Religioonid koos oma süstemaatiliste põhiõpetustega on sageli ja väga suurel määral seotud kujutlustega. Kõige ehedamalt ilmneb see sakraalses kujutavas kunstis, mis ehib pühakodasid paljudes erinevates konfessioonides. Ja kuigi Calvin jättis reformeeritud kirikusse alles ainult valged seinad, on need kaunid sakraalarhitektuuri printsiipide järgi ehitatud kunstiteosed. Ei saada siingi läbi ilma kujutlust haarava kunstipärase ornamentikata.
Judaismis ja islamis nähakse religioosse kujutluse stimuleerimiseks loodud kujutavas kunstis pigem negatiivset faktorit. Seepärast on seal see ka keelatud. Kristliku ikonograafia loomiseks on aga sätestatud konkreetsed reeglid, mis seab piirid kunstniku loomingulisusele. Uuemates kristlikes usundites võib siiski avastada kunsti, mille eesmärk on otseselt teatud põhitõdede väljendamine. Kas usupõhisus kujutavas kunstis ärgitab usku või hoopis pärsib seda? Igatahes oli Püha Paulus ärritatud Ateena tänavatel valitsevast kunstipärasest usupropagandast ning kutsus koguni meeleparandusele: „Ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.“ (Ap 17:29) Ometi pole ka tema saanud läbi ilma arhitektuuriliste allegooriateta kirjeldades kogudust, mis on „ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks.“ (Ef 2:20) Süstemaatilist teoloogiat on kujutatud just sellise katedraalina, mille osad elemendid on fundamentaalsemad – nagu nurgakivi, vundament ja piilarid; atribuutika ja kunstipärane glamuur on aga rohkem lisavarustuseks. See näitab, et religioosses keeles ei ole võimalik hakkama saada päris ilma kujutluseta. Sõnad ise kannavad endas juba mõttepilte moodustades kujutlus-kultuurilisi konstruktsioone.
Õpetuste arenguloolisus
On teada, et näiteks budismis oli õpetuste põlvkonnalt põlvkonnale edasiandmisel kasutatud grupiviisilise kordamise meetodit. See oli tõhusam viis usutõdesid muutumatul kujul tradeerida kui nende üleskirjutamine. Grupiviisilise memoriseerimise korral olid eksimused välistatud suuremal määral kui käsikirjade kopeerimisel, sest kirjavigasid oli pea võimatu välistada. On arvatud, et ka judaismis ja algkristluses olid taolise suulise traditsiooni ajad, mis annab mõnede arvates alust usaldada piiblilugude algupärasust. Hilisemas kristlikus dogmadeloos on domineerinud kirjalik traditsioon ja lisaks mõnikord ka ambitsioonikas kujutlusvõime. Nii võime avastada nn piibliteoloogiast õpetusi, millel piiblilugudega vähe või üldse mingit seost pole (näiteks puhastustuli, platooniline taevas jt). Sageli väljendatakse neid ka kunstis ja vagadusmütoloogiates, mida konstrueeritakse vajaduse põhiselt. Dogmadeloos eneses eksisteerib vajaduspõhisus algusest peale. Pühakirjade kanoniseeriminegi oli ajendatud eksistentsiaalsetest teguritest. Näiteks judaismi pühad kirjutised kanoniseeriti „mõõdupuuna“ teise sajandi alguses paljuski seoses kristliku õpetuse levikuga. Esimesed kirikukogud, kus tsementeeriti usutunnistustena kristlikke dogmasid, olid suunatud hereetikute vastu jne.
Siiski, ka keel muutub aja kulgedes, omastades keelt kõneleva ühiskonna kultuurile vastavalt üha uusi nüansse. Algkristlus on hea näide metakultuuridevahelisest poleemikast, milles heebrea ja kreeka keelel on olnud domineeriv roll, kuid mille taustaks ka arami ja ladina mõtlemine. Juba Uues Testamendis eneses toimub kultuuriline poleemika: segunemine, selekteerimine ja settimine. Seepärast on tänapäevane termin „piibliteoloogia“ sama keerulise olemusega kui Piibel isegi. Sõna „teoloogia” on ka kaheteraga mõõk – see on kas jumalakõne või kõne jumalast. Nii nagu ikonograafiat luuakse reeglite järgi nii on ka piibliteoloogial reeglid, mida mitte kasutades jääb küsimus: kas teoloogia on mõjutanud kujutlust või on kujutlusvõime mõjutanud teoloogiat.
