Rahu täidab südant, kui silm näeb vetepinda, mis peegelsile. See peegeldab selgust hinge ja loob erilise meeleolu, teadmise, et rahu on võimalik ka siin maal kõndides. Kristlased teavad, et Jeesus on see, kes oma rahu on lubanud jätta. Mitte nii, nagu maailm jätab, vaid teistsuguse rahu. Rahu, mis jääb ning mida iial ei võeta tagasi.
Hommikune peegelsile vetepind kohtub üsna peagi tuuleiiliga. Veele tekib virvendusetriip, selle kõrvale teine, kolmas ja nõnda edasi. Uskumatult kiirelt on keset peegelsiledat tekkinud suur laik virvendavat vett. Tahaks aega tagasi kerida ja virvenduse kaotada, kuid tuul ei jäta oma tahet. Iilid puudutavad vett üha tugevamalt ja peagi levib värelus üle kogu vee. Mõni hetk veel ja kogu pind on laineis, mis hetk-hetkelt üha kõrgemaks venivad. Kuhu kadus too rahulik pind? Vaid mõned hetked lahutavad rahu rahutusest.
Üks suvine päev Ahvenamaa saarestikus viis mind tormisele merele. Olin otsustanud hommikul paadile hääle sisse saada ja kirikusse sõita. Seda iga päev ei juhtu, et kirikusõit paadiga teha tuleb. Teadsin, et tuleb varuda aega, kannatlikkust, joogivett ja hea peakate, juhuks, kui mõni üllatus teel ette peaks tulema ja reis ei kulge just nii, kuis plaanitud. Kui tol hommikul aknast välja kiikasin, ehmusin päris ära. Merelained olid suuremad, kui oleksin osanud arvata. Tuul oli neid kergitanud selliseks, et tekkis hirm. Minu paadisõiduoskused ja väike paat – kas need peavad vastu sellisele ilmale ja lainele? Kahtlesin.
Hea, et meil on Jumal, kellega nõu pidada. Nõnda minagi, lasin oma palvel kõlada. Merel kulgejate seas on levinud ütlus, et tähtsaimaid otsuseid ei langetata mitte merel olles, vaid veel kindlal pinnal seistes. Nimelt on oluline otsustada, kas minna merele või mitte. Sellest sõltub kõik edasine. Mina langetasin hirmust lähtuvalt selle teise – mitte minna. Kuskil südames hakkas aga kaikuma ütlus, et skillful sailors never learn their skills on calm sea (osavad meremehed ei saavuta kunagi vilumust tüünel merel). Kogesin selles ütluses julgustust vähemalt proovida. Kui tõesti kuidagi ei saa, on kodusadam ju siinsamas ja alati võimalik tagasi pöörduda.
Konkreetsemalt kui kunagi varem palusin Jeesusel minuga koos paati tulla ja tüürimeheks olla. Istusin paati, sõudsin lainemurdjast eemale ja käivitasin mootori. Lained olid kõrgemad, kui ma eal selles paadis olles kogenud olin. Hirm oli nahavahel, aga läksin edasi, sest teadsin – et õppida, kasvada, areneda, tuleb kohtuda uute ja ka hirmutavate olukordadega. Ühes sellistest viibisin just tol hetkel. Kõik läks siiski tänu Jumalale hästi ja peagi vuhisesin lainte voog järel kiriku suunas. Ees ootas pikk meretee.
Üks suvine kirik ühel suvisel saarel keset Läänemerd on meeliülendav. See, kuis laulusõnad kõnelevad lindudest, lilledest, puudest, merest ja sellest, kuis mingu mu hing välja ja rõõmustugu Jumala imelistest tegudest, on värskendav ja julgustav. Õnnis tunne pääseda kirikupinki, kuulata jutlust ja saada osa nii kaaskristlastest kui Jumalast. Mida kaugemal, seda armsam on kirik. Mida suletumad uksed, seda tagaigatsetumad on olnud jumalateenistused ka meie maal. Kui peab pingutama, on vili armsam. Kas peaksime viima kirikud kaugele ja tegema neisse pääsemise keerulisemaks, et inimesed hakkaksid enam sinna minemise järele igatsust tundma?
