Kes inglise keelt mõistavad, teavad, et teksti pealkiri tähendab eesti keeli „täida mind!“. Kus võiks selline silt või üleskutse leiduda? Kindlasti mitmetes kohtades. Kõikvõimalikes. Seekord jäi mulle taoline tekst silma väikesel pudelil, mis mõeldud šampooni ja muu vedela kraami kaasavõtmiseks matkaoludesse. Väike pudel, et seda siis suuremast täita, kaasa võtta, kasutada ning järgmiseks „väljasõiduks“ taas täita. Kuna tegemist on pisikese pudeliga, siis kauaks selle sisust ei jätku – sellest, mis sinna täitena sisse valatud. Tuleb uuesti suuremast pudelist ammutada.
Mõtted sellelt pudelil leiduvalt tekstilt rändasid edasi vaimulikele radadele. Me oleme inimestena ka n-ö pudelid. Väikesed. Ja täide tuleb suuremast. Meisse mahub just nii palju täidet, kui on vaja just selle ühe „väljasõidu“ jaoks. Selleks võib olla päev ja päevatöö, mõni konkreetne ülesanne või olukord, mis vajab kättevõtmist ja äralahendamist. Täide tuleb aga Suuremast, tuleb ülalt. Tühjana teekonnale asuda oleks narr. Sisutult minemine ei annaks soovitud tulemust, sest kui hetk käes, mil peaks sisust ammutama, oleks pika ninaga jäämine garanteeritud.
Igal hommikul on me ees parim aeg paluda endale täidet. Missugust ja kellelt? Neid variante on mitmeid. Kindlasti võib ennast täita endaga ja olla ennast täis. Ennast täis inimesed ei ole vist need, kelle seltsis kõige meeldivam viibida oleks. Kui on tegemist maailmaga, kuhu ei mahu ükski teine, ei mahu Jumal, siis jääb kuidagi kitsaks. Isegi kui väga tahaks suhelda, siis justkui ei mahu ära. Ei ole ruumi. Kõik kohad on täis „ennast“. Ja siinkohal ei tuleks kindlasti vaadata väga kaugele, vaid ka iseenda südame sisse, kas seal mitte seda „ennast“ väga palju ei leidu!
Üheks kindlaks variandiks on ka enda täitmine teiste inimestega, niiviisi, et sinna ei jää taas killukestki ruumi sellele „enesele“. Täita enda sisemus ja mõtted sellega, mida teised arvavad, millest nemad peavad ja millest mitte. Näha asju läbi teiste silme, tunnetada maailma läbi kaasinimese silmade seal, kus oleks vaja seda iseseisvat ja oma nägemist. Vahel võib üritada ennast ka läbi teiste leida ja vahel on sellel ka eesmärk ning tulemus. Kauaks sellest aga ei jagu, sest iga inime on teisest erinev ja ikka tuleb tagasi tulla sellele oma rajale ning kõndida teel, mis just sinu ees laiub. Seega – ka kaasinimestega täitmine ei ole kuigi perspektiivikas teekond.
Asjadega, sündmustega, toiduga, mõnuainete ja muu sellisega täitmine on ka päris levinud. Täita, täita... et mitte iial täis saada. Sel pudelil justkui põhja polekski, sest ikka mahub sinna lisa ja täis see pudel ei saa. Kaasa võtta seda oma päeva ka ei saa, sest paari sammu pärast on pudel tühjaks voolanud. On see ju põhjata. Niisis – ka too variant ei ole päris see, mis päevateekonnal enim abiks saab olla. Sedasorti sisu voolab ära justkui liiv sõrmede vahelt. On ja järgmisel hetkel enam mitte. Justkui aegki.
Millega siis täita, sest täidet vajab igaüks? Tühjalt on iga pudel ja ka iga inime justkui kasutu ning veidi nukker, otsides ikka veel seda õiget täidet ja sisu, mis parasjagu ära mahuks ja õigel ning vajalikul hetkel võtta oleks.
Täida hinged, Püha Vaim, kõlab laulusalm. Ja Jumal oma sõnas ütleb, et „ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ See on kirjas Pauluse kirjas efeslastele ptk 5 salmid 18–20.
Igast täitest, mis on justkui seemneks hingesopis, võrsub omal ajal vili. Püha Vaimu viljadena nimetab Paulus ära järgnevad omadused: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Et maitsta vilju, tuleb seega täituda kõikide nende viljade allika ehk Püha Vaimuga. Jeesus rõhutab, et kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele avatakse.
Sügis on ikka viljade koristuse ja lõikusaeg. Kes oli usin kevadel oma maalapikest õigete seemnetega täitma, nopib täna õigeid ja häid vilju. Keegi teine on nördinud ohakate, okaste ja silmas kriipiva pinnu üle, mida justkui ei oleks soovinud, aga mis ise sinna on siginenud. Kuidas küll?
Praod pudelis või veidi lekkiv kork võivad tähendada seda, et heaga täidetud anumasse imbub vaikselt midagi, mis ei ole sellest heast allikast lähtuv. Või vastupidi – pudelist voolab midagi välja kiirusega, mida peatada ei suuda ükski jõud. Ja nood praod, mis lasevad sinna väljast lekkida mõnel ebamäärasel täitel või tolle hea täite kiirelt ära viivad, on varmad ja nobedad tulema. Siinkohal on vaja valvsust, et kord hinge täitma tulnud Vaim ei lahkuks. Tänu Jumalale, Tema ei jäta Vaimuta neid, kes seda ikka paluvad, kes andeks paluvad oma mõtted, teod ja tagajärjed, andeks annavad, uuesti tõusevad ja edasi lähevad ning paluvad Vaimul taas neisse laskuda.
Kui lahusolek Jumalast on hirmutav ja Vaimuga täitumine nõnda võimalik, siis on suurim rõõm igal algaval teekonnal, olgu selleks siis hommikune aeg päevast, mõne otsuse eel argumentide vaagimine või sõna väljaütlemist jaatav või eitav kaalutlemine, Püha Vaim tahab täita mõtted, teod ja tagajärjed igal eluhetkel, et viljad võiksid võrsuda maitsvad ja meeldivad, nagu Püha Vaimu seemnekülvile omane. Kui Tema saab seda teha, on tulemus parim. Kui mitte, valgub otsustesse, valikutesse, päevadesse, ellu kõike seda, mida sinna kuidagi ei tahaks valguda lasta. Valvsust õige täite valimisel, selle hoidmisel ja kaitsmisel, et ükski kuri ei saaks seda hingesopist röövida! Täida, Püha Vaim, et saaksin lõigata Sinust võrsuvaid vilju ning neid ka teistega jagada!
In English