Miks peaks läbinisti kristlik ajakiri avaldama artikli koos elamisest? Kas see on tõesti Jumala lõpuaja koguduses teema? Kas me peaksime sellest rääkima (või kirjutama)? Vaadakem fakte ja numbreid.
Vabaabielu võib määratleda kui „mitte abiellunud ühist elupinda ja seksuaalset intiimsust jagava heteroseksuaalse paari elukorraldust”.1 1960. aastal elas enam kui pool miljonit Ameerika paari vabaabielus, ent 2000. aastaks on see number kasvanud ligi 1000 protsenti – enam kui 4,9 miljonit inimest elab koos teisest soost seksuaalpartneriga.2
Üle kahe kolmandiku USA abielupaaridest ütleb, et nad elasid koos ka enne abiellumist.3 Vabaabielu on veelgi laiemalt levinud Kanadas, Skandinaaviamaades ja Prantsusmaal. Kuigi kord mõisteti vabaabielu üheselt hukka, on see tänaseks kaotanud oma häbimärgi ja muutunud läänemaailmas tavaliseks eluviisiks.
Kui vabaabielu muutus varastel 1970ndatel järjest populaarsemaks, ennustasid sotsiaalteadlased, et see muudab abielu veelgi tugevamaks, kuna viimane pakub intiimset kogemust. Siiski on mitmed teadusuuringud alates hilistest 1970ndatest andnud pidevaid tõendeid vastupidisest efektist: abielueelne kooselu on korrelatsioonis kasvava ebastabiilsusega abieludes, kõrgema lahutuseriskiga ja madalama kohanemisega abielus. Ma ei süüvi liigselt teaduslikesse uurimustesse vabaabielu teemal. Mind huvitab pigem Piibli vaatenurk selles küsimuses, mis on – kahjuks – muutunud igapäevaseks ka meie koguduses.
Piibellik vundament
Piiblit uskuva kristlase arusaamad seksuaalsusest ja abielust peaksid olema läbi mõeldud Jumala algse plaani valgel: kuidas Jumal kujundas meie seksuaalsuhted, nagu need on kirjas 1. Moosese 1–2, mis moodustab vundamendi teistele piibellikele tunnistustele inimese seksuaalsuse osas. 1Ms 2:24 on kirjas põhjalik kokkuvõte Jumala tahtest inimese seksuaalsuhete osas: „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!” Selles salmis on olemas kolm olulist sammu, kui mees ja naine soovivad oma elud liita, kõik need kolm sammu on vabaabielu korral tühistatud.
1. Avalikult teada antud ainuõigus. 1Ms 2:24 kohaselt peavad nii mees kui naine4 lahkuma (heebrea k ‘azab) – end avalikult lahti siduma nendest suhetest, mis tungiksid vastasel juhul nende sõltumatusse ja vabasse suhtesse, ja moodustama eraldiseisva perekonna, mida tunnistavad ja austavad mõlema osapoole vanemad, usukogukond ja ühiskond tervikuna.
Kontrastina sellele on vabaabielus elav paar peamiselt huvitatud enda ihadest ja seega ilma jumalikust mandaadist avalikult „jätta” viisil, mida nende vanemad, kogudus ja ühiskond peab tunnistama ja austama. Vabaabielu puhul minnakse ainuõiguse suhtes sageli kompromissile: vabaabielus elavad paarid on statistiliselt vähem seksuaalselt seotud kui abielus paarid, ja abiellunud, kes enne elasid vabaabielus, on oma partnerile seksuaalsel pinnal vähem ustavad, nii enne kui pärast abiellumist.
2. Püsiv, avalik, lepingujärgne pühendumine. 1Ms 2:24 järgi peab mees „hoidma” (heebrea k dabaq) oma naise poole. Vanas Testamendis kasutatakse seda tegusõna sageli tehnilise lepinguterminina alalise seotuse kohta Iisraeli ja Issanda vahel.5 1Ms 2. peatükis on kontekst selgelt lepinguline – see tähendab formaalse lepingutseremoonia ajal antud abieluvannet, millega paar väljendab vastastikust pühendumist. Läbi Pühakirja viitavad paljud salmid abielule kui igavesele lepingule mehe ja naise vahel, mis jõustub avaliku tseremoonia ja abieluvande kontekstis.6
Vabaabielu on selle vastandina tinglik ja praeguseks hetkeks, selles puudub avaliku ja jääva lepingulise seotuse olemuslik element. Seega ei ole üllatav, et abielueelne kooselu on statistiliselt korrelatsioonis kasvava abielulise ebastabiilsuse ja kõrgema lahutuseriskiga tulevikus.
