Kuna maine pühamu ja seal toimetatud teenistus oli taevase kuju ja vari, siis saame seda tundes aimu ka taevasest. Kui igapäevased ohvrid kujutasid jooksvat pattude andestust ja lepitamist („Kui preester nõnda on tema eest lepitust teinud, siis antakse temale andeks.“ [3Ms 4:31]), siis lepituspäeval lepitati lõplikult kõik aasta jooksul lepitatud patud („...sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees!“ [3Ms 16:30]). Pühamu puhastati sinna aasta jooksul sümboolselt toodud pattudest. Taevasse naastes asus Jeesus tegutsema inimeste Eestkostjana ja Vahemehena, „elades aina selleks, et nende eest paluda.“ See on Tema igapäevane tegevus meie heaks. Lepituspäev oli kohtupäeva eelkujund. Prohvetlike ettekuulutuste kohaselt pidi millalgi saabuma kohtupidamine, kus Kristusel on väga tähtis osa. Nägemuses taevasest kohtust nägi Taaniel kohtunikuna Elatanut (Tn 7:9) – Jumal Isa, kelle juurde saabus ühel hetkel Inimesepoja sarnane – Kristus, et võtta vastu valitsus ja kuningriik. (Tn 7:13,14) Jeesus ise aga rääkis, et „Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte“. (Jh 5:22) Tema sõna otsustab kohtus igaühe lõpliku saatuse – see kas Ta kostab kohtus inimese eest, kui tema elu arutusele tuleb. Taanieli 8. peatükis jutustatud nägemuses kuulis Taaniel vestlust: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?“ (Tn 8:13) ning kuulis vastust: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse.“ (Tn 8:14) Kuna Taanielile öeldi, et „see nägemus tähendab viimset aega!“ (Tn 8:17), siis pole õige mõelda, et nägemus pühamust käis maise templi kohta Jeruusalemmas, kui viimne aeg polnud veel saabunud. Kui võtta 2300 õhtut-hommikut ehk ööpäeva mitte tähttähelt vaid prohvetlike päevadena, kus üks prohvetlik päev tähendab ühte tegelikku aastat (vt 4Ms 14:34 ja Hs 4:6), siis viib see nägemus meid ülemöödunud sajandisse, mil maist templit Jeruusalemmas polnud juba ligi 18 sajandit olemas. Seega käis Tn 8. ptk nägemus taevase pühamu kohta. Pealegi ütleb Tn 8:11, et seal nimetatud Jumala vastane võim tõstab end taeva väe vürstini (Kristuseni) ja võtab Tema käest ära alalise ohvri. Mõni võib küsida: „Kuidas?“ Kui inimeste tähelepanu on Kristuse ohvrilt ja Tema alaliselt eestkostelt ära pööratud, nii et inimesed oma lootust sellele ei raja, siis on see samahea, kui seda polekski. Ka öeldi, et pühamu paik (pühamu asukoht) tõugati ümber – see tähendab, et taevasest pühamust ja seal teenivast Ülempreestrist ei räägita, justkui neid poleks olemaski. Siis saabub aeg, mil pühamu saab taas oma õiguse (ehk puhastatakse) – jälle räägitakse taevasest pühamust ja Kristusest kui seal teenivast Ülempreestrist. Vastav heebreakeelne sõna tsadaq tähendab nii õigeks kui ka puhtaks saamist. Inglisekeelses KJV piiblitõlkes esinebki see teine variant – pühamu puhastatakse. Sellega seostub Hb 9:23, kus öeldakse, et „taevasi asju endid (taevast pühamut) puhastatakse paremate ohvritega (Kristuse ohvriga)“. Just see toimubki viimsel ajal, nagu Taanielile öeldi.
