„Ema, aga mis siis, kui ma tahan ka midagi muud peale Kristuse?“ „Kirik ei ole ju ainus asi, millega ma pärast kooli tegeleda võin!?“ „Kas mul ei või siis lisaks Kristusele veel sõpru olla?“
Nii mõnigi kord avastame lapsevanematena, et meie poolt esitatu justkui põrkub lapse arusaamade vastu. Lapsevanem soovib alati lapsele parimat, kuid mitte alati ei ole meie püüdluste tulemus selline, nagu oleksime oodanud. Mõnikord avastame, et meie poolt sillutatud sirge tee on osutunud hoopis keeruliseks radade rägastikuks.
Lapsevanemaks olemine on väga eriline ülesanne. Kuid me ei tohiks unustada, et kui inimesest saab lapsevanem, siis on ta tegelikult ikkagi inimene: tal on oma vead, ta ei ole kõikvõimas, ka temal on tunded ja tujud, lapsevanem ei pea olema tundetu ja tingimusteta nõustuma kõigega, mis ette tuleb, heitma alati kõrvale oma vajadused või need pidevalt lapse heaks ohvriks tooma ning kindlasti ei saa nõuda lapsevanematelt, et nad ei kordaks vigu, mida nende vanemad tegid. Lapsevanem peab eelkõige olema siiras inimene.
Loomulikult on lapsevanemad nii-öelda varustajad – nad rahuldavad lapse vajadusi: füüsilisi, emotsionaalseid ja intellektuaalseid. Kuid oluline on eristada vajadusi soovidest. TASAKAAL on selleks märksõnaks, mida vajaduste ja soovide omavahelise suhte määratlemisel peab arvestama. Kui vanemad lükkavad oma isiklikud vajadused tahaplaanile, siis peavad ka lapsed õppima kannatlikkust oma soovide osas. Terve ja terviklik suhe vanemate ja laste vahel ei ole võimalik, kui üks pool on ainult andja ja teine võtja. Kui peres on kõikide liikmete vajadused ja soovid tasakaalus, saame rääkida armastusel ja austusel põhinevatest tugevatest peresuhetest.
E. G. White on öelnud, et oluline on lapse ja vanema vaheline tugev side – siis on lapsed enam valmis täitma oma ülesandeid ja võtma omaks vanemate väärtusi. „Vanemad, näidake oma lastele, et te armastate neid ja teete kõik, mis teie võimuses, et nad oleksid õnnelikud. Seda tehes omavad teie poolt seatud vajalikud piirangud palju suuremat kaalu nende mõistusele“ („The Adventist Home“ / „Adventkodu“).
Väärtuspõhine kasvatus on üheks vahendiks, saavutamaks tugevat sidet lapsega. Kogu kristlik kasvatus on tegelikult väärtuspõhine kasvatus. Aga mis ikkagi on väärtused? Kõige lihtsam vastus sellele on, et kõik see, mis on meile väärtuslik, mis on meile oluline – tõekspidamised, hoiakud, suhtumised, käitumised jne. Eriti selgelt suudame väärtusi eristada siis, kui peame tegema valikuid!
Merton Strommen, laste ja noorte käitumise uurija, on öelnud, et väärtused on ideed ja mõtted, millest laps konstrueerib oma pildi „heast elust“ ja sellest, mida elu tema jaoks tähendab. Kõik see, mille alusel me otsustame, kas see meile meeldib või ei, kas see on meile oluline või mitte, mida me kardame ja mis annab meile kindluse ning turvatunde. Ehk siis väärtused määravad ära kõik selle, mida me teeme.
Kuidas väärtuspõhine kasvatus toimib? Vaadakem näiteks seda, kuidas Jumal meid kasvatab.
● Ta hoolitseb meie vajaduste eest.
● Ta õpetab meid, kuidas peame käituma.
● Ta parandab meie vääritimõistmisi ja -tegemisi.
Kõik need kolm punkti tagavad ka pereelus vanemate ja laste vahel tugeva suhte. Oluline on kõige selle juures aga see, kuidas neid kolme punkti ellu viiakse – kas sunni või armastusega. Esimese puhul edastame lapsele tegelikult valesid väärtusi, sest nii võib lapsele jääda mulje, et Jumal on jõuga inimesi alluma sundiv hirmuvalitseja. Armastusega saavutab märgatavalt rohkem, sest lapsed võtavad omaks nende inimeste väärtused, kes neid armastavad ja keda nemad armastavad.
