3.–5.septembril 2010 toimus järjekorras neljas Tallinna koguduse hingamispäevakooli õpetajate laager Hiiumaal. Seekord oli meie laagri toimumispaik Villamaa puhkeküla Luidja lähedal. Esmajärjekorras oli laager mõeldud hingamispäevakooli õpetajatele akude laadimiseks, aga kuna õpetajate hulgas polnud piisavalt soovijaid, kutsusime kaasa ka tulevasi õpetajaid. Tavalisele kaheteistkümnele osalejale lisaks ühines meiega reede õhtul meie koguduse vanem Rain Siim perega ning hingamispäeva hommikul ka meie pastor Toivo Kaasik oma perega. Meiega oli seekord kaasas ka Rapla koguduse hingamispäevakooli juht Krista Pinka. Nii sai meid lastega kokku koguni 20. Tavapäraselt panime laagrikava kokku nii, et meil oleks piisavalt aega kaheks tegevuseks: ühisteks piibliuurimisteks koos palvehetkedega ja looduses uitamiseks.
Tallinn saatis meid suure tormiga teele, kuid praamisõitu see ei seganud. Hiiumaa tervitas meid vihmaga ja esimesed uitamised toimusidki tihedas vihmasajus, mis muuseas mitte kedagi ei seganud – oli justkui veelgi huvitavam. Olin esimese laagrieine kohaks valinud Tihu onni (Tihu järvedest 1 km kaugusel asub RMK metsaonn) ning kui laagrilised sellesse onni sisse vaatasid, siis võisin näha pettunud pilke – minna einestama sellesse väikesesse niiskesse ja pimedasse mutiurgu meenutavasse urkasse? Kui aga onni keskele sai lõke süüdatud, muutus see päris õdusaks eksootiliseks onniks. Soojus ja valgus olid mutiurgu tundmatuseni muutnud. Kodunt kaasavõetud küpsetised liikusid lõkke ümber käest kätte ja tuju oli kõigil hea. Mõtlesin omas mõttes, et sama teeb Jeesus meie ellu astudes – Ta muudab meie elu tundmatuseni ja seal, kus me enne nägime vaid pimedust ja külmust, on äkki hele ja soe. Laagripaigas Villamaal tegime kohe kaminasse tule ja kõik tilkuvad riided said mõne tunniga kuivaks. Pilves ja tuuline oli õhtuni, seda suurem oli meie rõõm Ristnas mere kõrge kalda peal hingamispäeva vastu võttes, kui keset meid ümbritsevat paksu pilvemüüri oli meie kohal täiesti selge taevas ning selle sünge tumesinise pilvemüüri sees nägime eredalt punaseid loojuva päikese kiiri. Seisime kõik tuule tõttu tihedasti üksteise kõrval ringis ja tänasime keset tuulemüha ja merekohinat Taevaisa möödunud päevade ja selle imelise Tema kohaloleku ilmutuse eest meie peade kohal. Tema toob tõesti selguse ka pilvisesse päeva ja seda igas mõttes.
Seekord võtsime laagris uurimise alla Peetruse kirjad ja kogesime taas, kui palju uut võime avastada koos Sõna uurides. Ja kuidas ühine palve seob meid üksteise ja Issandaga. Ja teeb õnnelikuks. Hingamispäeva hommik oli päikeseline ja selline oli ka ülejäänud laagriaeg. Kogesime, et kui Jumal laseb meil metsarajal eksida, on seegi hea. Olime sooritamas oma hingamispäeva ennelõunast retke ühel matkaradadest, kus ka mina polnud varem käinud. Niisiis toetusin internetist leitud materjalile, kus väideti, et matkaraja pikkus on 1 km ja matkarada läheb alguses pikalt sõiduteega lähestikku. See pidi olema meile kõigile jõukohane. Vanim meist oli 79-aastane ja noorim kärus kaasamatkaja alla aastane. Astusin teistest eespool ja märkasin, et rada keerab järk-järgult meile orientiiriks olnud teest kõrvale. Aga raja sihtpunktiks oleva mereni pidi olema vaid 1 km. Merd ei tulnud ega tulnud ja rada keeras ikka enam teest eemale. Mingi aja pärast saime aru, et olime selle raja kaotanud. Jõudsime siiski õnnelikult tagasi raja alguspunkti, kuhu olime autod jätnud. Mõtlesime siis autodega sõita raja õigesse lõpppunkti Tõnupsi randa. Kui me peale pikka üles-alla sõitmist mereni jõudsime, sain ma aru, et isegi see rajalt eksimine oli Jumala abi ja juhtimine, sest internetis toodud 1 km asemel oli mereni raja alguspunktist hoopis 2,7 km ja muidugi tagasi sama palju. See 5,4 km oleks meie seltskonnale üle jõu käinud. Niisiis oli Taevaisa meid suunanud meile jõukohasele lühemale ringile. Selle tagantjärgi ära tundmine tegi minu südame küll soojaks. Peale lõunat ja jutlust läbis enamik meist veel üle looduseraja, mis osutus küllalt raskeks ja mida me isekeskis kutsusime „Erna retkeks“.