Inimolemus ja kultuuriuuringud
Piiblis on materjali, mida ei anna enam lihtsamaks lihtsustada. Kultuuriantropoloog Bruce J. Malina selgitab kolmeastmelise mudeli abil, kuidas inimesed on bioloogiliselt alati olnud sarnased, kultuuriliselt natuke sarnased ja natuke erinevad ning isiksustena alati täielikult erinevad.1 Selle järgi oleks ju loogiline arvata, et bioloogilise sarnasuse alusel võime kõige selgemini mõista teisest kultuurist pärit inimesi. Tunded, mida põhjustab näiteks Maslow põhivajaduste püramiidis näidatud aluspõhimõtete eiramine, peaksid olema mõistetud ühtemoodi nii antiikajal, keskajal kui ka uusajal. Turvatunde puudumine, hirm surma ees või näljatunne ei vaja palju selgitamist. Just nendele pakutud vastus Jeesuse sõnumis on arvatavasti põhjus, miks see on inspireerinud igal ajastul elavaid inimesi. Kuulumisvajaduse rahuldamist kultuurilise sildistamise kiuste ning lootust elule jumaliku eelhoolitsuse tõttu võib pidada lausa bioloogilisteks esmaabiks. Ilmselt see ongi ajastuid ületav „igavene evangeelium“ (Ilm 14:6), mida tehniliselt on toimetatud erinevates ühiskondades erineval moel. Kogu Seadust koondav lause „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Gl 5:14) peaks olema mõistetav „kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“ (Ilm 14:6).
Põhivajaduste eiramise või nende rahuldamisega seotud tunnete kultuuriline tähendus ja tõlgendamine on aga palju keerulisem ja komplitseeritum kui need tunded ise. Näiteks isiku kogukonnast eraldamisel oli muistsel ajal tõsisem tagajärg kui tänasel individualistlikul ajastul; söömisharjumused olid palju enam suhetele orienteeritud kui tänapäevases lääne kultuuris jms. Kultuurikontekst annab üldinimlikule konkreetse tähenduse, täidab selle sotsiaalselt aktsepteeritud väärtustega. Etnotsentrism kitsamalt on egotsentrism ja raske on öelda kumb oli enne, kuid mõlemad lähtuvad väärast kujutlusest: „mis on parim mulle, peab olema parim ka sulle“. See võib mõnikord nii olla, kuid ei pruugi alati – mis tähendabki, et ollakse kultuuriliselt natuke sarnased ja natuke erinevad.
Kuna bioloogiline inimene on kultuuriline olevus ja isiksusena ainulaadne, siis on kultuuriuuringud ainsaks võimaluseks leida ligipääsu inimvaimule – tema mõistmiseks. Keha ja vaimu kartesiaanlik eristamine on küll olnud meditsiiniteadustes väga produktiivne, kuid tänapäeval välditakse ka selles valdkonnas keha-vaimu dualismi.2 Inimkäsitlus on holistlik ja kehalistel haigustel on psyche’ga tihe seos. Haiguste põhjuste puhul rõhutatakse stressi faktorit ning eeldatakse, et isegi diagnoosi andmisel võib olla tervisele kas positiivne või negatiivne mõju – oleneb sellest kuidas diagnoosi esitatakse. See kõik viitab keelele ja kultuurile.
Kuna vaimukultuur ilmneb kõige ehedamalt keeleliselt, siis on kultuuriuuringute põhiline meetod paratamatult ajaloolis-filoloogiline. Uurides algkristliku mõtlemise kujunemist ei pääse me üle ega ümber kirjutatud sõnast, selle ajaloolis-kriitilisest uurimisest, arvestades esimese sajandi poliitilist, sotsioloogilist ja usulist konteksti. Siinkohal muutuvad surnud keeled taas elavaks ja vajalikuks. Enam ei piisa piiblitõlgetest, sest algkeelsetele sõnadele ei leidu üks-üheseid vasteid tänapäeva keeltes. Isegi tõlgitud sõnad omandavad muutuvas kultuuris pidevalt uusi tähendusvälju. Nii saab näiteks sõna „õigus“ jätkuvalt mitmeti mõistetud olenevalt poliitilisest või religioossest olukorrast. Mida aga tähendas dikaiosyne esimesel sajandil, mil au ja häbi kriteeriumid määratlesid ühiskondlikku respekti, soolist eelistatust ning autoriteediliine?
Seega, kujutlusprodukt võib osutuda petlikuks kaanoniks. Jeesus oponeeris inimliku kujutluse loodud õpetuste grupiviisilisele tradeerimisele: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust“ (Mk 7:9). Eelistades nähtavat nähtamatule võib ka piibliteoloogiaga postuleeritud vaimsete kujutluspiltidega ehitud süstemaatika katedraal osutuda Paabeli torniks teenides eesmärki käia nägemises aga mitte usus.
Kujutlus osutub aga heaks abivahendiks juhul, kui see teenib ausat püüet kultuuri mõistmiseks; kui sellega püütakse postuleerida uusi võimalikke hüpoteese, et neid seejärel siiraste ajaloolis-filoloogiliste uuringutega kas kinnitada või ümber lükata. Kuna teadus on alati avatud uute teadmiste vastuvõtmiseks, siis on ka piibliteadus – piibliteoloogia – ennekõike dünaamiline ja progressiivne ajalooline diskursus.
1 Kultuuri mõistmise eelduste kohta vaata: Malina, B. J., The New Testamendt World: Insights from Cultural Anthropology (Louisville: Westminster John Knox Press, 2001), 7-25.
2 Kartesiaanlikust inimkäsitlusest vaata: Drew Leder, „A Tale of Two Bodies: The Cartesian Corpse and the Lived Body“,Philosophy and Medicine, Vol 43 (Dordrecht: Kluwer Academic Publishers, 2010), 17-37.
In English