Kavatsused saadavad meid läbi elu ja päevade. Tallinna adventkoguduse liige Eha Lobjakas on kirja pannud luuleread pealkirjaga Kavatsesin öelda soojad sõnad. Too luuletus kirjeldab osavalt osakest sellest kõigest, mida inimesed oma mõtteis kavatseda võivad. Käies kavatsuste teed, leiab isik, kes justkui oleks luuletuse peategelane, kuis keegi teine täitis oma kavatsused tema suhtes – tegi talle kõike seda, mida tema ise plaanis teistele kord teha. Ja nõnda tõstatub küsimus – kas siis, kui olen ise kõike saanud, saaksin veel jätkata oma elurajal kõndimist üksnes kavatsedes? Kas ei oleks mitte aeg käärida käised üles ja hakata tegutsema, astuda välja kavatsusepaadist tegudevetele ja minna sinna, kuhu Issand saadab? Räägib Jumala sõnagi sellest, kuis neilt, kellele palju on antud, ka palju nõutakse. Kui sul on jalad, tuleb sul minna. Kui sul on käed, tuleb sul teha. Kui sul on haridus, tuleb seda kasutada teistele teadmiste edastamiseks või praktiliste võtete kaudu neid aidates. Kui sul on kogemus, tuleb seda jagada. Kui sul on mõte kellelegi abiks olla, tuleb see teoks teha. Kui sul on plaan, tuleb selle pärast palvetada ja siis see ellu viia, kui see Jumalaga kooskõlas on.
Kui teadlased on kindlaks teinud, et ühest inimmõistusest jookseb päeva vältel läbi ca 50 000–70 000 erinevat mõtet, siis on ilmselge, et enamus neist tuleb kiirelt ja sama kiirelt ka läheb. Me ei jõua neid n-ö tabada ja ei ole vajagi. Igaühel on aga mõtteid, mis on võimsamad kui need ülejäänud 69 000, mis lihtsalt kuskilt läbi lipsavad. On mõtted, mis on suuremad, sügavamad ja tulevad ehk ikka ja jälle tagasi. Tahaksin teha seda või teist! Tahaksin minna sinna või tänna! Tahaksin olla abiks talle või hoopis talle! Tahaksin sõita külla kaugele sugulasele, kes üksikuna haigevoodil! Tahaksin kirjutada selle artikli Meie Aega! Tahaksin anda oma panuse koguduse jumalateenistusel! Nimekirja võib jätkata lõputult.
Mis juhtub kavatsustega, millega midagi ette ei võeta? Mis küll tulevad üha uuesti tagasi mõtteisse, kuid jäävadki vaid sinna. Need hakkavad lõppeks väga vaevama. Kui alul olid need justkui säärased jõuduandvad ideed ja mõtted, siis ajapikku võib headest kuid elluviimata kavatsustest saada raske koorem. Süütunne, mis kaasneb hea teoga, mida ei ole viitsitud või tahetud ellu viia, on paljude igapäevane koorem. Mõttetu koorem, millest annaks kiirelt lahti saada, viies oma kavatsused ellu!
Ühel mu sugulasel oli aastaid vähk. Tema mõlemad rinnad olid opereeritud ja nüüd teatati, et vähk on saadud kontrolli alla. See on kuidagi rahustav diagnoos, mil lähedased justkui taas unne suikuvad – kõik on korras. Aga ei ole alati. Mõne aja pärast avastati vähisiirded ajust. Algas allakäik, mille lõpuks teadagi mis. Minu südames võrsus teadmine, et ma pean oma sugulasele külla sõita. Me ei olnud väga lähedased, kuid teadsin, et tuleb minna. Nagu ikka, alati on midagi, mis justkui tähtsamaks osutub ja pakilisem on. Ühel hetkel sain teada, et see inime enam voodist ei tõuse ja olukord on väga kehv. Muidugi, sain aru, et olin juba hiljaks jäänud, kuid kõik ei olnud veel kaotatud. Võtsin ette rongireisi ja sõitsin. Jõudsin. Suur ja muidu väga tugev naine lebas voodil ja temast oli järele jäänud vaid kriips. Olin tänulik, et olin tulnud. Tema loal lugesin talle Piiblist julgustavaid sõnu ning palvetasin. Südant ja tuba täitis rahu. Sellest sai me viimane kohtumine. Järgmisel nädalavahetusel pidin sõitma tema matustele. Kavatsus oli hea juba pikka aega. Olen siiski tänulik Jumalale, et selle viimasel hetkel ellu sain viia. Täna vaevaks südametunnistus, kui kavatsus olekski kavatsuseks jäänud.
