9.-11.septembril toimus viies Tallinna I adventkoguduse hingamispäevakooli õpetajate laager Hiiumaal. Seekord oli meid 16, kaks meist sel hetkel veel mitte koguduse liikmed (Kaisa ristiti 17.09.2011). Meid õnnistati Jumala kohalolekuga, ilusa ilmaga, kokk Merle poolt kaasapandud imehea toiduga, ühise osadusega, rohkete metsaandidega. Kui me tavaliselt oleme kogenud ikka mingeid ekstreemseid ilmaolusid, siis seekord oli soe suvine ilm. Kui me tavaliselt oleme kogenud omavahelist soojust, mõistmist ning absoluutset probleemitust kogu laagri vältel, siis seda traditsiooni ei rikkunud me ka seekord – mitte keegi ei nurisenud, torisenud ega ilmutanud vähimatki rahulolematust mitte üheski olukorras. Uurisime jälle kaht Jumala raamatut – Piiblit ja looduseraamatut, õppisime üksteist tundma ja kogesime seekord lisaks tavapärastele õnnistustele ka tavalisest suuremat laulmisrõõmu. Nimelt oli Raelyl pill kaasas ning meil oli kaasas ka tavalisest rohkem laulurahvast. Sooja ilma tõttu kestis pannkoogiõhtu Kaleste rannal tavalisest kauem ja lõppes alles siis, kui taevas oli tähti täis ja täiskuu muutis öise mere üleni hõbedaseks. Mina ja Silvya, kes alles avastab oma elus Jumalat, kogesime sünnipäevalastena kaaslaste toredaid tähelepanuavaldusi ja võtsime vastu nutikalt valmistatud kingitusi.
Sel aastal mõtlesin, et ei kirjutagi lugu Meie Aega, kuid kui Velda juba küsimata mulle oma muljed saatis, palusin teistelgi laagrilistel oma arvamuse kirja panna.
Ly: Minu arvates oli seekordne hingamispäevakooli õpetajate laager Hiiumaal väga põnev ja meeldejääv. Mulle meeldib see, et laagris on kujunenud armsad traditsioonid, näiteks reede õhtul hingamispäeva vastuvõtmine Ristnas, mererannal, ja laupäevaõhtune pannkoogiküpsetamine. Samuti on iga kord huvitav käia matkaradadel ja tutvuda Hiiumaa kauni loodusega. Vanajõgi, mille äärde me sellel aastal läksime, ja jõge ümbritsev mets on tohutult ilusad.
Lisaks suurepärastele loodusvaadete nautimisele, mida Hiiumaal leidub külluses, tundsin ma pärast laagrit, et see, mille üle seal arutlesime, on aidanud mul Jumalaga lähedasemaks saada. Ma mõtlen Talle rohkem, räägin Temaga kauem ja loodan, et olen ka innukam tegema Tema riigi tööd. Tahaksin väga, et kasv selles suunas jätkuks pidevalt. Soovin, et ma ei oleks otsekui maha käiv kell, mis saab laagrites ja koosolekutel üles keeratud, vaid et ma otsustaksin minna igast oma päevast läbi koos Jumalaga.
Erkki: Tähendamissõnas kümnest neitsist esindavad rumalad neid, kellel küll on austus tõe vastu ja kes kaitsevad seda sarnaselt tarkadega, kuid rumalad on jätnud hooletusse oma Jumalaga lähedase suhte hoidmise ja on rahul pinnapealsete kogemustega minevikust. Jumalast uute teadmiste saamiseks, Temaga suhtlemiseks ja kogemuste läbielamiseks on igati hea vahel argitoimetustest kaugele minna ja koos usukaaslastega Jumala Sõna uurida. Nii rohkem Jumalaga aega veetes ja vaimulikest vestlustest osa võttes oleme töökad nagu Hiiumaal nähtud sipelgad, kes suvega võrreldes jahedast sügisest hoolimata oma aktiivset liikumist jätkasid. Lagunev kirik võsaga katusel ja torni otsas tuletas meelde, kui oluline on hoida keha vormis, nii toidetud kui ka regulaarselt liikumises. Lisaks Piibli uurimisele saigi rikkalikult söödud isevalmistatud toitu (sh lõkkel küpsetatud pannkooke) ning looduses ringi liikuda. Meeli kütkestas näiteks hommikune päikesetõus pikkade varjude, udus nähtavale tulevate valgusvihkude ja kastes kaunilt sädelevate ämblikuvõrkudega. Nägemata ei jäänud maapinnal roomav kollaste kõrvadega nastik ega puu otsas rippuv keskmisest suurem herilasepesa ja teed ületavad metsloomad.
