Seda kirja alustada ei ole sugugi lihtne, ma ei ole iial pidanud ühestki pikaaegsest tuttavast ja lihtsalt kallist inimesest kirjutama minevikuvormis. Nüüd on see siis juhtunud, meie Anu ei ole enam, pikk ja raske haigus on võtnud veel ühe inimelu. Miks nii vara, on suur küsimus, oli ta ju ainult 44-aastane ja väga vajalik nii oma perekonnale kui ka kogudusele – mina ei oska sellele vastata.
Kindlalt võib öelda seda, et midagi ei juhtu ilma Jumala teadmata. Palju haigeid on tervistunud Issanda väe läbi, aga seekord Ta ei sekkunud.
Paarkümmend aastat tagasi, uue Eesti riigi algusaastail oli ilus aeg, inimesed tulid kirikutesse nagu veetulv, me ei olnud valmiski nende vastuvõtuks. Laste hingamispäevakoolis oli palju erinevas vanuses lapsi, meil ei jätkunud õpetajaid, õppematerjale, oskusi nappis samuti. Nii oli see vähemasti meil, Kuressaare väikeses koguduses. Ühel hommikul astus kiriku hoovipoolsest uksest sisse noor naine, väike poiss kätel, ja küsis minult, kas ta võib oma pojaga osaleda laste koolis. Mina olin tollal samuti lasteõpetaja ja mul oli olnud tõsine palve Jumala poole, et Ta saadaks meile ühe uue inimese, kes sobiks just lastetöö jaoks. Ja ei osanud ma sel hetkel arvata, et Anu, just tema, oma pojaga kirikusse tulnud, ongi Jumala vastus sellele palvele.
Nii sai Anust pidev kirikuskäija. Varsti selgus, et tegemist on aktiivse ja targa inimesega, kes soovis kõigis asjus ka ise käsi külge lüüa. Siinkohal peab nimetama seda, et Anu oli osalenud pisut varem soomlaste poolt korraldatud taimetoidu valmistamise kursusel ja sealt sai ta esimest korda teada, et on olemas selline kogudus nagu adventkogudus. Nii ta siis otsis meie koguduse varsti üles ja temast endast sai usin õpilane. Järgnesid piibliteemaline seminar, laste kohapealne suvelaager (oi, kuidas talle meeldis selle laagri tempo) ja ristimine 1994. aastal. Üsna varsti oligi meil üks tubli lasteõpetaja juures. Neil aegadel sai hoo sisse ka terve nõukaaja jooksul keelatud olnud laste- ja noortetöö haru – rajaleidjate liikumine. See töö jäi juba tervenisti Anu kanda, ja ta sai sellega hästi hakkama. Paljud praegused noored on Anuga tutvunud just rajaleidjate laagrites. Aga aeg liigub ja ühel päeval küsis Anu minult, kas ta on tõesti valesti abiellunud, tema oli kristlane, aga tema mees on maailmas. Ühtlasi avaldas ta soovi, et tutvuksin Urmasega. Nii ka läks, tegime koos metsatööd ja selgus, et Anu elukaaslane on kõva töömees, aga ka lahtise südamega inimene. Jumala Vaim sai tema juures töötada ja neli aastat peale oma naise ristimist ristiti ka Urmas. Praegu on Urmas meie koguduse vanem ja ta on selle ameti vääriline.
Anust endast sai aga esimene naiskogudusevanem Eestis, Saaremaal ei tekkinud sellist küsimust, kas naisterahvas selleks ikka sobib. Kahjuks kestis see periood tema elus ainult mõne aasta, sest ränk haigus alustas oma laastavat tööd. Just selles olukorras ilmnes Anu tegelik hingejõud, kordagi ei kaevelnud ta haigusehädade üle, viimase hetkeni kinnitas ta veel ka oma lähedasi usus. Ometi ei suutnud ta mõista, miks selline häda tabab Jumalale kalleid inimesi. Vastuse saab kord Jeesuse käest ülestõusmise hommikul.
Ärgem imestagem, kui tajume Anu poolt kirjutatud viimases epiloogis mõningast kibedust, ta kirjutas selle olukorras, kus ei jätkunud enam jõudu voodist tõusmiseks. Isegi Ristja Johannes lõi vangistuses olles kahtlema selles, kas Jeesus on ikka Messias, aga Jumal ei pannud seda talle süüks.
See on väike meenutus Anu Martinsonist, meie usuõest ja lihtsalt andekast inimesest, keda ei ole enam. Kõik, kes Anu tundsid ja kalliks pidasid, elage uskudes Jumalasse – ja me kohtume temaga uues maailmas, Jumala riigis!
In English