Mu ees laiub vaade merele. See on tüüne, vaid väikse virvendusega pinnal. On pea tuuletu. Enne merd jääb pilk pidama lainemurdjal, millelt sügistormid igal aastal käsitsi laotud kividest mõned endaga viivad. Veidi vasakul taamal paistab üks naabersaartest. Enamasti kaljune, mõne rohelise laiguga. Näen veel mitmeid saarekesi, mis ses tüünes vees justkui suurte elevantide või vaaladena paistavad. Neil ei ole ühtki puud ega põõsast, pelgalt punakas kaljupind, vaheldudes musta ja hallikaga. Ilm on päikseline ja soe. Siin Ahvenamaal on käes jaanipäev, mil paljud oma kaugetest kodudest kaugetes linnades leiavad tee siia saarestiku kõige lõunapoolsematele saartele. Siin on loodus karge ja teistmoodi kui mujal ses saareriigis. Kökar (loe: tshöökar), nõnda on selle valla nimi, ongi oma tunnuslauseks võtnud Kökar on teistmoodi. Tõepoolest – inimesed, kultuur, loodus – kõik on teistmoodi. Ja need teistmoodi komponendid kombineeruvad omavahel üheks täiesti teistmoodi keskkonnaks. Siin on aegade jooksul inime mõjutanud loodust, veelgi enam aga loodus inimest. Mere ja kaljumügarate keskel elab inime looduse najal. Kui väljas torm, jääb kala püüdmata. Kui on veelgi kõvem torm, ei käi ka praam ning hambaarstile, mis asub niigi kolme tunni meretee kaugusel, ei pääse. Siin on ka frantsiskaani mungad 13. sajandil kanda kinnitanud ja looduse keskel oma toimetusi toimetanud, ürdiaedu harinud ja üldse saart püüdnud hoole all hoida. Siin on kirik, milles suvea´al lauldakse ülistuslaule Loojale, kirjeldades seejuures kõike ümbritsevat nii, et oleks raske Jumalat selles kõiges mitte märgata. Usk, inime, loodus kõnnivad siin käsikäes nii kirikupingis kui merel.
Saar, millel istun, Källskär (loe: tshellshäär), kuulub küll Kökari valda, kuid on hoopis teistsuguse ajalooga. Siin saarel ei olnud miskit peale vanade kalastusonnide, kuni möödunud aastasaja keskpaiku üks rootsi vabahärra selle saare enda jaoks avastas, ühe kolmandiku ostis, et rajada siia oma maapealne paradiis. Nägi vaeva, rassis, et osalt loodusega koostööd teha, teisalt aga näidata, et on tugevam kui meri. Kas või justnimelt sedasama lainemurdjat rajades, mida igal kevadel taas kohendada tuli. Sügislained olid lainemurdjast vaid riismed järele jätnud. Vabahärra ei jätnud jonni ja töötas edasi. Mitte üksi. Siin olid tal abiks mitmed sõbrad üle terve maailma. Tulid siia, töötasid ja said samaaegselt osa sellest kaunist loodusest. Muumitrollide autor Tove Jansson on üks neist, kes siingi inspiratsiooni kogumas käis. Miss Morris Inglismaalt tuli, et siinseid taimi ja ürte hooldada. Igal aastal uuesti ja uuesti, kuni ühel päeval vabahärra suri ja jättis oma osa saarest Ahvenamaa valitsusele.
Sel saarel olengi ja mul on tunne, justkui oleksin jõudnud maailma ääremaile. Jah, mõned naabrid on ka – mink, jänes, üks suur ja pikk rästikuvanaema oma eriti mürgiste laste ja lastelastega, musta värvi sõbralik nastik ja kindlasti veel mitmed teised, keda alati lihtsalt ei näe, merikotkas, pääsukesed ja muud linnud. Kui sisenen aeda, mille vabahärra on rajanud, võin sisse hingata äsjatõrvatud puitkatuse magusat lõhna. Hingematvalt hea! Aed ise on tõesti paradiislik. Sellesse suundub kaarjas värav, mis on ümber punutud rohelise ronitaimega. Aeda ümbritsevad mitme meetri kõrgused rododendoripõõsad. Lillad, valged, punased ja veel üks toon juurde. Vaatepilt on kaunis! Suured õied, lopsakad lehed. Teerajakesed ja pink põõsaste vahel, oja ja üks suur puu keset aeda. Lind, kes selles aias elab, ehmub ja tõuseb lendu. Muidugi, astusin ju kutsumata tema koduõuele. Kõikjal on tüüne, kuid läbi selle kumab siiski üks müra. Kuulatan ja tajun, et tegemist on mesilastega. Neil oleks justkui kuhugi väga kiire. Õielt õiele rassivad ja moodsas keeles öelduna lausa stressavad oma tööd tehes. Neid vaadates tuleb silme ette varahommikune linnapilt. Autod tuututavad, vahetavad hüsteeriliselt sõidurida, teevad haake. Inimesed ruttavad ühistranspordile, et kiirelt-kiirelt tööle või kooli jõuda. Tänaval kõndijad kiirendavad sammu, sest kell ei ole sõber, vaid ikka vaenlane. Just hommikuti. Kõike sagimist vaatab pealt keegi, kelle juures on rahu.
