Kui Harku naistevangla kabelisse sisenen, krapsab üks pipipatsidega noor neiu püsti ja surub kätt. Käepigistus on vapustavalt sirgejooneline ja tugev, silmad rõõmsad ja lootust täis. Ma ei julge mõelda kõigile aastatele, mis ta narkokaubanduse eest vanglas veetnud on, seda nii ühel kui teisel maal ja lõppeks siinsamas, kodumaal. Kuid ma julgen vaadata ta särasilmi ja tõdeda – tal on midagi, mis teda rõõmsaks teeb. Teda kaedes on tunne, et ta on siia kogemata sattunud, põhjuseta.
Küsin endalt, kas ma tõepoolest olen vanglas. Jah, nii see on. Kabelisse kogunenud istuvad ja on valmis kuulama. Mõnel on suletud poos, käed ristis ja jalg üle põlve, teine taas istub kärsitult ning ei suuda ära oodata seda, milleks meie tol laupäeval siia tulnud oleme. Enamus on ootusärevusest tulvil ja kogu ruumi täidab imepärane õhkkond, vähemalt vangla kohta. Olin arvanud, et ees ootavad näod, mis on rusutud, masendunud, pilgud, mis on tühjad, lootuseta. Olin arvanud, et oleme ainsad, meie, kes sinna siseneme, kelle hinges on lootus põlemas ja kes end Jumalas vabadena tunnevad. Ma olin eksinud. Kogu kabel on täis vabadust nende vangide pilkude läbi. Mõrtsukad, vargad ja narkomaanid – niiviisi kirjeldab üks ämmatapnu kõiki tol laupäevasel pärastlõunal kabelisse kogunenuid. Ja siiski, nende silmist ei loeks nende minevikku mingilgi viisil välja. Kuhu see kõik kadunud on?
Inimlikult ei kuhugi. Tehtud tegude tagajärjed jäävad. Jääb elu, mis lõpetati. Jäävad haavad, mis tekitatud. Ka lapsed, kes vangi sattunud ema elust kaugele maale viidud ning seal adopteeritud, jäävad sinna. Neid ei too tagasi miski. Jääb valu. Jääb paljugi. Midagi on aga läinud, ära viidud. Koorem ja süü! Need inimesed on vabad. Neile on andestatud. Nad on tõeliselt vabad!
Tolle kabeli aken on kõrgel. Ja ka tolle kõrgel oleva ning kaugena tunduva akna ees on haiglaslikult helesinised kardinad. Ei valgust, ei pilvi, ei päikest... Siiski on tuba täis sära. Säravad sisemised lambid, säravad hinged, lootus toob valguse sellesse kabelisse. Säravad näod, silmad, südamed, kõlab rõõmulaul ning tänupalved. See ei ole ju vangla, mõtlen endamisi. Vanglas ei ela lootus ja vanglas ollakse kurvad! See ei lähe kokku minu arusaamaga vanglatest. Reaalsusele tuleb aga näkku vaadata – selles kabelis on lood teisiti. Siin valitseb midagi muud kui lootusetus.
Kui 20 aastat narkosõltlastena siin taeva all elupäevi veetnud mehed Rootsist oma elust ning pöördepunktidest neis naisvangidele räägivad, tunnen vägisi, kuis unustan end tõlkimise asemel kuulama. Alalõug vajub justkui väikesel lapsel, kes midagi ennekuulmatut kuuleb, üha allapoole. Suu pärani, vähemalt endale tundub nii, kuulan nende meeste lugusid. Kuni on taas aeg ärgata ja püüda äsjakuuldut emakeelde seada. Suitsetamine ja narkootikumid, justnimelt ühed mõjusamad – heroiin ja amfetamiin, politsei eest põgenemised ja relvastatud rööv, kinniistumised ja kõik muu. Selle taustal juba lapsena kogetud üksildus ning eemalejäetus. Spriaalina areneb üks elulugu teise järel üheks tõeliseks katastroofiks, millel näib olevat vaid üks lõpp – surm. Kuni ühel hetkel avastab too sõltlane, röövel ja igati allakäinu end kristlikust rehabilitatsioonikeskusest. Avastab mehe, kel on midagi enamat – rahu, rõõm ja armastus. Ja seal, ööpimeduses ning teiste pilkude eest varjatult, langeb ta põlvili, et Jumalalt, kelle olemasolus ta tõeliselt kahtleb, kuid kes ometi peab olemas olema, kui ta sõbra elus suuri muutusi ellu on viinud, tema jaoks võimatut: Jumal, kui Sa oled olemas, tahan mina ka seda, mis mu sõbral on – rahu, rõõmu ja armastust! Täna seisab too üle 50-aastane mees noorte naiste ees ja on ilmselgeks tõendiks Jumala kõikvõimsusest ning väest. Kõik on võimalik koos Jumalaga! Ka sõltuvusest pääsemine, kui suled kõik uksed ega jäta ühtki pragu selleks, et kuri taas sealt sisse imbuda võiks. Kõik teised kinnitavad tolle mehe kogemust ega oska lisada sõnagi – neil kõigil on sarnane taust.