Ühe laagritraditsioonina oleme ikka Kaleste rannas pannkoogiõhtuid pidanud. Mereäärne pannkoogiõhtu RMK kalurionnis jäi seekord tavapärasest lühemaks üpris jaheda õhtu tõttu, tore aga oli see, et meil oli see kord kaasas tavalisest rohkem laulurahvast. Ly ja Jane Liis olid ikka valmis laulu üles võtma. Jahe õhtu ei seganud aga nooremaid, kelle hulka ma ka ennast häbenemata lahterdan, minemast peale südaööd Luidja randa tähistaevast imetlema. See oli nii ilus – meri kohises ja tähed särasid taevalaotuses, keegi meist väljendas seda, mida me küllap kõik tundsime, et Jumal on nii lähedal.
Pühapäeval vara hommikul läksin ma jalutama meie öömaja taga olevale raiesmikule. See udus raiesmik oma udust valgete ämblikuvõrkudega ja metsa tagant tõusva päikesega jääb mulle kauaks meelde. Peale hommikupalvust ja Peetruse kirjade uurimist sõime hommikust ja asusime nn kirikutuurile, mis tähendas seda, et olime oma marsruudile mahutanud mitmeid varemeis ja ka töötavad kirikuid. Viimast laagrilõunat nautisime Sääre Nina „restoranis“, sel restoranil on „kaks korrust“ – üks võimalus on nautida einet kadakate vahel laua ääres, teine võimalus aga nn „teisel korrusel“, mis tähendas siis kadakate kohal vaiadel seisvat piisavalt suurt ehitist, kuhu me kogu seltskonnaga vabalt einestama mahtusime ja kust oli imeilus vaade merele ümberringi.
Seekord oli laagrikokaks Laura ja meil oli kaks laagriarsti – Anneli ja Krista – ja kokk jäi taas kord haigeks. Need haiged kokad on meil juba tuttav kogemus eelmistest laagritest. Seekord möödus haigus kiiresti.
Me läksime Hiiumaale tormi ja vihmaga ja tulime tagasi peegelsileda merega. Jällegi hea võrdlus sellega, mida Jeesus meie hingega teeb, kui me vaid laseme. Ma usun, et me tulime sealt tagasi ka lähedasematena üksteisele ja Taevaisale, nii mõnelgi säras silm hoopis rohkem kui teele asudes. Ja me lubasime sinna tagasi minna – kui muidugi Taevaisa tahab.
Nüüd aga laagerdajate arvamusavaldused:
Mati: „Minule väga meeldis see, et meie seltskonnas olid põhilised jutuajamised vaimulikel teemadel, see ühendab. Ka meie kodugrupid püsivad just siis paremini koos, kui on Jeesus keskmes. Jumal õnnistas ilma ja kogu üritusel oli tunda taevalikku õhkkonda. Hinnakem selliseid kooskäimise võimalusi, sest Jeesus tahab meid ühendada. Kõikidel laagrikordadel on Jumal ilma õnnistanud, nüüd oli eriti tore see, kõik algas tormis ja sajus ning ajapikku muutus ilm päikesepaisteliseks. Nii on ka meie elus: argipäeva virr-varr muutub hoopis millekski ilusaks, kui Jeesuse oma ellu laseme.“
Miikael: “Oli tore osadus. Algajale kristlastele hea kogemus ja vaimne samm edasi, see arusaamine jõudis kohale väikse viivitusega.”
Õnne: „Kui kunagi kogudusse tulles mõtisklesin, kas kristlastel tõesti ei teki väsimust kogu aeg samadest teemadest rääkida ja õppida, siis nüüd võin ainult soovida, et oleks rohkem võimalust olla sellises kristlikus osaduses, nagu seda oli hingamispäevakooli õpetajate laagris. Isegi autosõidud olid täis Sõna uurimist ja arutlemist neil teemadel – vahel soovisin isegi, et Hiiumaa oleks natukene suurem, et me nii kiiresti igale poole kohale ei jõuaks. Kuid Jumal ilmutas end ka igal pool looduses, kui vaid hoida silmad ja süda avatuna seda avastamaks. Eriti võimsaks kogemuseks oli see, kui hingamispäeva vastu võttes vaid meie peade kohal oli tumeda pilvemüüri sees avatud helesinine taevas. Jumal on tõesti võimas!