Moodsas maailmas räägitakse suurematest kavatsustest kui visioonidest. Sul on idee, mõte või ettekujutus sellest, mida teha tahaksid, kuidas teha tahaksid ja mis sellest võrsuma peaks. Visioon on oluline osa inimese eluteest. Ka Piiblis räägitakse tegelikult lahti visiooni mõiste. Heebrea kirjas peatükis 11 ja salm 1: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta“. Iga õnnestunud ettevõtmise eelduseks on usk. Keegi ei lähe poodi, kui ta ei usu, et seal on, mida osta, ja kotis on raha, millega kõige vajaliku eest maksta. Tänapäeva inimestel on palju usku. Nad istuvad bussi ja usuvad, et nad jõuavad Tallinnast Tartusse. Veel suurem usk on neil, kes astuvad lennukipardale. Nad usuvad, et lennuk alla ei kuku. Kui nad seda ei usuks, siis vaevalt nad pardale istuksid. Sel teemal arutles ka üks loengupidaja, kes rääkis tänapäeva inimeste vaimulikkusest. Usku on, sest paljud tegevused meie elus sisaldavad ususeemet, vahel väga suurtki ja endale tähelepandamatus võtmes.
Kohtusin sel kevadel mehega, kes veel enne, kui olin jõudnud kingad jalast võtta, haaras ahjupealselt kaks taldrikut, asetas need lauale ja hakkas õhinal seletama, mis neil taldrikuil on. Ta seletas ja näitas innukalt, kuis veidi niisutatud riidetükkide varjus on kümme kurgi- ja samapalju tomatiseemet. Kui üheskoos avastasime, et seemned ka idanema olid läinud, ei jõudnud mees oma rõõmu ära rõõmustada! Ta rääkis vaimustusega kurkidest, mida saab marineerida ja lauale panna, et külalistele pakkuda, ning tomatitest, mis peaksid tulema just säärased, nagu pildil näidatud. Mina nägin taldrikut, seemneid, idusid ja tühja kasvuhoonet ning tundsin väljas puhuvat külma tuult. Mees aga nägi juba silme ees punaseid tomateid ja krõmpsuvaid kurke. Sel mehel on usku, on visioon, kuid visioon ei saa eal täituda, kui ta selle heaks samme ei astu! Ta ostis seemne, idandas ja tänaseks pistis ka mulda. Jääb vaid oodata, et aeg teeb oma töö ning ühel päeval istume sealsamas laua ääres ja söömegi tomateid ning kurke! Kes lillesibulad mulda pistab, näeb silme ees õisi ja võib-olla kedagi, kellele neid peenralt noppida ning külla minnes kaasa viia. Meist paljudes on peidus suur usk ja suured visioonid. Need tuleb üles leida ja teoks teha, sest tegudeta usk on tulutu. Piiblis räägitakse, et isegi surnud.
Korduvalt suurtest kaubanduskeskustest väljudes olen end tabanud mõttelt, kuis visioonid toimivad. Meil tuleb hakata nende suunas liikuma, siis avanevad uksed. Kui jääme paigale ega astu sammugi, jäävad ka uksed suletuks. Miks just kaubanduskeskusest väljudes? Just seepärast, et need kaasaegselt mugavad klaasuksed, mis automaatselt avanevad, on heaks näiteks selle kohta, millest äsja kirjutasin. Kui vaadata eemalt ja näha, et ees on suur klaassein ilma ühegi lukuta ja veelvähem võtmeta meie taskus, võiks tõepoolest, käed rüpes, esimesele pingile istuma jääda ning mõelda – kuidas ma küll kaubanduskeskusest välja pääsen? Kes need uksed mu ees avab? Kui aga liikuda nende suunas, avanevad need iseenesest. Seda alles siis, kui oled uksele väga lähedal. Mitte enne. Inimesed lähevad nende uste suunas, nad ei kõhkle, kas uksed avanevad või mitte. Nad teavad, et uksed avanevad. Tuleb vaid edasi minna. Teadmatuse suunas, et sellest võiks ühel hetkel teadmine saada.
Nõndasamuti võiks meil olla alati hinges teadmine, et edasisammumine, visioon, usk ja heade kavatsuste elluviimine on vajalikud. Tee avaneb me ees, kui julgeme edasi astuda ja minna esialgu ehk suletuna näiva ukse suunas. See avaneb, kui aeg on küps, kui oleme piisavalt lähedal ja valmis astuma edasi – paadist välja. Kas kavatsused jäävad kavatsusteks või astud täna esimese sammu selle suunas, mille Jumal sinu südamele on pannud? Kas püüad liikuda sentimeetri selle visiooni suunas, mille tema sinu südamesse on istutanud? Kas ei ole mitte täna hea aeg uskuda, et mida vähem me näeme, seda rohkem tuleb usaldada? Seda kindlasti ka siis, kui hinges on kahtlus Jumala olemasolus ja Teda ehk kuskil ei näi olevat. Just siis on vaja visiooni Tema tegutsemisest meie elus ning usku, et Ta on just siin ja just praegu!
In English