Viltuse torniga kiriku aias oli ühe kaasaegse hauakivikomplekti tagaküljele graveeritud sõnad: „Sa oled nagu aednik, kes lõikab siis, kui on õige aeg...“. Meie jaoks leidus nende päevade jooksul sobiv aeg korjata sarapuupähkleid, maitsta nii magusaid kui vähem magusaid õunu koplist ning leida ussivabu seeni metsast. Tunda oli nii sooja päikest kui jahutavat tuult. Viimast eriti kaunite päikeseloojanguga merevaadete puhul. Omaette muusika oli tuules kohisevad lained, mis sulasid ühte lauluhäältega. Samas tuli nähtavale kosmoseavarus – tähistaevas ja kuu, mis oleks kauemakski huvi pakkunud, et saada natukenegi rohkem osa sellest, kuhu me veel ei ulatu.
Meil oli ka väike pidusöök paari sünnipäeva tähistamise puhul. Aga parim rõõmupidu on alles ees, sel ajal, kui Jeesus tuleb tagasi oma lastele järele, et viia neid uueks loodud maale.
Margit: Seltskond sõitis Hiiumaale
peatuma jäi Villamaale.
Suures majas söödi-joodi,
õhtul ootas pehme voodi.
Reisi eesmärk aga see –
leida Jumalani tee,
unustada argirutt,
lugeda üks piiblijutt,
laulda kauneid laule ka
ning Looja loodut nautida.
Erilise tänu tahan öelda Taevaisale, kes nägi mu salajast südamesoovi sellest Hiiumaa-reisist osa võtta ja tegi selle võimalikuks! Tahan tänada ka meie laagrijuhti Eha.
Velda: Tänu Taevaisale, et ka sel aastal avanes mul võimalus hingamispäevakooli õpetajatega Hiiumaale minna. Seekordse laagri tegi minu jaoks eriliseks see, et Hiiumaale saabumine oli tavapärasest erinev. Nimelt sõitsin ma sinna bussiga, mis alustas sõitu Tallinnast ja lõpetas selle Õngu külas, kuhu mulle tuldi autoga vastu. Praamil sain nautida kaunist taevast, kus pilved moodustasid koos päikesevalgusega imelisi vaatepilte. Taevaisa kinkis ka seekord kuiva ilma, kuigi taevas oli vahel ka pilves. Mulle meeldis hea vaimulik õhkkond ning meeldiv seltskond. Samuti oli kaunis Hiiumaa loodus. Mereääres oli küll vetekohin, aga tugevat tuult ei olnud. Seekord oli täiskuu ja pilvi oli hõredalt, nii et sai nautida väga kaunist vaatepilti helendavast kuust, mis pani mere kaunilt sillerdama. Sel aastal sain sealt kaasa korjata peale kivide ja kibuvitsamarjade ka pähkleid ja minu jaoks rohkelt lehterkukeseeni. Koju jõudes oli võimalus oma saaki naabritega jagada, neil oli seente üle hea meel. Veelkord tänu Taevaisale, kes kõike imeliselt juhtis ja just nõnda sündida lasi. Lisan siia juurde ka ühe luuletuse tänuks Taevaisale:
On taevas pilvi palju,
neist moodustumas kalju.
Päike oma kiirtega,
kuldab neid nagu värviga.
On Taevaisa arm see,
et meie nii väikesed
ja end üksikuna tunneme –
Ta siiski ligidal.
Oh, millist imelist valgust
kuu heidab merele.
Mul meenub siis Taevaisast,
et keegi pole jäänud kahe silma vahele.
Silvya: Meid oli õnnistatud sooja ja päikesepaistelise ilmaga, ja nii läbi terve sellenädalavahetuse. Õhk oli puhas ning sügiseselt karge ja ümberringi laiutas vaikus. Mets oli rikkalikult täis mustikaid, pähkleid, seeni, kirikuid ja majakesi või platvorme, kuhu peale ronida ja nautida ilusat vaadet. Metsajõe kaldal ukerdamine meeldis mulle eriti, ma ei tea, miks. Mets on puhas ja tasakaalus – just neid asju ma elult otsin ja imen igakord metsas käies endasse. Mets on metsik – nagu minagi. Mets on inimesesõber. Võib minna ja kallistada puud ja kunagi ei teki seda tehes tunnet, et kallistad mingit asja – mets elab, hingab. Seenel käies ronisin ma käidamatutesse kohtadesse ja rikkalikult salaseeni leides mõtlesin, kuidas mets meid toidab – metsa tuleb austada, mitte riisuda, vaid tänumeeles võtta. Kui ma pähklisalus jälle omi radu pidi rändama läksin, saatjaks vaid mu jalge alt kostev pragin ja sahin, sattusin ma taas nõidusliku metsa lummusse – ämblikuvõrgud, mis inimest varem polnud kohanud, vaikus, vaikus, vaikus. Sellistel hetkedel soovin ma, et see kestaks igavesti.