3. Seksuaalvahekord ainult abielusuhtes. 1Ms 2:24 kohaselt peavad mees ja naine pärast avalikku pulmatseremooniat ja abieluvannet üheks lihaks saama. See ühe liha liit viitab peamiselt seksuaalsele vahekorrale (vt 1Kr 6:16) ja see üksi ei määra abielu (vt 2Ms 22:16, 17), kuid see tähendab pärast seaduslikku üheks saamist (abielutseremoonia) abielu täiustamist. Piibli lehekülgedel on Eedenist alguse saanud plaan seksuaalsuhteks ainult abikaasade vahel kui jumalik norm.7
Selle ilmse vastandina on kooselu keskmes eeldus, et vabaabielus elav paar on vaba omama seksuaalsuhteid väljaspool abielulepingut. „Vabaabielu tähendab eluühendavat tegu ilma eluühendava kavatsuseta. Selline elustiil on inimese sisemise väärikuse suhtes destruktiivne.”8
Lisaks neile kolmele jumaliku korraldusega paika pandud seksuaalsuhte alustamise sammule 1Ms 2:24 leiame 1Ms 1–2 teisi tahke jumalikust plaanist. Võtame need kokku ja vastandame vabaabielu ja selle negatiivsete mõjudega.
1. Abielupartnerite võrdsus ja väärikus. Jumal andis Aadamale ezer kenegdo – kohase (inglise keeles võrdse) partneri (2:18). Pühakirjas on seda kohast partnerlust abielus ja naiste kõrgendatud staatust kinnitatud kui Jumala ideaali (nt Ef 5:21–33).
Võttes arvesse vabaabielus elavate meeste suhtumist seksi ilma pideva pühendumise või seadusliku kaitseta naispartneri suhtes, pole üllatav, et kooselus elavat naist ähvardab suurem risk saada hüljatud ja füüsiliselt ära kasutatud kui abielus olles.
2. Terviklik ja turvaline suhe ilma häbi või hirmuta. Abielusidemeis olid Aadam ja Eeva vabad näitama oma haavatavust ilma häbi ja hirmuta: „Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud [teineteise ees].”9 Abikaasade vahel on turvaline suhe, milles nad võivad olla kindlad üksteise tingimusteta armastuses ja vastuvõtmises.
Vabaabielu ei paku tavaliselt sellist turvalist ja kindlat õhkkonda, milles kaaslased võivad teineteise suhtes ilma hirmu ja häbita haavatavad olla. Vabaabielus, milles puudub alaline pühendumine, on ebastabiilsus, mis sageli põhjustab ebakindlust ja ängistust.
3. Lasteõnnistus ja nende eest vastutamine. Abielu stabiilsuses ja pühendumises olid Aadam ja Eeva õnnistatud lastega (1Ms 1:28; 4:1). Õnnistamine lastega oli püha vastutus, milles lapsi pidi kandma ja neile pidi tagama turvalise keskkonna (Ef 6:1–4).
Selle vastandina on vabaabielude lapsed sageli väga ebasoodsas olukorras: „Laste vajaduste keskmes on pühendumine ja stabiilsus, kuid väga paljudes vabaabieludes on just need kaks nõuet täitmata.”10
4. Püha abielusuhe, mida õnnistab Jumal. Jumal ise pühitses abielu oma kohaloluga, Tema oli esimese laulatuse jumalik ametnik (1Ms 2:22–24). Abielu ja hingamispäev on kaks pühitsetud institutsiooni, mille Jumal Eedenis rajas.
Vastandina on vabaabielu praktiseerimine muutnud seksuaal-emotsionaalse suhte täiesti ilmalikuks, tõmmates sellelt ära püha kaitse, mille Jumal oma pühitseva kohaloluga sinna pani. Abielu püha institutsiooni aluseid kistakse järjekindlalt maha ja vabaabielu asendab pühad sidemed ilmalike liitudega, millel puudub Jumala eriline õnnistus.
Seksuaalse eetika piibellike standardite valgel vabaabielu kas hülgab kõik või kaotab kõik peamised dimensioonid, mis on jumalikus plaanis seksuaalsuhtele pandud.
Kuidas peaks kogudus tegutsema (reageerima)?
Kuigi viis Moosese raamatut ei räägi otseselt vabaabielu praktiseerimisest, tegeleb see taolise kooselu peamise eeldusega – meeste ja naiste õigus astuda seksuaalsuhtesse väljaspool abielu. Kuigi abielueelse vahekorra puhul ei järgnenud sama tõsist karistust kui teistele seksuaalelu puudutavatele väärtegudele, suhtuti sellesse siiski väga tõsiselt. Karistusse kuulus (1) suur trahv, mille mees (kes eeldatavasti algatas seksuaalvahekorda ja jättis naise ilma tema süütusest) pidi maksma naise isale ja (2) nõue, et paar peab oma tegude tagajärgi kandma ja abielluma ilma võimaluseta tulevikus lahutada (5Ms 22:28, 29); juhul kui naise isa arvas, et selline abielu ei ole mõistlik, nad ei abiellunud, ent mees pidi naise isale maksma kaasavara, justnagu oleksid nad abiellunud (2Ms 22:16, 17).