Mis tagab efektiivse kristlikest väärtustest juhitud kasvatuse?
● Laps peab nägema, et kristlikud väärtused on head: pere ühine jumalateenistus peab olema kõigi jaoks positiivne kogemus, mitte traditsioonist tulenev kohustus.
● Säilita lapsega positiivne suhe.
● Ole paindlik oma kasvatusstiili suhtes – vajadusel muuda seda.
● Arvesta, et probleemid pole mitte vältimiseks, vaid lahendamiseks.
● Too oma lapsed alati palves Jumala ette.
Kuidas aga lahendada probleeme nii, et laps näeks, et vanemad neid armastavad? Probleeme vältida peres ei ole võimalik. Küll aga on võimalik probleeme lahendada nii, et keegi ei peaks jääma kannatajaks. Järgnevalt toodud mõtete aluseks on Thomas Gordoni raamat „Tark lapsevanem“, mis tutvustab ühte head meetodit probleemide, konfliktide lahendamiseks perekonnas.
Lapsevanemaid jaotatakse üldiselt kolme gruppi:
● Võitjad – on need vanemad, kes seavad lastele konkreetsed piirangud, õpetatakse teatud kindlaid käitumismustreid, olulised märksõnad on käsud ja kuulekus. Konflikti lahendamise tulemuseks on alati see, et vanem võidab ja laps kaotab. „Ma olen vanem ja tean, mis on minu lapsele hea. Kui ta suureks kasvab, siis ta mõistab mind“ – see on peamine lause, millega vanem oma käitumist selgitab.
● Kaotajad – need vanemad annavad oma lapsele palju vabadust, sest nende arvates peab laps õppima ise otsustama. Mingeid piire lapsele ei seata, sest laps ei pea kasvama mitte hirmus, vaid armus. Konflikti lahendamisel laps võidab ja vanem kaotab, sest tema jaoks on lapse vajadused rahuldada.
● Pendeldajad – need vanemad ei suuda kumbagi lähenemist pidevalt järgida, üldiselt ollakse leebed, kuid teatud hetkel läheb „kops üle maksa“ ja siis võetakse ette karmim joon.
Tegelikult peaks lahendama konflikte nii, et kaotajaid ei oleks. Võimuvõitlus tähendab alati sõda. Kui meenutada, kuidas me ise reageerisime lapsepõlves, kui tunnetasime, et meie peal kasutati võimu, siis saame umbes sellise rea:
● vastupanu, mäss, risti vastupidise tegemine,
● pahameel, viha, vaenulikkus,
● agressiivsus, kättemaks,
● valetamine, tunnete varjamine,
● teiste süüdistamine, keelepeks, luiskamine,
● valitsemine, peremehetsemine,
● vajadus võita, hirm kaotada,
● liitude sõlmimine, vanemate vastu ühiselt väljaastumine,
● alistumine, kuuletumine, järeleandmine,
● lipitsemine, pugemine,
● mugandumine, loovuse puudumine, hirm proovida midagi uut; kinnituse vajamine, et asi läheb korda,
● tagasitõmbumine, põgenemine, fantaseerimine.
Lapsevanem kaotab oma mõju võimu kasutades, kuid võimu kaotades ta hoopis suurendab seda.
Konflikti lahendamisel tuleb silmas pidada, et on olemas kaks muutujat:
● suhted,
● probleemi lahendamine.
Seega, konflikti lahendades ei saa me keskenduda sugugi mitte ainult sellele, kas probleem sai lahendatud. Oluline on pidada silmas ka seda, mismoodi see mõjutab meie suhet. Ehk siis on võimalik konflikti lahendades jõuda nelja erineva tulemuseni:
● suhted jäävad heaks ja probleem laheneb;
● suhted jäävad heaks, kuid probleem ei lahene;
● suhted halvenevad, kuid probleem laheneb;
● suhted halvenevad ning ka probleem ei lahene.
Lähtudes eeltoodud lapsevanemate jaotusest, eristatakse ka kolme võimalust konflikti lahendada:
● Lapsevanem võidab: tulemuseks on see, et laps ei ole huvitatud lahenduse elluviimisest, temas tekib vastumeelsus, mäss, viha ning vanematel on raske end kehtestada, laps ei harjuta enesekontrolli ning lisaks peavad vanemad kontrollima, et lahendus ikka ellu viidaks. Konflikt laheneb kiiresti, kuid järeltegevused võtavad palju aega.
