Kirjast heebrealastele on lugeda: „Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas, kes talitab pühamus ja tõelises lepingutelgis, mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand. ... Kui ta nüüd oleks maa peal, siis ta ei olekski preester, sest siin on juba olemas neid, kes ohverdavad ande Seaduse järgi ja teenivad pühamus, mis on ainult taevase kuju ja vari. Moosest ju juhendati, kui ta hakkas valmistama telki: „Vaata, et sa teed kõik selle kuju järgi, mida sulle näidati mäel!““ (Hb 8:1,2,4,5)
Tsiteeritud kirjakohast on näha, et taevas on pühamu ehk tõeline lepingutelk, mille on valmistanud Jumal, mitte inimene ning et selles tegutseb Jeesus Kristus taevase pühamu ülem-preestrina. Mõnele tundub mõte taevasest pühamust kummalisena, et milleks veel seda vaja? Kas mõte taevasest pühamust ja Kristusest selle ülempreestrina pole lihtsalt metafoorid? Kindlasti mingil määral see ongi nii. Ometi pole meil mingit põhjust kahelda Kirjas heebrealastele kirjutatus. Kui maine pühamu oli „taevase kuju ja vari“, siis on taevas füüsiliselt olemas pühamu, „mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand“. Milleks seda veel vaja, pole meie otsustada. Taevas on väga avar mõiste. Jumal on kindla korra ja süsteemi Jumal. Kindlasti on seal selle või teise tarvis kindlalt piiritletud alad. On loomulik, et me ei suuda jumalike olevuste elupaika ja tegevuspaika ning nende elu ja igapäevast tegevust ette kujutada. Ilmselt polegi seda tarvis. Pühakiri avab meile sellest vaid niipalju kui vaja.
Inimese päästega seonduva mõistmiseks lasi Jumal rajada maise pühamu ja selle teenistuse. Selle järgi saame me ettekujutuse päästmisega seonduvast Jeesuse tegevusest. Kui Paulus, keda usume olevat heebrealastele kirjutatud kirja autori, juhib tähelepanu sellele, et Moosesele öeldi: „Vaata, et sa teed kõik selle kuju (1968. a tõlkes: eeskuju) järgi, mida sulle näidati mäel!“, siis on see kindlasti oluline. Mitte, et taevases pühamus on täpselt samasugused atribuudid kui maises ja on kasutatud samu materjale, mida tuli kasutada maises pühamus. Kindlasti mitte, aga oma põhiolemuselt pidi maine peegeldama taevast pühamut.
Maise pühamu õues toimus loomade ohverdamine, mis osutas sellele, et „patu palk on surm“ (Rm 6:23), aga patustanu ei pea surema igaveseks, kui tema eest sureb keegi süütu. Loomohvrid osutasid Kristuse surmale. Piibel juhib tähelepanu sellele, et „teid pole lunastatud kaduvate asjadega... teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega (1Pt 2:18,19), „sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.“ (Hb 10:4). Kuna ohvrilooma ei tapetud pühamus, vaid selle eesõues, ei surnud ka Kristus taevases pühamus, vaid maa peal. Ohverdamine ei piirdunud vaid ohvriloomade tapmisega, mis justkui pidanuks pattude andestuseks piisav olema (sest patu palk on surm!). Patuse lepitamiseks Jumalaga viis preester pärast ohvrilooma tapmist läbi teatud rituaalsed toimingud. Selle ohverdamisteenistuse kohta ütles Jumal: „Kui preester nõnda on tema eest lepitust teinud, siis antakse temale andeks.“ (3Ms 4:31) Preestri lepitav tegevus osutas Jeesuse eestkostele. Pärast maa pealt taevasse tagasi siirdumist algas Jeesusel taevas inimese eest kostmise töö, mida Ta teeb päevast päeva. „Teisi, kes on järjekorras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast; Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (Hb 7:23-25) „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.“ (1Jh 2:1,2)
Eelpool nimetatud ohvriteenistust viisid päevast päeva läbi tavalised preestrid. Kord aastas oli aga eriline teenistus, mida võis läbi viia ainult ülempreester – nimelt Lepituspäeva teenistus. Kui igapäevaste ohvritega tuldi pühamusse oma pattudega ja lahkuti sealt andekssaanuna ilma pattudeta, siis sümboolselt jäid patud pühamusse. Lepituspäeval pühamu „puhastati“ sinna aasta jooksul kogunenud pattudest. See oli pattudest roojastatud pühamu ja selle riistade „puhastamine“ ning Jumalaga „lepitamine“, samuti kogu (patte kahetsenud) rahva lepitamine. „Ja ta toimetagu lepitust pühamu eest Iisraeli laste roojuste pärast ja nende üleastumiste pärast kõigi nende pattude kohaselt; nõnda ta tehku ka kogudusetelgiga, mis asetseb nende juures keset nende roojusi! Ühtegi inimest ärgu olgu kogudusetelgis, kui ta läheb pühamusse lepitust toimetama, kuni ta on välja tulnud ja on lepitust toimetanud enese ja oma pere ja kogu Iisraeli koguduse eest. Siis ta mingu välja altari juurde, mis on Issanda ees, ja toimetagu lepitust selle eest; ta võtku härjavärsi verd ja siku verd ja määrigu seda altari sarvedele ümberringi! Ja ta piserdagu sõrmega verd selle peale seitse korda ja puhastagu ning pühitsegu seda Iisraeli laste roojuste pärast!“ (3Ms 16:16-19) „See olgu teile igaveseks kohustuseks: seitsmenda kuu kümnendal päeval peate alandama oma hinged; ja te ei tohi teha mitte mingisugust tööd, ei päriselanik ega võõras, kes teie keskel elab, sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees!“ (3Ms 16:29,30) Lepituspäevale järgnes lehtmajade püha, millega meenutati Egiptuse orjusest pääsemist, mis oli Iisraeli rahva uue elu algus. Kuna lepituspäeval oli kõigi pattudega niiöelda lõpparve tehtud, algas sealt uus elu.
Kiri heebrealastele räägib ka taevase pühamu puhastamisest. Mõni võib jälle mõelda, et maise pühamu puhastamise ja lepituse mõttest võib aru saada, aga taevase pühamu puhastamine??? Usaldagem heebrealastele kirjutatud kirja autorit! Tema teab, millest räägib. Pealegi, selle kohta võib tõesti öelda, et tegu on metafooriga. „Ja peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas. Nii on siis tarvis, et taevalike asjade kujud puhastatakse sel teel, aga taevasi asju endid puhastatakse paremate ohvritega kui need. Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest, aga mitte ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu ülem-preester igal aastal läks pühasse paika võõra verega, sest muidu oleks ta pidanud mitu korda kannatama maailma rajamisest alates; aga nüüd on ta maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt.“ (Hb 9:22-26, 1968. a tõlge) Kui Vana Testamendi aegne pühamu teatud mõttes rüvetus sinna „toodud ja jäetud“ pattudest, siis taevastes aruanderaamatutes on kirjas meie elu, mis sisaldab oi kui palju patte. Õnneks on kahetsetud patud andestatud! Jumal soovib taeva (taevase pühamu) patutegude aruannetest puhtaks teha. Seda saab teha siis, kui nende järele enam vajadust pole, aga vajadus nende järele püsib kuni kohus on pidamata, sest nende alusel mõistetakse inimeste üle kohut. Jumala kohtu teema on omaette pikem teema, aga kohtupidamise üldpõhimõtte leiame Ilm 20:12: „Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.“
Taevase pühamu puhastamise teemat jätkame ajakirja järgmises numbris. Seniks aga: „Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülem-preester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:14-6)
In English