Naised seal Harku vangla kabelis on mõttega kaasas. Mõni purskab nutma, kui kuuleb, et teda armastatakse, et ta võib olla vaba vaatamata müüridele enda ümber. Ja mitte üksnes vaba, vaid vabam kui paljud need, kes kõnnivad küll väljaspool müüre, kuid on omaenese mõtetes ja tegudes siiski vangid. Tõeline vabadus ei sõltu müürist su ümber, vaid müürist su sees.
Mõeldes tagasi vanglaskäigule, tajun, et ma ei erine neist naistest sugugi. Olen samuti mõrtsukas, varas ja narkomaan. Mõrvan vahel oma lähedast kurja mõttega temast, seda soovimatult, justkui too lähedase tapnu – ta ei plaaninud seda, see juhtus, alkoholisõltuvuses olles. Ka mina ei plaani kellelegi halba, aga vahel lihtsalt juhtub. Sageli varastan Jumalaga veedetavast ajast aega enda asjade tegemiseks, varastan au, mis peaks kuuluma Talle, ega tajugi, millega tegelen. Sõltuvusi on samuti mitmeid. Eks kõigi sõltuvuste isa ole üks ja seesama – keegi, kes pole Jumal, vaid Tema vastane. Need sõltuvused ei ole mind küll vanglamüüride vahele viinud, kuid... kes ütleb, et need betoonseinad Harku vanglas on tugevamad kui need seinad, mille olen lubanud ehitada enda südamesse ja millest üle ega ümber kuidagi ei saa? Sein, mis takistab andestada mind haavanule; sein, mis lahutab mind mu tõelisest kutsumusest ja jätab mind vangina tegema seda, mida ma tegelikult ei taha, kuid kust väljapääsu leida ei oska; sein, mis mu mõtteis eraldab mind teistest, tõmmates piiri nahavärvuste, rahvuste, päritolu, elatustaseme, välimuse, sõpruskonna vms näol. Sein, mis lahutab mind julgusest astuda samme Jumala poole ja Temaga koos sinna, kuhu Ta viia tahab. Sein, mis lahutab mind tõelisest igapäevasest osadusest Temaga, olgu selleks seinaks mis iganes.
Kes meist on tõeliselt vaba? Mina ja sina, elades selles suures maailmas oma müüride varjus, või see naine, kes oma pruuni-oranživärvilises kõikide teistega sarnases riietuses elab valvurite pilgu all meie mõistes teispool betoonseina? Kes on vaba? Kas see, kes istub tülpinult trollibussis teel tööle või oma rikkalike pisidetailidega täidetud lukskodus, või too, kes istub seitsmendat aastat betoonmüüri teisel pool, kogedes vabadust, mille Jeesus igaühele tõi? Kogesin tolles vanglakabelis suuremat vabadust, kui ühegi lukskodu peensuste keskel, kui ühegi ühiskonna taktikepi järgi karjääriredelil ülespürgiva tõusiku seltsis. Harku vanglakabelit täitis tol talvisel pärastlõunal lootus, mis puudub nende elus, kes kõike teinud ja saanud ning eeskujulikud olnud, kuid tõelise sügavuse kaitseks end hirmumüüride vahele peitnud. Tol pärastlõunal nende vaevu põhikooli lõpetanute seas kõrgete seinte vahel valitses kuningriik, mida ei leia ka kõige haritumatest kõrgkoolilõpetanutest, kes vältimaks elu sügavamaid tõdesid, on enda ümber mähkinud kibeduse või lõputute eituste okastraadi elu kõige olulisemate küsimuste vaagimisel.
Jumal, kingi mulle vabadus tulla Su lähedale, et ma ei peaks olema ükskõik millise suhtumise, hirmu või eelarvamuse vang, elades näilises vabaduses. Kõrvalda iga müür ja okastraat, mis mind Sinust veel lahutab, ja vala mu ellu lootust, armastust, rõõmu ning rahu. Anna silmad nägemaks neid müüre, mis mind lahutavad mu pereliikmest, naabrist või kogudusekaaslasest, teisest rahvusest kaasmaalasest või hoopis teise uskkonna liikmest. Kisu maha müürid, mis takistavad Sinu tööd minu sees, luba neil variseda lõplikult ning avada tee vabadusele Sinus, sest kelle Poeg vabaks teeb, on tõeliselt vaba! Võta nood naised seal vanglas oma rüppe ja aita neil säilitada usk Sinusse ning uude algusesse ka siis, kui betoonseinu nende ümber enam ei leia ning maailm taas avaraks muutub. Kingi neile uus tulevik koos Sinuga!
In English