● Lapsevanem kaotab ehk annab alla: laps õpib oma võimu abil teisi juhtima; need lapsed on enamasti taltsutamatud, kontrollimatud, enesekesksed, peavad oma vajadusi teiste omast tähtsamateks, on isekad ja nõudlikud, ei kontrolli oma käitumist ning neil esineb raskusi eakaaslastega suheldes, enamasti tuleb neil ette probleeme koolis ja sageli (vastupidiselt vanemate arvamusele) kahtlevad need lapsed oma vanemate armastuses (vanemad on ju kogu aeg ärritunud, pahased, vihased, sest vanem ei ole tegelikult lahendusega rahul).
● Võit-võit ehk nii laps kui vanem on rahul: sellise tulemi puhul on laps ise huvitatud lahenduse elluviimisest, sest on ise selle loomises osalenud, laps õpib ise otsustama, areneb mõtlemisvõime, loomingulisus. Selline lahendusviis sisaldab vähem vaenu ja rohkem armastust ning aitab jõuda tegeliku probleemini, toetab laste võrdset kohtlemist (kõikide vajadusi, väärtusi ja mõtteid austatakse).
Mis on viimase ehk „võit-võit“ lahenduse eeldusteks?
● Tunnustav ja heakskiitev hoiak ehk soov tõesti koostööd teha.
● Eneseväljendus – peab olema samuti heakskiitev. Võib kasutada nii MINA-sõnumeid ehk aktiivset kuulamist, aga sobib ka passiivne kuulamine (sellised väljendid nagu: Tõesti või? Ah soo? Mh-mhh. Oligi nii või? Selge. Oo. Huvitav.) – ning ka vaikus.
● Tuleb mõista, et tunded on ajutised.
● Tuleb uskuda, et laps suudab ise hakkama saada – laps on iseseisev inimene, tal on oma tunded ja teistsugune viis olukordi näha ning neid lahendada.
Kuidas toimub konflikti lahendamine nii, et jõutaks „võit-võit“ lahenduseni:
1. samm: konflikti määratlemine ja sõnastamine: oluline öelda välja, et on probleem ja see tuleb lahendada. Kui kohe ei ole aega, leppige ühiselt kokku aeg, millal seda teha;
2. samm: võimalike lahendusvariantide väljapakkumine (laps peab aktsepteerima ka vanema vajadusi!). Kindlasti tuleb põhjendada, miks ühte või teist asja on vaja;
3. samm: erinevate lahendusvariantide hindamine;
4. samm: parima lahenduse väljavalmine – kui ei leia, siis võib mõelda, kas pole midagi veel, mis segab; võib ka valida ühe, milles ei olda kindel, kas päriselt ka toimib ja siis öeldagi, et vaatame mõnda aega, siis arutame uuesti;
5. samm: otsustamine, kuidas lahendus ellu viia – võimalikult täpselt sõnastada (näiteks, kui on probleemiks toa koristamine, siis tuleb kokku leppida, kui tihti, mis ajal ja kui puhas peab puhas tuba olema);
6. samm: hilisem hinnang sellele, kuidas asi toimib.
Karistust sellise lahenduse puhul ei määratleta, sest oluline on näidata, et usaldame lapsi. Kui aga kokkulepet ei täideta, siis tuleb vanemal kohe ja ausalt reageerida ning rõhutada, et me tõesti eeldasime, et laps lepingut täidab ning teha uus kokkulepe.
Lõpetuseks on oluline märkida, et mitte kõik vastasseisud lapse ja vanema vahel ei ole konfliktid ning kindlasti mitte väärtuskonfliktid. Nii mõnigi olukord eeldab vanema kohest jõulist sekkumist. Seega on vanema jaoks oluline tunda ära, millal on probleem, millega kindlasti tuleb tegelda. Võit-võit lahenduseni jõudmine võtab märgatavalt rohkem aega, kuid eriti väärtuskonfliktide puhul on see vältimatult vajalik. Nii nagu eelpool sai öeldud on kristlik kasvatus oma olemuselt väärtuspõhine kasvatus ja seetõttu ei saa me suhtuda kergekäeliselt konfliktidesse, mis puudutavad meie laste väärtusi ja nende kasvatamist. Jumal leiab alati aega meiega tegelemiseks – leidkem siis meiegi aega nende väikeste kristlaste kasvatamiseks, kes meie hoolde on usaldatud.
In English