Risti- ja pussikangelased Võrumaa moodi

16.-22. juulini sai teoks Võru noorteosakonna poolt korraldatud kohalik laager. Seekord aga ei olnud laager ainult meie oma rahvale suunatud, meie sihtgrupiks oli Võru linna probleemsete perede lapsed vanuses 8-14 aastat. Lapsed leidsime talvest saati kestnud koostöös Võru linna lastekaitseinspektoriga. Oli tarvis koostada vastav projekt, see ära põhjendada ja pidada mitmeid läbirääkimisi. Laste leidmine ja linnavalitsuse heakskiit oli üks esimesi märke paljudest, mida kogesime, et sellist laagrit üldse tarvis on ja et sellise asja ettevõtmine on Jumala tahtmine.
Kuna see üritus oli esimene omataoline, kujunes laager peaaegu täiesti erinevaks paberile pandust, puudusid ju eelnevad kogemused selliste lastega töötamisel. Oli vaid kindel teadmine, et Jumal on kogu selle asja taga, ning tahe seda teha.
Laagri motoks oli: “Igal lapsel on õigus armastusele”.
Laagri päevakavas oli igal päeval natuke jõukohast talutööd: heinategu, rohimine, kartulimardikate korjamine, puude ladumine jne.
Oli ka piiblitund, kus õpiti tundma Jumalat, kes meid kokku oli kogunud ning kogu laagri vältel tormi- ja marutuulte eest hoidis, sest teadagi möllasid Eestis sel ajal tugevad rajud ja tormid. Saime meiegi kohe laagri algul tunda looduse võimsust, mis meid üksmeelselt toast varju otsima ajas. Kuid tänu Jumalale selle vihmaeksami eest! Laste laulud kõlasid võimsalt läbi müristamise ja paduvihma Jumalale kiituseks ja tänuks. See kogemus õpetas meile, et Jumal suudab teha seda, mida meie ei suutnud, nimelt linna poisid maha rahustada.
Harjutati ka eeskava ja laule, millega lapsed hingamispäeva pärastlõunal Suure Munamäe jalamil esinema pidid. Sellesse olid kaasatud kõik, kes vaid soovisid.
Oli sportmänge, maastikumäng ja ka matkapäev: käidi Vällamäe matkarajal, kus lapsed õppisid taimi tundma, ja näiteks seda, kuidas määrata puu vanust ja pikkust ning palju muud huvitavat. Iga päev sai ka ujumas käidud, sest kuumust oli ikka üleliia ning seetõttu vajas nii mõnigi pisut ka tohterdamist ning toibumist.
Linnalastele oli meie menüü omamoodi avastuseks. Ühe poisi arvamus selle kohta oli: “Need püüavad meile siin tervislikku toitu teha ning rämpstoidust eemal hoida, aga miks see siis nii maitsev on?”
Hingamispäeval esineti väljakuulutatud kavaga. Kohale olid palutud ka laste vanemad. Kuulajate seas olnud lastele jäi mälestuseks laagrilaste joonistatud kaart piiblisalmiga ning raamat “Juki”. Meie esinejatele aga kinkis kohalik suveniiripoe omanik Munamäe pildiga medaljoni.
Laagri vaimne meeleolu oli kogu aeg pingul nagu pillikeel, mis igal hetkel katkeda ähvardas, sest lapsed olid tõepoolest probleemsed. Üks neist, 14aastane poiss, oli pärit Puiatu Eriinternaatkoolist. Kokku oli lapsi kuus: kolm poissi ja kolm tüdrukut. Kuid tänu Jumalale ei väljunud laagri kord kontrolli alt. Igal hetkel saime tunda, mida tähendab valvata ja paluda. Samas oli aga tunda, kuidas vastupanija vaim iga päevaga nõrgenes. See oli Jumala imepärane töö nende laste juures. Tore oli see, et lapsed olid väga altid suhtlema, otsisid tunnustust ja janunesid armastuse järele. Nii juhtuski, et iga laps leidis laagrist lähedase sõbra täiskasvanu näol. Laagri lõppedes oli kõigil ühine soov järgmisel aastal uuesti kohtuda.
Õppisime selles laagris palju: kuidas suhelda nendega, kes ühiskonna poolt põlatud on, õppisime olema kuulaja rollis, kogesime, kui tähtis on õigel ajal vaikida ja mida tähendab olla teenija. Õppisime kogemuslikult, kui tähtsaks pidas Jeesus tööd lastega.
Meie töö selles osas ei lõppenud laagriga. Tüdrukud on siiani hingamispäeviti kirikus käinud. Poisid olid väga huvitatud rajaleidjate töös osalemisest. Palvetage teiegi, kes neid ridu loete, et need lapsed võiksid olla ja jääda meie sekka ning et meil jätkuks kannatlikkust ja tarkust nendega suhtlemiseks! Et nende elu saaks muudetud ning Jumal seeläbi austatud!
Meie soov on ka tuleval suvel sarnane laager korraldada, kui Jumal lubab.

Võru koguduse infotalitus