Ühel õhtul, kui kõik olid välja läinud, vedasin ma tuppa sületäie puid ja tegin kaminasse tule. Tuli on teine asi peale metsa, mida ma üle kõige armastan. Ka see elab, ka selles on hing, ka see räägib minuga. Nii ma istusin, kudusin, nautisin vaikust ja tuld. Ma otsisin sellelt nädalavahetuselt hingerahu ja vaikust ja tasakaalustumist. Ja kahjuks ei saa ma öelda, et ma selle leidsin. Leidsin kilde sellest, leidsin võimalusi selle saavutamiseks, aga ühest nädalavahetusest ei piisa, et unustada ennast ja hakata elama looduse rütmis. Võib-olla on see ainult minu kiiks istuda üksi kamina ees või pugeda vaikusse, ja võib-olla otsin ma seda rahu ja tasakaalu valest kohast. Aga igal juhul tänu võimaluse eest vaadata tulle ja pugeda saladuslikku metsa.
Ahjaa, mul oli ju sünnipäev. Tegelikult oli see üks imearmas sünnipäevahommik üle aastate – mul ei ole isegi sõnu, kui südamesse mulle läksid need lihtsad soovid ja kallistused ja see, et minus midagi head leiti. Sünnipäevatort oli väga originaalse disainiga ja maitses imehea – suur aitäh sulle, Merle! Suur aitäh kõigile selle soojuse eest, mis teis leidub. Ja suur aitäh Taevaisale, et Ta mind teie keskel on hoidnud.
Raely: Iga kord, kui lugesin Meie Ajast hingamispäevakooli õpetajate reisist Hiiumaale, tekkis südamesse suur soov kord koos nendega Hiiumaale sõita.
Volaa! Sel aastal oli õnne! Kõik lahenes nii, et ma sain oma koguduse õdede-vendadega veeta sel kaunil saarel unustamatu nädalavahetuse. „Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse...“ Js 49:16. See salm helises kõigil kolmel päeval minu kõrvus, alates reede õhtul hingamispäeva vastuvõtmisest tuulisel Ristna pangal, hingamispäeva lõunal Vanajõe kallastel jalutamise ja õhtul tähistaeva vaatamise ajal Kaleste rannal. Pühapäeval Kallaste pangal rohkelt seeni
korjates ja Säärenina tipus Hiiumaaga hüvasti jättes.
Nendel päevadel me lugesime ja uurisime koos Piiblit ja arutlesime vaimulike teemade üle ning tundsime rõõmu üksteisest. Hämmastav oli, et kõik toit maitses kordades paremini, isegi hommikupuder, rääkimata noormeeste (Erkki ja Toivo abilisteks Sirje ja Mati) poolt küpsetatud pannkookidest.
Nüüd tunnen, et need kolm päeva olid nagu „rahusadamas“ olemine. TÄNU TAEVAISALE!
Tiina: Kogudusekaaslastega koosveedetud aeg annab väikese maigu sellest, mida tähendab tõeline osadus. Just see – osadus – oli minu jaoks seekordses laagris väga olulisel kohal. Sai koos oldud õdede-vendadega, uurida ühiselt Jumala Sõna, olla looduses ning rääkida kõiksugu teemadel. Kõige selle läbi saime paremini tuttavaks ja lähedasemaks ning vähemalt mina üllatusin positiivselt mitmel korral nähes kui toredad kaaslased mul tegelikult ikka on. Ja meil oli tõesti aega suhelda nii Jumala kui üksteisega, nii hea on olla sedasi, et ei ole kusagile kiiret. Kokkuvõttes oli see Hiiumaa-reis väga-väga tore, tänu Jumalale, et ta meile selliseid väljasõite on võimaldanud.
Jane Liis: Selle aasta hingamispäevakooli õpetajate laager oli väga tore. Kõige enam jäid meelde mitmesugused rannad, kus käisime. Ristnal võtsime hingamispäeva vastu. Hämaras oli ilus laineid vaadata, meremüha kuulata ja koos laulda. Korjasin sealt mõned erilised kivid, meenutamaks seda laagrit. Laupäevaõhtul käisime Kaleste rannas juba traditsiooniks saanud pannkoogiõhtut pidamas ja tähti vaatamas. Seekord oli taevas küll pisut pilves, aga Suure ja Väikse Vankri leidsime ikka üles. Koogid tulid tänu Sirjele ja Erkkile väga head. Laupäeval arutasime erinevate teemade üle Piiblist. Püha Vaimuga ristimine oli neist üks olulisemaid.
Mulle meeldib ka vanades surnuaedades käia ja juba sammaldunud raudriste vaadata. Mulle annab see rahu ja head mõtted. Vahel ongi hea niisama üksi vaikselt olla. Laagrist jäi kohati lõbus, kohati mõtlik tunne hinge.
In English