minu päästmise hinda. See paneb südame rõõmust ja tänust hõiskama ning vanusele vaatamata kohevvalgele lumevaibale või siledale rannaliivale oksraoga tähti vedades armastuskirja kirjutama: „Ma armastan Sind, Jumal, mu Isa!“ See annab kindluse, et kui tulevikus peaks ees ootama raske katsumus, mis tundub paljastel põlvedel üle klaasikildude roomamisena, ei ole ma sealgi üksinda, „…sest Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel…“ Psalm 91:11
Aastate jooksul kogunenud õppetundide põhjal tean, et minu Jumala soov on mind läbi iga kogemuse kasvatada. Kuid kuna mu loomus on patuselt tõrges ja vajab taltsutamist ning ma olen pikaldane õppima, teab Jumal, et aeg-ajalt negatiivseid kogemusi kasutades saavutab Ta paremaid tulemusi.
Mitte väga ammu juhtus nii, et millegipärast elasid ennast minu peal välja kaks mulle lähedast inimest. Arvatavasti olin selleks põhjustki andnud. Niisiis lasid nemad oma aurud välja, pärast aga tegid rõõmsalt näo, et midagi ei juhtunud. Sellistes olukordades on inimeste /minu/ vastureaktsiooniks arvatavasti solvumine. Vaatamata haigetsaamisele tundsin, et ei taha solvuda, lihtsalt ei taha. Samas oli kuidagi imelik ka üldse reageerimata jätta! Arutasin seda mõtet Jumala ees öövaikuses voodis lamades ja ärkamise ajaks oli mind juhitud hämmastavalt lihtsa arusaamiseni. Ei saa öelda, et ma poleks sellest varem teadnud ja mõnikord kasutanudki, aga hetkeolukorras tundsin ennast õunaga vastu pead saanud Newtonina: kui need inimesed enesevalitsemise ja rahu kaotasid, on see nende probleem! Ma ei pea samaga vastama või mitu päeva solvunud näoga ringi käima! See lahendus pani mind hommikul pliidi juures seistes ja putru segades lauluviisi ümisema. Võib-olla osaliselt sama pidas silmas ka Jeesus oma ülempreesterliku palve sõnades: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid kurja eest!“ Jh17:15
Sõber, see on minu ja sinu valik ja minu ja sinu otsus, kas teiste ärritusele või haavavatele sõnadele reageerides lasta kuri ka enda sisse, või jätta oma käsi endiselt naelaarmiga pihku. See on minu ja sinu valik, kas kiusatuse lähenedes hakata oma peakeses arendama lõpuks patutegudeni viivaid mõtteid, või oma tahet Jumalale alistades anda kontroll üle Temalt tulevale jõule. Valik ei ole kerge ja nõuab konkreetset otsust ning tõsist tegelemist „minaga“, nõuab lausa oma isekusele suremist, kuid tulemus on seda väärt! Niisiis on kristlasena ELAMINE paratamatult ja igal juhul seotud SUREMISEGA: „Sest kui te liha järele elate, siis te surete, aga kui te vaimu läbi liha teod suretate, siis te elate!“ Rm 8:12 Ja igapäevane SUREMINE tagab igapäevase võiduka ELU! „Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Jeesuses Kristuses.” Rm.6:11 See on tõde, mis võib tunduda paradoksina, kuid millest ei saa ei üle ega ümber.
Ehk oled sinagi kuulnud võrdlust, et elu on nagu doominomäng: kaotab see, kellele lõpus kõige rohkem kätte jääb. Soovin endale järelejäänud prooviajaks, et minu “mängu” lõppedes ei oleks mulle kätte jäänud mitte ühtegi punkti isekust. Et kõik minu väikeste, suurte ja kõige suuremate EGO-numbritega klotsid oleksid just praegu laotatud laiali Jumala ette, ühtegi varjamata.
Et kui Jeesus ka järgneva kümne-kahekümne-kolmekümne aasta jooksul ei peaks tulema ja kui ma Jumala tahtel veel peaks elama, ei oleks minust selleks asjaks saanud kibestunud, kergesti ärrituvat ja negatiivselt mõtlevat rahulolematut vana naist, kes põhjustab kannatusi endale, ja mis veelgi hullem, ka oma lähedastele.
Ei mina ega sina saa muuta seda, et inimesed hindavad mõnikord teiste siiramaid motiive ja parimaid pingutusi vääralt. Las olla mõnedel kirikus käivatel ja isegi lugupeetud kristlastest meestel ja naistel erinevate kaasõdede ja -vendade jaoks erinevad näod, erinevad sõnad ja erinev suhtumine. Ja kuigi see tõdemus teeb aeg-ajalt jätkuvalt haiget, on Jumal Jeesuses sedasama kogenud. Tema mõistab ja lohutab, Tema uurib südameid ja näeb tegelikke motiive. Kellelegi meist ei anta rohkem, kui ta kanda suudab. Iga hingetõmme, kuni selle päris viimaseni, on kõikvõimsa, kaastundliku ja armastava Jumala hoole ja kontrolli all. Mina ja sina saame otsustada olla Jumala armust need, kes me oleme, ja Tema arm meie vastu ei ole läinud tühja… Aga seda ei ole teinud mina ja sina, vaid Jumala arm, mis on meiega. 1Kr 15:10.
In English