On tõeliselt imeline tunnetada Jumalat niivõrd lähedal, et tunned justkui ümber pöörates leiad Ta oma seljatagust valvamas. Just selliste tunnetega istusin ma laagrist tagasi sõites praamil, südames aina lootes, et nüüd tagasi “päris ellu” jõudes sellest grammigi kaduma ei läheks. Laagrile järgneval nädalal olidki tööl väga keerulised ja kiired ajad, mis vägisi tahtsid röövida kogu aja ja jõu. Kuid meeles püsis laagris õpitu, mis aitas hoida südames tähtsaima: “Armu ja rahu saagu teile rohkesti!” (1Pt 1:2). Olen südamest hõiskamas Jumala poole selle laagri eest. “Rõõmustage Issandas!” (Ps 97:12).“
Krista: Olen Jumalale südamest tänulik Tema imelise loomingu eest meie ümber!
Annely (Toews): Minu jaoks oli see laager kinnituseks sellest, kuidas Jumal hoiab ja kannab oma lapsi. Juba laagri alguses oli mõnigi meist tõbine – kes rohkem, kes vähem. Ja seega kartsin ma arstina väikese pandeemia puhkemist, ehk siis haiguste kiiret levikut. Oli ju ilmgi selleks suhteliselt soodne – reedel väga tormine ja vihmane. Ja meie läksime selle tormiga veel Ristna tippu hingamispäeva vastu võtma. Mul süda küll valutas, sest kaks aastat varem oli meie tollasel kokal Merlel olnud ka tõsisem haigestumine ning me pidime talle Kärdla haigla vastuvõtust lõpuks abi otsima. Aga Jumal kinnitas meid kõiki keset süngeid pilvi meie kohal laiuva sinise taevalaotuse ja erkpunaste loojuvate päikesekiirte läbi. Seistes seal Ristna kõrgel kaldapealsel, andsime oma tervise ja laagriplaanid täiesti Tema juhtimise alla. Ja kuigi järgmisel hommikul oli meie kokk Laura ka haige, paranes ta peale sügavat ja kosutavat und kiiresti ning võis õhtul juba pannkooke küpsetada. Selle peale võib ainult öelda nii, nagu ütleb mu tütar Mariliis: “Jumal on tõesti äge!“
Viljar: „On hommik. Telefon heliseb. Kontrollitakse usku, kas on üldse mõtet sellise ilmaga teele asuda. Väljas ulub tuul ja vihm sajab vastavalt aastaajale horisontaalselt. Kuid plaanid on tehtud ja siht kindel. Suund on jälle võetud saarele, mis vaiaga keskelt kinni löödud, et tormiga ei paigast nihkuks. On ikka hiidlased targad.
Miks on üks üritus selline, mida ootad? Eks ikka seetõttu, et põhirõhk on pandud Jumala Sõnale ja kõik muu keerleb selle ümber. Jeesus on öelnud sõnad: „Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel.” Ja nii oli ka seekord.
Üks oluline mõte, mis sellest laagrist meelde jäi, oli see, et kui meil tuleb mõni kahtlane mõte või kui keegi räägib kahtlasi asju, siis kõige tähtsam on kindlaks teha, kes seda juttu hetkel räägib, kas Jumal või Saatan. Kui allikas on kindlaks tehtud, siis tuleb vastavalt sellele ka käituda. Ja vahel käituda ka nii nagu seda Joosep tegi, kui ta põgenes Potifari naise eest.
Ühest asjast on vaid kahju, et need kolm päeva möödusid nii ruttu. Ja nüüd ei ole muud kui tuua kõik seal õpitu igapäevaellu.“
Ly: “Minu meelest oli hingamispäevakooli õpetajate laager väga tore. Saime olla koos kauni looduse keskel ning rääkida Jumalast, Tema armastusest ja tarkusest. Kõige paremini on meelde jäänud hingamispäeva õhtu, kui istusime mere ääres tule ümber, sõime Laura küpsetatud maitsvaid pannkooke ning rääkisime oma kogemusi ja jagasime mõtteid, mis neid kuulates pähe tulid. Hiljem vaatasime tähistaevast ja otsisime sealt tähtkujusid. Ilm oli küll veidi pilves, aga leidsime Linnutee, Suure ja Väikese Vankri ning Luige. Osale jäi sellest siiski väheks ning öösel, kui teised magama läksid, sõitsime mõnede huvilistega rannale. Seal seistes ja tähti vaadates hakkasin mõtlema sellele, et kosmilistes mõõtmetes on Maa tegelikult ainult pisike tolmutera kusagil galaktika servas. Tundub, et just sellistel hetkedel hakkab inimene natuke rohkem mõistma, kui suur ja võimas on Jumal, kes on kogu selle ääretu universumi loonud.
