Küll on tore pakkida asjad ja asuda teele! Entusiastlikult ja ootusärevalt uute väljakutsete suunas. Võtta kaasa kõik, mida teekonnal vaja võiks minna, ja veidike lisagi, ning asetada reisipaun õlale ja astuda esimene samm. Päike paistab ja kõik sujub, tee on sillutatud ja ei tekita suurt vaeva edasisammumisel. Mis saab aga siis, kui äkitselt seisab su ees mägi, mille tipu nägemiseks tuleb pea kuklasse ajada ja esimene ohe kuuldavale lasta?
Just nõndaviisi juhtus kord Põhja-Norras asuva Lofoteni saarestiku kaugeimas tipus, külas nimega Å. Jah, tolle küla nimi koosneb tõepoolest vaid ühest tähest, mis tõlkes tähendab jõge. Jõega ei ole siiski tolles mereäärses külas midagi pistmist. Mägesid jagub sinna aga mitmeid ja väga teravaid. Nende tipud ulatuvad sinna, kus pilv oma mõnusat tekki laiali laotab. Taimestik on kidur ja mäed kivised. Nende mägede keskele me ühe sõbrannaga Saksamaalt kord sammud seadsime. Eesmärgiks jõuda mägionni, mis ööseks varju pakuks. Sammu järel samm marssisime raskete seljakottidega onni suunas. Kui olime esimese mäe tippu jõudnud avanes vaade, mis veidi nukraks tegi. Onni ei olnud kusagil. Lootus jäi hinge siiski kõlama – küllap on too lihtsalt järgmise mäe taga. Võtsime kotid õlale ja jätkasime teekonda. Jõudsime võidukalt järgmise mäe tippu. Kurvastus oli suur, kui onni ei paistnud kuskilt. Mis muud, tuleb edasi vantsida ja veel üks mägi ületada. Õhtu ei olnud enam kaugel ja päike hakkas punakaks muutuma. Rändasime edasi ja jõudsme tasapisi taas ühe mäe tippu. Nüüd muutus olukord päris rusuvaks. Onni ei olnud ikka veel näha, päike vajus ja vajus ning telgi mahapanemiseks ei olnud ühtki piisavalt kuiva, suurt ja tasast maalapikest. Onn oli ainus võimalus ööseks ulualune leida. Jätkasime teekonda ja nüüd tundsin, kuidas tahes-tahtmata pisar valgus põsele, seejärel teine, kolmas, neljas... Neid tuli päris hulk. Väsimus oli suur ja lootusetuluke kustumas. Vaatasin enda ees seisvat järgmist mäge – see oli kõrge, hirmutav, väsitava välimusega ja üksnes lootusetuse märgiks tol hetkel. Sammusin edasi – üks samm, teine, kolmas. Rohkem lugeda ei jaksanud. Mõte ei liikunud ja jalad tudisesid suurest pingutusest. Edasi tuli minna, valikut ei olnud.
Milline rõõm oli ühel hetkel avastada üks helkiv katusenurk! Raske oli uskuda, et see onn ei olnudki muinasjutt, vaid tõepoolest eksisteeris. Jõudnud kohale, ootas meid ees terve hulk Norra kooliõpilasi, kes samuti sinna mägionni ööbima olid rännanud. Vahvad kohtumised, karastav suplus väikses karges tiigivees ja kuum tee peletasid väsimuse ning andsid tagasi igasuguse teepeal kuhugi kadunud lootuse ja entusiasmi. Olime päral. Mõte allaandmisest tundus nii võõras siis, kui pea padjale potsatas. Hommik tervitas meid imeliste mägedes tõusva päikese kiirtega, mis särasid ülevamalt, kui kunagi varem. Tänu Jumalale, et olime jaksanud jätkata!
Mäed, edasisammumine, vastupidamine vaatamata raskustele, lootusekiired – neid on ikka seostatud teekonnaga elus, töös, õppimises või mistahes väljakutsetes, mida elu meie ette seab. Nii lihtne on kõigele käega lüüa ja alla anda. Nõuab palju enam otsusekindlust ja rammu, et jätkata teekonnaga, mis käsile võetud. Tean hästi hetke oma ülikooliõpingute teekonnal, kui valdas tõeline soov kõik tehtu nurka visata, et millegi toredama kui tuupimisega tegeleda. Kaaslaste hea sõna, innustavad hüüded ja inpsireerivad ütlused aitasid taas tõusta siis, kui lootus näis olematu, ja edasi sammuda.
