Olen viimasel ajal täheldanud, et kõik inimesed on millestki sõltuvuses. Muidugi me teame neid sõltuvusi rohkem, millel on negatiivne varjund ning mis on ühiskonnas levinumad. Kõige peamised neist on kindlasti alkoholisõltuvus, narkosõltuvus, pornosõltuvus, kuid vähemtähtsad pole ka sõltuvus toidust, arvutimängudest, riietest, erinevatest emotsioonidest, mis kõik tõmbavad tähelepanu ära oluliselt, ma isegi ei viita praegu kristlasena ainult Jumalale, vaid ka inimestele, kes on meie ümber ja kes meid vajavad. On ju loogiline, et kui meie põhiaeg läheb töötamisele, siis ei jää meil aega lähedaste jaoks, või kui meie ainuke eesmärk on saada kuskilt uus doos narkootikume, siis kõik muu meie ümber tuhmistub ja on väheoluline. Igal juhul, mis iganes negatiivne sõltuvus see ka ei ole, võtab see meie aja – ja lõpuks võtab ka meid.
See on Saatana peamine eesmärk: kulutada meie aeg asjadele, mis viivad eemale õigetest eesmärkidest. Ja kui me vaatame enda ümber, oma lähedasi, sõpru, tuttavaid, töökaaslasi, siis on see üsna hästi õnnestunud. Sõltuvus on midagi, millest mitte keegi ei pääse, ja kui me seda ei tunnista, siis ei saa meid keegi ka aidata.
Kui nüüd mõelda nende peale, kes mingi sõltuvuse küüsis vaevlevad, võiks küsida, mis on nende praeguse elu prioriteet. Kas nende prioriteet number üks on hankida uus annus või on see teenida nii palju raha, et saaks osta uue auto või on selleks leida uus kaaslane, kellega oma voodit jagada. Siinkohal peame ka meie üle vaatama oma prioriteedid. Kristlastena oleme harjunud, et meie prioriteet on Jumal, aga kas ikka on? Mis võtab teie elus kõige rohkem aega, mille peale teie kõige rohkem päeva jooksul mõtlete? Kas see on uus klient, on see uus artikkel, on see uus laul, mida peaks ülejärgmisel päeval lindistama, või uus arvutimäng, mis peaks järgmisel nädalal välja tulema, või on see Jumal — Jumal, kes on kõik sulle võimaldanud, mis sul praegu on?
Ma leian, et pole võimalik, et meil poleks sõltuvust. Kui kaotame ühe sõltuvuse, asendub see teisega, ning alati on see negatiivse alatooniga, sest tõmbab meie tähelepanu Jeesuselt. Isegi kui meie prioriteediks on Jeesuse kuulutamine, võib see varsti muutuda kinnisideeks (või kaob meie huvi) ning kaob mõte, mis on selle juures oluline. Kuid ometi peame leidma sõltuvuse, mis hoiaks meid õigel teel. Hoiaks meid Jumala juures. Jeesus ütles, et Tema on eluleib, et Tema on eluvesi ja kui me Tema juurde lähme, ei janune me iial, me ei nälgi iial. Ma arvan, et parim „narkootikum”, mille me siitmaailmast võime leida, on Jeesus. Kui Jeesus on meie elus esimesel kohal, siis Tema ei jäta muude sõltuvuste jaoks meie südames ruumi. See sõltuvus on arvatavasti ainuke, mis võib olla positiivne. See on ainuke, mis viib meid igavesse ellu, igavesse armu, igavesse õiglusesse. Muutkem oma misiganes sõltuvus sõltuvuseks Jeesusest, ja Tema puhastab meie südame ja ka meie ihu kõigest väärast.
In English