Laagris hakkasin rohkem mõistma palve tähtsust oma elus. Sain aru, kui oluline on iga päev Jumala jaoks aega võtta ja Temaga rääkida, sest nii saab Ta meid kõige paremini oma riigi töös kasutada.“
Annely (Kaasik): „Nädalavahetuse hingamispäe-vakooli õpetajate laager oli nagu väljaastumine pidevast rutiinist. Olla koos toredate inimestega, kuulata ja jagada kogemusi, uurida Piiblit ja koos laulda. See oli ülesehitav ja ühteliitev kogemus. Kaunis Hiiumaa loodus, eriti ilmekalt just tähistaevas, näitas Jumala kätetööd. Seda vaadates ja mõtiskledes tundsin end väga väiksena Jumala suuruse ees. See nädalavahetus oli tõeline kvaliteetaeg perega, sõpradega ja Jumalaga.“
Jane Liis: „Mulle on tervest laagrist kõige rohkem meelde jäänud laupäeva õhtu. See oli väga kodune ja hubane. Me läksime lähedalasuvasse rannamajakesse, kus meretuule eest varjas meid sein ja kaminal sai küpsetada pannkooke. Igaüks sai natuke ja kook oli väga mõnus. Veidike laulsime ja rääkisime kogemusi. Pärastpoole läksime öösel, kui juba pime oli, tähti vaatama. Ma leidsin isegi Suure Vankri üles! Aga mingil hetkel tulid pilved taevasse. Siiski oli väga ülev tunne seal peaaegu pilkases pimeduses tuule käes seista, ainsaks valguseks tähed taevas. Tulnud tagasi autode juurde, palvetasime. Mul oli väga julgustav ja kinnitav teisi niiviisi südamest palvetamas kuulata. See laager andis vaheldust ja jõudu uuel nädalal jälle rõõmsalt edasi minna.“
Toivo: „Minu jaoks oli laager justkui pidev kirikus viibimine. Seda selle kõige paremas mõttes. Kord oli sakraalhooneks segasummasuvila, siis mets või mererand, „Eiffeli“ torn, mõni pühakoda või seda ümbritsev kalmistu seal puhkava võitluse läbi käinud kogudusega. Hingamispäevaõhtune ühine pannkoogiosadus RMK poolt meile rajatud pooleldi vabaõhukirikus pani kogu laagrile teatud mõttes krooni pähe. Sellised ühisettevõtmised on vajalikud, liitmaks kogudust.“
Tiina: „Selle aasta septembris oli mul meeldiv võimalus võtta osa hingamispäevakooli õpetajate laagri ühest päevast. Laagri hingamispäeval jõudsime üllatavalt palju ettevõtmisi koos ära teha, päeva sisse mahtus piibliõpe, jutlus, omavaheline arutelu, matkad ning ka ühised söömaajad. Kogu koosveedetud aeg andis mõnusa osadustunde omavahel ja tänutunde Jumalale, et ta on andnud meie kõrvale toeks ja julgustuseks oma lapsed!“
Kaie ja Rain (koos lastega): „Meeldejäävaimad hetked laagrist olid reede õhtul, kui sõitsime Ristnale päikeseloojangut vaatama. Ümberringi oli taevas tume ja pilvine ning terve päev oli vihma sadanud. Olles jõudnud kohale, seisime väikese kaljunuki peal, tuulepuhangute keskel lainetemöllu vaateväljas nautimas Jumala loomingut. Kui ümberringi oli pilvine, siis meie pea kohal oli taevas selge. Merele vaadates tekkisid üsna pea suurte tumedate pilvede sisse väikesed augukesed, kust pääsesid paistma loojuva päikese imelised punakad kiired. See oli ehe kinnitus Jumala kohalolekust ja Tema viisist meid rõõmustada. Taevaisa õnnistas meid ka järgmistel päevadel, hingamispäeval ja pühapäeval ilusa päikeselise ilmaga. Huvi pakkuv oli käia ka Hiiumaa „Eiffeli tornis“, kus julgemad ka üles ronisid. Tänu sellele, et Viljaril on autos alati kast vaimulikku kirjandust varuks, sai torni ehitajale kingitud ka vaimulikke raamatuid. Oma adventperega on alati koos tore aega veeta, kus iganes, nii ka Hiiumaal.“
