Kas teil on juhtunud nii, et on vaja kuskile jõuda, aga siis tuleb ootamatu takistus ette? Sihtpunkti kindlasti enam õigeks ajaks ei jõua ja kas üldse jõuab. Kõike võib juhtuda: autol läheb kumm katki, bussist jääd maha või magad hoopis sisse. Kuidas sellises olukorras toimida? Mina olen ikka hakanud pabistama ning vahel lähen ka pisut närvi, sest olen lubanud jõuda õigeks ajaks ja nüüd ei täida oma lubadust.
Sellises olukorras tuleb mul alati meelde minu keemiaõpetaja läbielu, käisin siis 7. klassis. Ta rääkis selle loo, pisar silmil, sest just alles hommikul oli see kõik juhtunud. Tema abikaasa pidi sõitma eelmisel õhtul Stockholmi, alguses autoga Tallinna ja siis sealt laevaga edasi. Kuid mitte kaugel kodust hakkas auto jukerdama ja sellega ei olnud võimalik Tallinna poole sõitu jätkata. Ta pidi tagasi koju pöörduma. Hommikul kuulsid nad koos abikaasaga raadiost, et seesama laev, mille peale mees pidi jõudma, läks põhja koos 852 inimesega (see number selgus muidugi palju hiljem). Sel momendil olid nad mõlemad õnnelikud oma katkise auto üle, teda oli päästetud. Ma ei tea, missugune oli selle mehe suhe Jumalaga, aga fakt on see, et Jumalal oli plaan temaga.
Nende kahe inimese kogemust võin mina aastaid hiljem alati meenutada ja sellest õppida. Vahel muidugi juhtuvad asjad sellepärast, et olen jätnud midagi tegemata või hoopis laiskusest. Aga kindlasti pannakse meie teele takistusi, et meid õnnetuste eest kaitsta. Alati palume ju, et Taevaisa kaitseks meid. Siis peaks ka usaldama, peatuma ja kuulama, mida Ta tahab meile öelda. Muidugi närvitseda ja pabistada on kergem kui rahulikuks jääda. Siiski, kui hoolega järele mõelda, sa oled ju usaldanud ennast Jumala kätte, milleks siis veel paanitseda.
Alates sellest ajast, kui mu õde otsustas teisele poole maakera kolida, olen ma temale eriliselt Taevaisa kaitset palunud. Ühel õhtul oma õega telefonitsi vesteldes rääkis ta mulle, mis oli temaga juhtunud eelmisel päeval. Ta sõitis oma autoga ühes asulas ja tahtis pöörata peateele. Vaatas vasakule, ühtegi sõidukit näha ei olnud, tee oli vaba. Aga hetkel, mil ta tegi pööret, kihutas temast mööda auto. Õnneks jõudis ta veel viimasel momendil pidurdada. Mööda vuhisenud autos istunud juht arvas küll, et ta on ringrajal, sest kiirus oli meeletu. Kokkupõrkest jäi väga vähe puudu, sest Taevaisa pani oma käe vahele. Edasi vesteldes selgus tõsiasi, et mina olin sel hetkel, kui õde autot juhtis, õhtupalvet teinud. Hämmastav, minu väike palve ja tõesti Jumal kuuleb seda ning täidab kohe.
Alati ei tule vastus kohe, vahel peab ootama. Mina tavaliselt tahan kohe kõike saada ning kannatlikkusest jääb puudu. Võib juhtuda, et hakkame ise tegutsema ja asja lahendama. Kohe tuleb meelde lugu Aabrahamist ja Saarast. Jumal ütles Aabrahamile, et tema järglasi saab olema nii palju kui tähti taevas. Aga kui kaua sa jaksad oodata, pea juba hall ja last ei kuskil! Inimlikult vaadates tundus, nagu peaks tegutsema hakkama. Nende lugu lugedes me näeme, et kauaoodatud laps tuli, aga enne seda jõuti väga palju segadust külvata. Ja neid oma tegevuse vilju andis süüa veel päris kaua. Kõige jaoks on oma aeg.
Vahel tunduvad asjad väga tõsised ning soovime, et paljud meie usukaaslased selle pärast palvetaksid. Paar aastat tagasi hakkas minu vanaemal käe peal kasvama üks mügar. Tal soovitati seda hoolega kreemidega määrida. Kuid mügar ikka kasvas ja kasvas. Kui ta lõpuks õige arsti juurde jõudis, selgus, et tegemist oli pahaloomulise kasvajaga ja siirded olid juba levima hakanud. Ta vajas tõsist ravi ja kiiresti. Selline uudis paneb küll kõiki muretsema. Siis tegingi mitmel korral kirikus eestpalve. Ravi mõjus, kasvaja kadus. Sain jälle kinnitust, et Ta kuuleb meid.
Piiblist loeme Mt. 18:20 „Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel“ ning 1Tm 2:1, 2 „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“. Palve toob südamesse rahu ja enam ei pea muretsema. Tema muretseb minu eest ise – lihtsalt võrratu. Igaühel meist on kogemusi ja läbielusid, neid ei tohiks unustada, vaid peaks ikka ja jälle meenutama. Sest kõiges on Taevaisa imeline armastus. Väga tähtis on, et palvetamine kuuluks meie igapäeva ellu. Me ei tea ju, mis uus aasta endaga kaasa toob, sellepärast peamegi olema pidevalt palves, et Jumal annaks jõudu ning kannatlikkust kõigile katsumustele vastu panna.
Palveta puhkeval koidul, palveta päeval ka.
Palveta hilisel õhtul – nii südame häälde sead.
Jumal Sind hommikul kuuleb, keskpäeval kuuleb ka.
Kuuleb ka õhtul ja vastab, kui südame häälde sead.
In English