Ülestõusmise ülestõusmine

Kristlik religioon sündis maailma, kus üks selle keskseim tõekspidamine, ülestõusmine, oli tunnistatud valeks – välja arvatud muidugi judaismis.

Juudid uskusid ülestõusmist, kreeklased uskusid hinge surematust. Nii mind õpetati palju aastaid tagasi.

Kuid nii nagu paljud teised üldistused, pole ka see isegi mitte pooltõde. Seoses hauataguse eluga esines 1. sajandi judaismis teatud uskumuste skaala täpselt samamoodi nagu ka Kreeka-Rooma maailmas. Erinevused nende kahe vaadete komplekti ja arusaamade vahel, mis arenesid varajaste kristlaste hulgas, äratavad tähelepanu.

Alustame kreeklastest. Mõned kreeklased (ja roomlased) pidasid surma täielikuks lõpuks; enamus siiski kujutas surmajärgset eksistentsi varjutaolise eluna Hadeses. Homeros näiteks räägib süngest maailmast, mis on täis nõrgamõistuslikke, vadistavaid varje, kes peavad jooma neile ohverdatud verd, enne kui nad suudavad selgelt mõelda ja rääkida. Homerose jaoks polnud Hades naljaasi.¹ Inimese “hing” polnud Homerosel “tõeline inimene”, surematu kehasse varjatud element, vaid pigem haihtuv ja põgenev hingeõhk. Tõeline “ise” jäi elutuna maha.

Kuid kreeklastel oli ka õnnelikumaid variatsioone sel teemal. Platonistide jaoks oli surma läbi hinge vabanemine vanglast rõõmustamise põhjus. Isegi Homerose skeemis võisid mõned kangelased mõeldavasti jõuda Elysia väljadele, Õnnistatute saarestikule või, väga harvadel juhtudel, jumalate eneste eluasemetesse. Hercules, seejärel hellenistlikud valitsejad ja lõpuks Rooma imperaatorid olid usutavasti läinud sama rada pidi. Ka müsteeriumiusundite kultused võimaldasid initsiatsioonis osalejatel rõõmustada käesoleva õnnistatud hetke üle, mis, nagu loodeti, pidi jätkuma peale surma.

Kõik olid siiski üksmeelel: pole mitte mingit ülestõusmist. Surm on pöördumatu. Homeros ütles seda; Aishülos ja Sophokles sekundeerisid talle. “Mis tunne on olla seal all?” küsib mees temast lahutatud sõbrast, 3. sajajndi (eKr) epigrammil. “Väga pime,” tuleb vastuseks. “Kas on mingit teed tagasi üles?” “See on vale!” kõlab vastus.

Kreeka mõtlemises võisid elavad luua kontakti surnutega läbi mitmesuguste nekromantia vormide; nad võisid vastu võtta isegi vaim-visitatsioone. Kuid ükski selline kogemus pole mittekristlike autorite poolt kirjeldatud kui “ülestõusmine” või ellu tagasipöördumine, sest seda nad kõik eitasid. Seega, kristlus sündis maailma, kus üks selle keskseim tõekspidamine, ülestõusmine, oli laialt tunnistatud valeks.

Välja arvatud muidugi judaismis. Klassikalises piibellikus [loe: vanatestamentlikus, tõlk] kirjanduses on ülestõusmine siiski üsna hiline saabuja. Suur osa heebrea pühakirjast eeldab, et surnud asuvad Sheol’is, mida mõnikord on nähtud üsna ebamugavalt Hadese sarnasena: “Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse” (Ps 115:17). Selged avaldused ülestõusmisest on äärmiselt harv nähtus.² Taanieli 12. peatükk on sel puhul üks kõige silmatorkavam ning seda on mäletatud sajandeid hiljemgi: “Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks” (Tn 12:2).

Postpiibellikul [ehk testamentide vahelisel, tõlk] perioodil eitas Saduseride nime all tuntud juudi partei üldse igasugust tulevast elu. Esimese sajandi (pKr) juudi ajaloolane Josefus viitab saduseridele, kes uskusid, et “hing hävib koos ihuga” (Jewish Antiquities 18.16). Teised juudid rääkisid, küll platooniliselt, kehatust surematusest; juudi filosoofi Aleksandria Filo järgi usuti, et surma hetkel lahkub filosoofi hing ning jätkab “kõrgemat surematut eksistentsi” (On the Giants 14). Oli veel neid, kes sarnaselt Josefusele esindasid mingit sorti ülestõusmisuskumust nagu Saalomoni tarkuseraamatus: “Oma läbikatsumise ajal nad hiilgavad ja on nagu õlgedes lendlevad sädemed. Nad mõistavad kohut paganate üle ning valitsevad rahvaid, ja Issand on igavesti nende kuningas” (Trk 3:7,8).³ Selgeimad avaldused ülestõusmise kohta peale Tn 12 leidub 2. Makkabite raamatus, Mišnas ning hilisemas rabiinlikus kirjanduses. Märter 2. Makkabite raamatus ajab välja keele, sirutab ette käed ja ütleb: “Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!” (2Mak 7:11). Mišnas on öeldud: “Kõik israeliidid saavad osa tulevasest maailmast; … ja need on, kes ei saa osa tulevasest maailmast: see, kes ütleb, et surnute ülestõusmisest pole Seaduses kirjutatud” (Sanhedrin 10.1).