Taanielile öeldi, et see juhtub siis, kui möödub 2300 aastat, aga talle ei öeldud seal, mis kuupäevast alates 2300 aastat. Seda saame teada, kui Piiblit edasi loeme. Nimelt jäi 8. peatükis jutustatud nägemuse selgitamine Taanielile tema tervisliku seisundi tõttu pooleli. Selgitamist jätkati mõni aasta hiljem. Sellest räägib Taanieli 9. peatükk. Rääkides ajaperioodist, mis oli seatud ehk määratud eriliselt Iisraeli rahvale, mille jooksul tuli ka Kristus ja toimusid Kolgata sündmused, kasutatakse heebrea keeles sõna chathak, mis ülekantud tähenduses on määrama, otseses tõlkes aga – ära lõikama. 490-aastane periood on ära lõigatud pikema perioodi, 2300 aastase küljest. Tn 9. ptk uurijad leidsid, et nende perioodide algusaastaks tuleks lugeda aastat 457. eKr, mil jõustus Pärsia kuningas Artaxerxese (Piiblis Artahsasta) korraldus Jeruusalemma taastamise kohta. Esra raamatus on küll räägitud sõnasõnalt templi ülesehitamise korraldusest ja selle ülesehitamisest, mistõttu mõned kahtlevad selles, et see aasta võiks olla nimetatud ajaperioodide alguspunktiks. „Ja juutide vanemad ehitasid ning töö edenes neil prohvet Haggai ja Sakarja, Iddo poja kuulutuse toetusel; ja nad ehitasid ning said selle valmis Iisraeli Jumala käsul, ja Koorese, Daarjavese ja Artahsasta, Pärsia kuningate käsul.“ (Esr 6:14) Artaxerxese poolt Esra kätte antud kirjas on ka sõnad: „... sina oled kuninga ja tema seitsme nõuandja poolt läkitatud toimetama uurimist Juuda ja Jeruusalemma kohta vastavalt oma Jumala seadusele, mis su käes on...“ (Esr 7:14) Kuna Esra oli preester ja Jumala Seaduse tundja ning et Esra poolne uurimine oli seotud Jumala Seadusega, siis võib arvata, et kuningas mõtles, et Esra uuriks kuidas seal Jumala Seadusest kinni peetakse (kuigi miks pidanuks paganlik kuningas seda nii tähtsaks pidama?). Siiski arvan ma, et Esra osaks oli uurida muu hulgas Jeruusalemma linna olukorda ning selle parandamiseks vastavaid samme ette võtta. Samuti räägitakse omavalitsuse taastamisest. „Ja sina, Esra, pane oma Jumala tarkust mööda, mis su käes on, kohtumõistjaid ja õigusetundjaid, kes kohut mõistaksid kogu rahvale teisel pool Frati jõge, kõigile, kes tunnevad sinu Jumala seadusi; aga neid, kes ei tunne, õpetage!“ (Esr 7:25) Hiljem, kui Esraga liitus maavalitsejaks määratud Nehemja, taastati ka Jeruusalemma müürid. Seega pole mõjuvat põhjust kahelda aastas 457 eKr kui nimetatud perioodide algaastas. Pealegi, just seda aluseks võttes avastame, et Taaniel kuulutas ette, et Kristuse maapealne tegevus ja Kolgata sündmused pidid toimuma aastatel 27 – 31 pKr, mil need toimusidki.
Kui 2300-aastane periood algas aastal 457 eKr, siis see lõppes aastal 1844 pKr, aga millal? Seda teemat 19. sajandil uurinud piibliuurijad jõudsid järeldusele, et kuna Artaxerxese korraldus võis jõustuda alles millalgi 457. eKr sügisel (kui Esra ja temaga kaasas olnud Jeruusalemma pärale jõudsid ja tegutsema hakkasid), siis pidi ka 2300-aastane periood lõppema millalgi 1844. pKr sügisel. Kuna prohvetikuulutus oli seotud lepituspäevaga (mis oli Jumala kohtu eelkujund), siis peeti loogiliseks, et nimetatud periood pidi lõppema lepituspäeval, mis 1844. a juhtus olema 22. oktoobril (muide, 2011. aastal algas lepituspäev 7. oktoobri õhtul päikeseloojangul). Ekslikult arvasid tollal paljud, et 22. oktoober 1844. on Kristuse taastuleku päev ning pidid oma ootuses rängalt pettuma. Pettumuse üle elanute tähelepanu pöördus sellele, et Kirjas heebrealastele räägitakse taevasest pühamust ja selle puhastamisest ning et Taaniel osutas sellele. Sellest ajast hakati jälle uue innuga kuulutama taevasest pühamust ja seal ülempreestrina teenivast Kristusest. Taevane pühamu asetus jälle oma kohale. Ettekuulutatud ajal algas taevas kohtupidamise esimene etapp – kohtuuurimine, mida adventkoguduses nimetatakse uurimiskohtuks. Siis algas Kristuse teine ja viimane osa Tema lepitustöös, Tema igapäevasele eestkostetööle lisandus eestkoste kohtuuurimises. Kui Paulus ütleb, et „me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba“ (2Kr 5:10) ja Kristus ütles: „Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi“ (Ilm 22:12), siis peabki kohtu esimene etapp toimuma enne Tema tulekut.
Jumalale on kõik niigi selge, aga kohtupidamine on vajalik loodolevuste pärast. See näitab taevastele olevustele kes surnuist magavad Kristuses ja arvatakse seepärast Tema läbi väärilisteks osa saama esimesest ülestõusmisest. See ilmutab ka kes elavaist on püsivalt Kristuses, pidades Jumala käske ja Jeesuse usku ning on sellega Kristuses valmis muutmiseks ja võtmiseks üles Tema igavesse riiki. See kohus tuvastab ka, et Jumalal on õigus päästa need, kes usuvad Jeesusesse. Kui Kristus on selle tööga valmis saanud, lõpeb armuaeg ja Ta tuleb tagasi tooma igaühele palka, tasuma igaühele tema tegude järgi (Ilm 22:12). Millal see juhtub, me ei tea. „Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (Mt 24:44)
In English