Laura: „Seekordne laager oli jätk nüüdseks juba ühele toredale traditsioonile. Reede hommikul Tallinnast välja sõites oli ilm väga tormine ja mõtlesime, kas praam üldse väljub. Rohukülas oli aga täielik vaikus ja terve laagri ajal oli üldjoontes kena ilm. Taaskord oli osadus nii suur, et pärast laagrit oli rõõm näha, kuidas kõik särasid. Terve laagri vältel oli võimalus võtta palju rohkem aega Piibli uurimiseks kui tavaliselt ja oli näha, et kõigile mõjus see väga positiivselt. Ise kahjuks loodusradadele see aasta ei jõudnudki, aga öine tähistaevas Luidja rannas, kogu Hiiumaa loodus ning metsaannid, mida ta meile andis, tuletasid taas meelde, kui suur on meie Jumal ja kui väga tahab ta meile väikeseid meeldivaid üllatusi teha. Piibel ja loodus ongi ju kaks head asja, mille kaudu saab Ta meiega eriliselt rääkida ja loodan, et tulemas veel palju hingamispäevakooli laagreid, mis saaks praeguseid ja tulevasi õpetajaid kõnetada.“
Laidi: „Seekordne Hiiumaale sõit algas vihmase ilmaga, kuid meid see ei heidutanud. Südames oli kindel teadmine, et ilm paraneb. Minu jaoks oli see teine kord laagris osaleda. Tore oli hingamispäeva vastuvõtmine Ristnal tuule ja meremühina saatel. Ümberringi pilvine taevas, ainult meie peade kohal heledam laiguke. See oli nagu tunnistus Taevaisa ligiolust. Hommik algas palve ja vaimuliku roaga, hiljem uurisime Peetruse kirja. Meelde jäi pannkookide söömine metsaonnis lõkketule valgel, hilisõhtuse tähistaeva uurimine, Neljateeristi matkaraja läbimine, “Eiffeli“ torni külastus jne. Tänu Taevaisale nende toredate hetkede eest!“
Velda: „Tänu Jumalale, et mul oli ka sel aastal võimalik minna Hiiumaale koos hingamispäevakooli õpetajatega. See reis oli huvitav ning pakkus lisaks silmailule ka palju hingele. Mulle meeldis hea vaimulik ja rahulik õhkkond ning meeldiv seltskond. Taevaisa juhatas meid ühel loodusrajal ilusti metsast välja, kui olime teelt eksinud. Pidime jälgima märke, kuid kaotasime siiski korraks sihi, aga tänu Talle, et Ta juhatas meid jälle tagasi õigele teele. Nõnda on meiega ka lugu siis, kui me eksime ära vaimulikus mõttes õigelt rajalt. Küll on hea, et on Jumal, kes teab alati õiget teed ja kuuleb meie palveid.“
Aino: „Hetkepildid Hiiumaa reisist”
Praamil Rohukülast Heltermaale
tuulisel ja vihmahallil hommikul
üksteist õde-venda rõõmsal meelel
alustasid ühist rännakut.
Kolmes autos vaikseil metsateedel
vurasime, hinged avali,
vastu võtma muljeid erksal meelel
süda, silmad ootus-elevil…
Esimene ettenähtud peatus:
Salinõmme linnuvaatlustorn!
Edasi: vist kõigil lõunasöögi ootus –
kohaks valitud sai Tihu metsaonn.
Mõnisada meetrit Luidja rannast
asub puhkeküla Villamaa.
Selle küla Rohelisest Majast
saime paariks päevaks kodu meeldiva.
Hinge rikastavad osaduse hetked:
palved, Sõna uurimine õhtul, hommikul.
Päeva jooksul käidud metsaretked.
Õhtuti veel kuuldud unejutt …
Kadakate vahel käänuline tee
lõpeb – üllatus! – „Eiffeli“ torni ees!
Üks ettevõtlik hiidlane on selle ehitaja!
Kaks uljast – Toivo, Viljar – ülal vaadet uudistamas …
Sääre Nina „restorani“ teine korrus –
imeline avar panoraam
avaneb me pilgule siit kadakate kohal:
ümberringi meri, rannakivid, kajakad…
Päikses hele veteväli silmapiirist saati –
teele kaasa võtta pole kaunimat küll pilti!
Argipäevast me olime ära
armsad päevad siin sõprade seas…
Hinges kuldab neid pidulik sära,
rõõm ja tänu meil südames!“
Nagu eelpoolöeldust nähtub, said „akud“ tõesti laetud ja kui need on laetud, siis on jõudu ja tahet olla Jumala plaanis just sellel kohal, kuhu Tema meid tahab panna.
In English