Pangem tähele, ülestõusmine ei tähenda olla “taevasse tõstetud” või “üles ausse võetud”. Mõlemad, nii Eelija kui Eenok polnud ülestõusnud sellises mõttes nagu Taanieli raamat, 2. Makkabitele ja rabid seda käsitlesid; selles mõttes polnud seda ka keegi teine. Ülestõusmine toimub ainult nendega, kes on juba surnud. Rääkides ihu hävimisest ja jätkuvast eksisteerimisest samal ajal (kutsugem siis seda selguse mõttes “hingeks”), kuitahes õnnistusrikas see ka poleks, ei räägi me ülestõusmisest, vaid lihtsalt surmast enesest. “Ülestõusmine” ei ole lihtsalt surm mingist teisest vaatevinklist; see on surma vastupidiseks muutmine, selle tühistamine, selle võimu hävitamine. Just seda Kreeka-Rooma maailmas keelduti uskumast; just seda Taanieli raamatu 12. ptk, 2. Makkabitele, variserid ja väidetavalt enamus esimese sajandi (pKr) juudid kinnitasid, õigustades oma uskumust viidetega Looja Jumalale ja Tema õiglusele.⁴

Ülestõusmisdoktriin jäi aga siiski küllalt ebatäpseks ja ähmaseks. Josefus kirjeldab seda, segadusseajavalt, mitmel kokkusobimatul viisil. Rabid diskuteerisid selle tähenduse üle ja mõtlesid, kuidas Jumal seda peaks teostama. Lisaks, ülestõusmis-ideed võis kasutada ka metafooriliselt, iseäranis eksiilijärgse Iisraeli taastamisega seoses, nagu näiteks Hesekieli 37. peatükis, kus elavaks muutuvad kuivanud surnute luud esindavad Iisraeli sugu.

Varakristlik lootus ihu ülestõusmisse on selgelt juutlikku päritolu, sest ühtegi teist usundiloolist antetsedenti ei leidu. Erinevalt judaismist puudub aga siin arvamuste skaala: Varajased kristlased lihtsalt uskusid ülestõusmisse, see on, surma äravõitmist looja Jumala õiglust toova väe läbi.

Varajaste kristlaste seas nähti ülestõusmist kui surmast läbi minemist ja väljumist “tesel pool” uut moodi ihulikus elus. Nagu kirjas Roomlastele 8. ptk-is ilmneb Pauluse selge usk, et Jumal annab uue elu surelikele ihulikele inimestele, see on kristlastele ja tervele loodud maailmale: “Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab” (Rm 8:11). See aga on judaistliku ülestõusmisuskumuse radikaalne mutatsioon.

Ülestõusmislootus (nagu mõni võib arvestada selle juutlikku päritolu) pööras need, kes seda uskusid, [Rooma] impeeriumivastasteks, alternatiivseks ühiskonnaks, milles oldi samal ajal teadlikud sellest, mida türannid võivad teha, ja sellest, milline on tõelise Jumala vastus. Kuid kristlastel oli eriline põhjus selleks uskumuseks, põhjus, mis, nagu nad väitsid, selgitas nende ebatavalist tähelepanu suunamist ühele erilisele juudi uskumusele viimast samal ajal oluliselt täpsustades. Nimelt kristlased uskusid, et Messias oli juba surnust üles äratatud. 

Tõlgitud ajakirjast Bible Review 16:04 August 2000.

N. T. Wright on anglikaani kiriku endine piiskop, pühendunud Uue Testamendi teadlane ja viljakas kirjanik, kes muuseas oma kirjatööde ja vaadete poolest on lugupeetud ka paljude adventkristlastest piibliuurijate seas.

¹ Vabamas vormis varustati siiski surnud mõnes muistse Kreeka matuse kombestikus mitte ainult hädavajalike asjadega teispoolsuses hakkamasaamiseks, vaid ka mänguasjade, mängude ja mõnel eri juhul orjade ja isegi naistega.

² Tekstid nagu Iiobi 19:25–27, kus King James Version tundub eeldavat ihulikku ülestõusmist kindlamalt kui vastavad heebreakeelsed algtekstid, võivad olla saanud oma tähenduse Septuagintat [kreekakeelne Vana Testament, tõlk] lugedes.

³ Saalomoni tarkuseraamatu teksti 3:1–3, mis on tihti tsiteeritud kui “[hinge]surematust” toetava kirjakohana, tuleb lugeda siiski selle lähemas kontekstis: Trk 1:16–3:9. “Õelate” kõned (Trk 2:1–20) on kui klassikaline avaldus ülestõusmise salgamisest; Trk 3:7–9 on aga vastus. Hetkel, mil õigete hinged on Jumala kätes, paistab uus päev, mil nad hakkavad valitsema maailma.

⁴ On eksitav kirjeldada seda vaadet kui “surma ja ülestõusmise resoluutne käsitlus”, nagu seda teeb Jon Davies oma teoses Death, Burial and Rebirth in the Religions of Antiquity (London: Routledge, 1999), 122.