Kunagi ammu-ammu kuskil kaugel-kaugel“ – nii algavad tavaliselt muinasjutud. Minu muinasjutt algas 25. juulil 1978 Viljandis, kui 26-aastasena olin juba kaks korda vangis istunud, kolm korda viinaravi saanud (neist üks aastane sundravi) ja hullumajagi ei olnud võõras koht. Selle kõige tõttu olin kahel korral püüdnud oma elugi lõpetada. Miks see ei õnnestunud, sellest järgnevalt.
25. juulil 1978 oli ilus päikesepaisteline päev. Olin teel tööle, kui autojuht, kes mind ei märganud, mulle otsa sõitis. Koljuluu mõranemine, alumise ajukelme vigastus ja traumaatiline psühhoos – nii võtsid selle sündmuse kokku arstid. Viiepäevasele teadvusekaotusele järgnes kaks kuud meeltesegadust ja ... algas uus elu, kui seda üldse sai eluks nimetada.
Kõik minu endised võimed ja võimalused olid kadunud, jäänud oli vaid invaliidsus. Minu katse oma endist ebajumalat teatrit edasi teenida lõppes sellega, et peanäitejuht ütles mulle: „Ma usun, et sinu sisemine valu on suur, aga kui sellest vaatajani midagi ei jõua, siis pole küll mõtet lavale tulla.“ Need sõnad tähendasid mulle surmaotsust. Eelpool oli juttu minu valulapsest alkoholist. „Krambid, halvatus ja invaliidide kodu,“ oli mulle lubanud arst, kui ma peale avariid veel peaksin alkoholi tarvitama. Aga minu kaotusvalu oli liiga suur, et neid sõnu tähele panna. Esimesed 100 grammi mind krampideni ei viinud ja seda tähistasin kohe teise sajaga, et juua oma kadunud elu mälestuseks, mida mul polnud enam üldse mõtet otsima hakatagi.
Aga mina ei vandunud veel alla, sest elul pidi olema mingi senisest kõrgem mõte. „Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?“ hüüdsin ma oma ahastuses. „Mis on minu süü, et olen pidanud nii palju kannatama, ma tahan ainult seda teada!“ Aga ma ei saanud seda teada, sest vaikust ma veel vastusena mõista ei suutnud. Ja nii ma siis elasin edasi, nagu öeldakse: kaaluta olekus. Elul puudusid eesmärk, sisu – kõik oli mõttetu ja tülgastav, seesama, mis mind kunagi enesetapukatseni oli viinud. Miks nüüd, kui põhjust oli topelt, seda ei sündinud, ma ei teadnud, sest ma ei teadnud üldse midagi. Olin võõras võõraste keskel ja nii õppisin ahastusega harjuma, mis oli ahastusest endast hullem, sest muud võimalust ei olnud.
Aga kas just seesama kõigi võimaluste puudumine ei tähendanudki mulle ainsat ja suurimat võimalust?! „Issand, kui see nii peab olema, Sinu tahtmine sündigu,“ hüüdsin ma kogu südamest, sest nüüd oli minu needus muutunud õnnistuseks, ilma et midagi silmnähtavat oleks veel sündinud. Aga see ei jäänud tulemata: ma jätsin maha joomise, suitsetamise, tabletid ja kange tee, mida kõike olin pikalt tarvitanud. Ilma Issandata poleks see kõne allagi tulnud, sest olin meelemürkidesse juba sisse kasvanud. Ja kuigi minu suurim soov oli oma perekond, sain ma raskusteta hakkama üksindusega, sest ma ei olnud enam üksi, minuga oli Tema, kelle sees meie kõik liigume, elame ja oleme, nagu Kiri ütleb. Ja nüüd siis ka mina. Kas võib siin maailmas veel olla midagi suuremat? Viie aasta pärast kohtusin naisega, kelle Jumal mulle andis. Praegu on meil kolmelapseline perekond, mida olin kaua igatsenud.
Elades veel selles maailmas, oleks vale arvata, et meie tee on sile ja sirge, sest ainult kitsas tee viib Jumala riiki. Tänu Jumalale, kes sai inimeseks ja tuli meie juurde Jeesuses Kristuses, et meid juhtida ja aidata sellel teel. Palugem, et meie silmad ja süda avaneksid selle nägemiseks.
In English