Istun minagi sinna pingile ja lihtsalt olen. Olen sel saarel lugematuid kordi giidina kõmpinud, jõudmata kordagi tõeliselt peatuda, nautida ja kogeda, mida saar endast süvitsi kujutab. Nüüd saan selleks aega. Hommik on uus ja aed lokkav. Loodus saare ümber suursugune. Kui otse merele kaeda, on mõned kivimügarikud veel ja järgmine peatuspaik oleks juba kaugel-kaugel paiknev Gotland. Öötundidel on horisondil näha kruiisilaevu, mis Soome-Eesti-Rootsi vahet sõidavad. Ei ole kaugel ka paik, kus Estonia vee alla vajus. Õhtuti tõuseb kuu taevasse, andes aimu sellest, mida tähendab väljend moon river (kuujôgi). Tõesti, kuu peegeldab merele oma kuldse jõe, mida mööda võiks vaat´ et astudagi, kui usku oleks. Issanda käsi on sirutet. Kas julged? Kas usud?
Siia saarele ei jõua maailm. See saar ongi ise omaette maailm. Oma loo, tänase päeva ja homsega. Justkui Jumala peopesal on kogu see saarestik. Unikaalne ka globaalses perspektiivis nii pinnavormide kui taimestiku poolest. Kogen selle paiga erilisust alati, kui istun kaljul ja kuulen laine kokkupuudet kaljuga, kui näen merd muutvat oma värvi, kui üritan paadimootorit tööle saada ja lähimasse internetipunkti sõita, mis asub piisavalt kaugel, et sinna liiga tihti sattuda, kui väike külapoeke tundub suure ostukeskusena, juba peale paari saarel oldud päeva, kui ka käesoleva teksti kirjutamiseks arvutil kulub üksnes päikeseenergia, sest elektrit siin ei ole ja valguse saamiseks tuleb süüdata küünal või mitu. Mida rohkem, seda valgem. Siin, loodu keskel, on võimatu mööda vaadata Temast, kes kõik selle teinud on, kes on loomistöös lasknud massidel seguneda ja andnud neile värvi, visanud merre saared ja kaasanud ka inimest tähtsasse töösse, andes loa nimi anda neile, kes lendavad, ujuvad või roomavad. Kõik see on Looja loodu. Ta lõi kõik kauniks, imeliseks. Ja küll too üks puu ühes aias ning selle vili, kaval uss ja inimese valik said saatuslikuks kogu inimkonnale. On hea teada, et veelgi saatuslikumaks sai ühe mehe tugevus, mis peitus üksnes Jumalas, ja tänu kellele meil ei tule piirduda ühegi maapealse paradiisiga, vaid igaühele on midagi paremat valmis seatud. Neile, kes usuvad.
See, mida oma silmaga hetkel näen, kogen, ninaga nuusutan ja kõrvaga kuulen, on ilmselge eelmaitse sellest, mis kunagi osaks saab. Inime, loodus ja Looja kooskõlas teineteisega. Siin, sel Källskäri saarel, kogen, kui suur on Isik, kes on vorminud iga kivi, loonud linnule hääle ja inimese oma näo järele, talle ka oma töö. Mitmed siin saarestikus lauldavad laulud rõhutavad suve ilu, ülistavad looduse lokkamist. Samas toovad alati välja nüansi, et kui ka õieke närtsib ja kaob, püsib Jumal ja Tema Sõna alati. Käisin täna taas tiiru siinses aias. Kaunid rododendronid on juba paar õit maha puistanud. Ilmselge näide sellest, milline on maapealne elu. Kas kaob ükski täheke või sõna, salm või raamat Piiblist, kui sügis saabub ja tormituul tõuseb? Kas võtab Jumal tagasi mõne oma lubadusist? Ei iial. Nõnda püsiv on me Looja ja Lunastaja. Tänu Talle selle eest!
In English