Mäletan, et kui vend pidi oma auto maha kandma – oli juhtunud avarii, mis polnud tema süü ja kindlustus arvas, et remont ei ole enam mõttekas – siis kirjutas ta autole nekroloogi, milles meenutas hea sõnaga koosveedetud aastaid. Minugi auto on kirjutamise hetkel seisus, kus ma ei tea, kas ma kirjutan nekroloogi või on siiski antud tema elupäevi pikendada, eks seda näitab aeg.
Olgu kuidas on, mulle meeldib minu auto. Asi pole kenas väliskujus, mida mõned roosteplekid üritavad siin-seal rikkuda. Asi pole ka mootoris, millelt aja jooksul on ilmselt kadunud nii mõnegi hobuse jõud, nii et suuremad mäed panevad ta hingeldama ja turtsuma. Kiirusekummardajatelt nõuaks ilmselt sellega sõitmine oma kannatuse proovile panemist. Asi pole gaasiseadmes, mis tegi autost kasvavate bensiinihindade juures ökoauto. Sellega on lihtsalt olnud mõnus sõita. Kui istud eesistmele, siis tunned, et oled kui mugavas tugitoolis ja pikk sõit ei väsita oluliselt. Kui istud tagaistmele, tunned, et oled maandunud pehmele diivanile. Ning vedrustus on niivõrd hea, et isegi Eesti auklikud teed ei raputa sisikonda. Ei saa öelda, et ma oleks just väga paljudes erinevat marki autodes istunud, kuid siiani ma pole leidnud võrdset.
Samas on vanale autole omaselt olnud sellega tükk tegemist. Kord läks mootor nii kuumaks, et sellega oli ohtlik edasi sõita. Selle tulemusena õppisin ma ära, kuidas toimib auto jahutussüsteem ja et seda on soovitav aeg-ajalt läbi pesta, et ei tekiks ummistusi. Kord ei läinud auto enam heast peast käima. Selle tulemusena õppisin ma ära, kuidas toimib süütesüsteem ning sai isegi näpud õliseks tehtud ja üks andur ära vahetatud. Tellisin anduri netist ja pidin seda nädal aega ootama, kuid uhke tunne oli, kui auto peale seda jälle käivitus. Õppisin ära, kuhu tuleb koputada, kui salongiventilaator tööle ei lähe. Mõnel korral tuli auto ka probleemi lahendamiseks teenindusse viia, vahel isegi tõenäolise põhjuse leidsin remondikäsiraamatut ja internetifoorumeid lugedes üles, kuid nappis oskusi ja tööriistu probleemi kõrvaldamiseks. Eks ma ole ikka mõttetu mehaanik.
Need autoga seotud probleemid avasid minu jaoks uue maailma, mille vastu ma ei olnud varem huvi tulnud. Kui ma varem arvasin, et autoremondilukksepa töö on igav, siis nüüd leidsin, et see võib olla päris põnev, probleemide ja ülesannete lahendamine on mulle alati pinget pakkunud. Ja ma ise õppisin nende tõttu päris palju ning loodan, et ehk on sellest tulevikuski kasu.
Vahel ootame inimestena Jumalalt, et Tema teeks meie elu mugavaks ja turvaliseks. Kui hea oleks läbi elu kruiisida pehmes tugitoolis, ilma suuremate raputusteta, lehvitada teistele elu maanteel ning kaastundlikult pead vangutada nende suhtes, kes on keeranud teepervele või lausa kraavi sattunud. Paraku lubab Jumal üsna sageli meie teele probleeme, mis sunnivad peatuma ja ootavad lahendust. Miks see nii on? On ju Piiblis päris mitu tõotust, mis räägivad Jumala abist ja kaitsest. Näiteks 91. laulus kirjutatakse, et Jumal annab inglitele käsu hoida neid, kes Teda armastavad, kõigil nende teedel. Õpetussõnad on täis õige ja õela võrdlusi ja enamasti lõpevad need sellega, et õigel läheb kõik hästi.
Ma õppisin tänu oma auto probleemidele tundma, kuidas auto töötab. Ma usun, et Jumal kasutab sedasama põhimõtet meie elus. Ta lubab meile tulla probleeme selleks, et me õpiksime tundma iseennast, seda, kuidas meie töötame. Just rasketel momentidel, kriisihetkedel tulevad välja meie tegelikud tugevused ja nõrkused. Kui me pole oma vigadest teadlikud, siis on raske otsida ka abi. Me võime kahtlustada, et midagi pole päris korras, aga nii kaua, kuni viga pole selgelt ilmnenud, ei pruugi me seda tõsiselt võtta. Tühiasi, võime mõelda enda eksimuse kohta, enam seda ei juhtu.
Olen korra läbi elanud autoõnnetuse. Jäätunud teel kaotas auto järsku juhitavuse, tagaots hakkas vingerdama ning selleks, et midagi hullemat ei juhtuks, suunas vend auto teelt välja. Teetamm oli seal järsk ning auto keeras üle esiotsa katuse peale. Ronisime autost välja läbi purunenud tuuleklaasi, sest uksi oli võimatu avada. Üks terav klaasiserv lõikas mulle näppu ja see hakkas veritsema. Seisin siis seal romuks muudetud auto kõrval ja vahtisin oma verist sõrme. See oli kõik, millele ma suutsin tol hetkel keskenduda. Ühel kaasreisijal oli valu õlas – hiljem selgus, et ta murdis rangluu – kuid mind see nagu ei puudutanud. Tagantjärele mõeldes näitas see mulle päris hästi minu peamist probleemi – enesekesksust. Samamoodi on teisedki asjad elus näidanud, mille pärast ma tegelikult muret peaksin tundma.
Olen autode tundmises siiski algaja ning suuremaid asju ei suuda parandada. Kuid veelgi enam olen mõttetu mehaanik oma elu remontimisel. Jah, suudan vajadusel tahtejõuga mõne asja endas alla suruda, panna mõne elu roostepleki peale kihi pahtlit ja pihustada värvi, kuid see ei muuda paljut. Minu elu peab ikkagi remontima asjatundja, suur Mehaanik. Tänan Teda selle eest, et Ta mulle minu probleeme ilmutab, et Tema saaks neid lahendada. Mingu siis see nii kulukaks kui tahes, Tema abi tasub ennast alati ära.
In English