Igast kirikust tuleb ka tagasi koju minna. Sel koduteel lakkas mootor töötamast jupp enne kodusadamasse jõudmist. Kõrged lained ja väike paat. Aer kätte ja teinegi ning sadama poole teele! Võitlus tormisel merel lainetega ei ole just kergemate killast. Laine peksab paati siia, siis sinna ja kindlat suunda hoida võib olla päris keeruline. Seda kergendab siiski üks tuttav ja turvaline teadmine paigast, mis ootab.
Vaimulikes lauludes räägitakse mõnigi kord kodusadamast. Mida ütleb see väljend inimesele, kes iial ei ole laevaga kodusadamasse jõudnud? On sümboliks ja seda võib vaid üritada ette kujutada. Tol päeval sain esmakordselt aimu kodusadama olulisusest. Olles merelainetel võitlemas selle eest, et elusa ja tervena koju jõuda, sai sihiks justnimelt kodusadama paadikuur. Olin seda varemgi eemalt näinud ja sellele hooga lähenenud. Nüüd olin aga hädas ja pürgisin palehigis selle poole. Too paadikuur ja väike sadam koos lainemurdjaga said kodusadama sümboliks. Püüdsin seda kogu aeg silme ees hoida, selle suunas tüürida, kuigi suuris laineis meri tahtis pillutada sinna ja siia, vahel paadi hoopis kummuli heita. Kodusadam ootas. Selles oli vesi tüüne, sest lainemurdja võttis kõik lainte pekslemised enda peale.
„Jeesus, Jeesus!“ kõlas mu hüüd lainte keskel. Ja rahu, rahu oli see, mis kaasnes teadmisega, et Ta oligi seal. Tema vaigistab tormi. Ja kui Ta seda ei vaigista, istub Ta siiski sealsamas paadis ning tüürib sadama poole. Ka siis, kui inimese jõud raugeb, hirm tungib südame või kahtlus hinge. Küll on turvaline teada, et paadis on maailma Looja. Mida halba saab juhtuda, kui tüür on isiku käes, kel on üksnes hea plaan? Olin äsja lugenud jutustuse muumitrollidest, kes otsustasid majakavahtideks hakata. Vahva lugu nii lastele, kuid eriliselt veel täiskasvanutelegi. Naerda sai südamest ja pisarateni nende väljamõeldud tegelaskujude mõtete ja tegemiste üle. Muuhulgas oli perekond Muumitroll otsustanud vahelduse mõttes majakatule triibuliseks värvida ja veidi ruudulisekski. Et oleks toredam. Nende jaoks oligi. Mitmed laevad sõitsid aga seetõttu karile. Jumal selliseid katseid ei tee. Tema majakad keset tormiseid eluteid on alati selged ja valged, alati nähtavad neile, kes teejuhatust otsivad. Olemas ka merekaart teabega karidest, nii veealustest kui veepealsetest. Tark on see, kes neid juhiseid ka kuulda võtab.
Kui meri on suuris laineis, on olemas keegi, kes on me paadis. Jõudsin turvaliselt kodusadamasse. Hea oli sügavalt sisse ja välja hingata ning taaskord silmad taeva poole suunata ja palvel kõlada lasta. Sedakorda tänupalvel, et tervelt ja rahulolevana taas maapinnal seista sain. Teadmine, et Suurim on meiega, kui seda vaid palume, sellesse usume, on julgustav. Kas on mõnes teises nimes veel pääsemine, kui tõeline häda on käes? Usun, et ei president, peaminister, linnapea ega suurima panga juht ole oma tiitlitega aitamas ei tormisel merel, tõelises rahahädas, sõjakeerises, haiguses, kurbuses, üksindustundes, kahtlustes. Ei aita alati ka raske rahapaun. Jumal on aga ligi iga ilmaga. Alati.
Järgmisel päeval olid sama suured lained. Tundusid need aga palju väiksematena ja mereleminek ei valmistanud mingisugust raskust. Julgust, et proovida, koos Jumalaga, ka seda, mis esmapilgul hirmust jalad värisema võtab! Ja ettevaatust – sõit õnnestub üksnes siis, kui Jeesus on paadis. Oma peaga omi teid seilates võib kergelt karile sõita. Jeesuse rahu on hädavajalik teemoon ning usk ja lootus heaks tuuleks purjeis! Pärituult ka hilissuvisele eluteele, valikute ja otsuste aega enne uut algust paljude jaoks!
In English