Selline seadusandlus pidi välistama abielueelse seksi ja viima need, kes olid abielueelselt vahekorras, abieluni (kui mõistlik), et tagada nende abielusuhte stabiilsus ja kestvus.
Ainsad Vana Testamendi vabaabielude juhtudest, mis on sarnased tänapäevaga, on liidud, mille moodustasid iisraeli juhid paganrahvaste naistega pärast iisraeli tagasitulemist Baabüloni vangistusest. (Esr 9–10 ja Nh 13:23–30). Need kooselud ei olnud arvatavasti tavalised, seaduslikud abielud, vaid teatud sorti „kooselu korraldamine” või „vabaabielu, mis võis lõppeda formaalse abieluga”.11 Esra ja Nehemja kiire ja tõsine reaktsioon selliste seksuaalsuhete vastu oli tingitud arvatavasti sellest, et nad ei praktiseerinud ainult vabaabielu, vaid lahutasid eelmistest naistest ilma põhjuseta ja et nende uued naised olid ebajumalakummardajad (5Ms 7:1–5 räige eiramine).
Üks võimalik näide vabaabielust Uues Testamendis on 1Kr 5:1, ent siin viidatud suhtes on tegu verepilastusega.
Tänapäeva kogudus saab seksuaalsuse ja abielu kohta õppida piibellikust perspektiivist ja piibellike näidete varal seksuaalsest käitumisest, mis kaasas arvatavasti ka vabaabielu. Me peame ülal hoidma Piibli korraldust, mis mõistab hukka igasuguse emotsionaalse-seksuaalse suhte väljaspool abielu institutsiooni.
Pentateuhi seadusandluse (ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi!) vaimus peame olema andestavad, julgustades vabaabielus elavaid paare võtma oma elus vastu seksuaalse kooselu jumalikku plaani ja rajama abielusuhte, kui see on mõistlik, või hoiduma vabaabielust (ja sellega kaasnevast seksuaalsuhtest väljaspool abielu). Pühakiri kutsub kogudust tasakaalustatud lähenemisele: säilita piibellik standard ja samas ole sellest üleastujate suhtes armuline.
Richard M. Davidson on teoloogiadoktor ja Andrewsi ülikooli Vana Testamendi professor ning SPA Teoloogiaseminari (Berrien Springs, Michigan) Vana Testamendi õppetooli juhataja
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1Miroslav M. Kiš, “Seventh-day Adventist Position on Cohabitation,” Biblical Research Institute, 2001, lk 1 (cited May 7, 2009). Online: www.adventistbiblicalresearch.org/documents/CohabitationandSDA.htm.
2“Married-Couple and Unmarried-Partner Households: 2000,” Census 2000 Special Reports, lk 2 (cited May 5, 2009). Online: www.census.gov/prod/2003pubs/censr-5.pdf.
3Marie Hartwell-Walker, “Cohabitation: Issues That Affect Intimacy,” April 8, 2008, n.p. (cited May 5, 2009). Online: psychcentral.com/lib/2008/cohabitation-issues-that-affect-intimacy.
4Tekst ütleb selgelt, et ainult mees lahkub, ent alltekst annab mõista, et mõlemad lahkuvad, kuna piibliaegade kultuuris oli ilmne, et naine lahkub isamajast (1Ms 24:58, 67; Ps 45:13-15; Ül 3:6-11; Mt 25:1-13).
5Vt näiteks 5Ms 10:20; 11:22; 13:4; Jos 22:5; 23:8.
6Võrdle 1Ms 24:67; 29:22-25; Ps 45; Õp 2:17; Ül 4:1–5:1;Js 54:5, 10; Jr 7:34; 16:9; Hs 16:8, 59, 60, 62; Hs 2:2, 16-20; Ml 2:14; Mt 25:1-13.
7Näiteks 1Ms 29:23-25; Ül 4:12; 6:9; 5Ms. 22:13-21, 28, 29.
8Kiš, lk 2.
9Heebrea originaalis on enesekohane vorm: „Ei tunne teineteise ees häbi.”
10Anne-Marie Ambert, “Cohabitation and Marriage: How Are They Related?” Contemporary Family Trends, Virtual Library (The Vanier Institute of the Family, September 2005), lk 16 (cited May 5, 2009). Online: www.vifamily.ca/library/cft/cohabitation.html. Originaalis kursiiv.
11Allen Guenther, “A Typology of Israelite Marriage: Kinship, Socio-Economic, and Religious Factors,” JSOT 29 (2005): 402, 405. Compare Richard M. Davidson, Flame of Yahweh: Sexuality in the Old Testament (Peabody, Mass.: Hendrickson, 2007), lk 322, märkus 64.
In English