Mõeldes elule kui teekonnale ja Jumalale kui kaaslasele, valdavad südant tänu ja rõõm. Iga päev kohtame elus väljakutseid, mille vastuvõtmiseks napib tarkust, jaksu, julgust, oskust jms. Raskused tulevad ellu tavaliselt sealt, kust neid kõige vähem oodata oskaks. Sama on lugu kurbuse ja muude ootamatute olukordadega. Need tõepoolest ei hüüa tulles, vaid on äkitselt lihtsalt kohal ja kõik. Mida teha siis, kui taoline olukord üllatab? Anda alla? Või minna edasi, kas või pisarat valades ja iga minutit ning tundi lugedes, sest rohkem ei jaksa? Jumal innustab kindlasti edasi minema ja mitte mäejalamile jääma. Annab jõu astuda järgmine samm ja rohkem pole vajagi.
Iga töö vajab tegemist ja panust, mis on antud südame ning innuga. Sealgi võib eesmärk vahel tunduda kõrgeimast kõrgeim ja jaks napp. Neil hetkil võib vägagi otsustavaks saada kaaslaste kommentaar. On see positiivne, lisab see jaksu. Negatiivne või n-ö allakiskuv lause võtab viimsegi jõu. Meenub lugu konnadest, kes otsustasid võistelda mäkkeronimisel. Asusidki teele. Need, kes jalamile võistlust pealt vaatama jäid, nägid mäkketõusmist võimatu ülesandena ja hüüdsid üksteise võidu mäest üles rügavatele konnadele: „Mis te ikka vaeva näete, niikuinii on mägi liialt kõrge! Te ei jõua iial sinna üles!“ Üksteise järel väsisid konnad, andsid alla ja tulid tagasi jalamile. Vaid üks jätkas ja jõudis sinna, kuhu oli eesmärk jõuda. Kui lõppeks uuriti, mis oli tema jaksamise saladus, selgus, et konn oli kurt. Temani ei jõudnud nood pessimistlikud hüüded. Tema teadis vaid sihti ja saavutas selle.
Kuidas on lugu selle innustamisega? Igaüks vajab vahel head, julgustavat, edasiaitavat sõna. Ja meist igaühel on suurepärane võimalus seda ka kaaslastele jagada, nii perekonnas, koguduses, tööpostil, elukohas, huviringis. Kus iganes. Üks julgustav sõna võib aidata mõnel kaaslasel jätkata sellega, mis juba käsile võetud, samas kui negatiivne hinnang ja suhtumine taas võivad kergelt oma hävitustöö teha. Kindlasti ei tunne ma kõiki raamatuid ja kirjakohti Piiblis täie sügavusega, kuid kui mõtlen sellele, mida Jumala Sõnast lugenud olen, kajab kõrvus siiski see ülestõstev ja lootustandev toon. Jumal julgustab teekonda jätkama ja lubab ise olla hoidja ning kaitsja.
Hea sõber rääkis äsja loo rattaretkest, kus samuti tuli tõusta järskudele mägedele ning kui hea ka ettevalmistus poleks olnud, kippus jaks sageli lõppema. Just siis tundis ta seljal kätt, mis teda sõna otseses mõttes mäest üles tõukas. Üks reisikaaslane oli rivi lõpust kaaslase väsimust märganud ning appi tõtanud. Lisaks sellele, et too aitaja väntas ise ülesmäge, aitas ta oma tugeva käega toetades veel teiselgi eesmärgi poole jõuda.
Loomulikult meenub seda lugu kuuldes võrdlus Jumala toetavast ja edasiviivast käest. See on me seljal kogu aeg. Jumal sosistab igal hetkel kõrva edasiaitavaid sõnu, mis innustavad jätkama ja mitte alla andma. Kui mägi tundub kõrgeimast kõrgeim, ei ole mõtet kuulata neid, kes jalamil hüüavad ja mäkketõusmist maha laidavad. Targem on tunda seda suurt ja hoolivat kätt oma seljal, mäkketõusmise kergust, kui on keegi, kes aitab ja kuulata neid sõnu, mida on öelda Temal, kelles peitub iga edasiviiv jõud ja kes ise pidas vastu, kuni otsani. Alla andmata ka siis, kui olukord oleks seda väga soosinud.
In English