Jumal on minule kutsuja. Keegi, kes ulatab käe. Keegi, kes kutsub ja pakub võimalusi. Keegi, kes loob silme ette unistused ja kinnitab, et nende täitumine on võimalik. Jumal on minule igatsuste tekitaja ja soovide ärataja. Nagu hele leek, mis tõotab rändajale puhkepaika, sooja ja turvalist.
Jumal on minule uks. Tee uude ja tundmatusse. Uus algus, uued võimalused ja ka katsumused. Uks, millest sisseminek nõuab minult otsuse langetamist – ja see pole alati kerge. Jumal on kui värav, mille tagant algab uus maailm.
Jumal on minule tee. Rada, millel käia. Siht, suund millegi konkreetse ja kauni poole. See on kummaline tee – ühtaegu kitsas ja turvaliselt avar; ühtaegu selge ja käänuline, ühtaegu sile ja samas täis muhke ja lohke komistamiseks. Aga see on tee, mis viib pärale, kui vaid tahan sellel astuda.
Jumal on minule kaart sellel rännakul. Tegelikult on kõik olulisemad käänud ja pöörangud sellele ära märgitud. Kui vaid vaadata tahan ja arvesse võtan. Nagu GPS seade, mis vahel ütleb: „Kahesaja meetri pärast pööra vasakule.“ Ja mis kiiresti ümberarvutused teeb, kui vajalikust teeotsast mööda tuhisen, ning seejärel taas nõu annab: „Esimesel võimalusel pööra tagasi…“. Ta on juhend, kuidas minna läbi elu nii, et ise ja teised võimalikult vähe haiget saaksid ja et ikka lõpuks kohale jõuaks.
Jumal on minule – üllatus-üllatus – ka kaasrändaja sel rajal. Keegi, kes ei suru end peale, kuid kes tunneb teed ja teab kõike, mis ees oodata võib. Keegi, kes paneb käe õlale, kui varba ära löön, või kes kannab mind süles, kui tee minu jaoks liigraskeks osutub. Õrnalt paneb Ta mind turvalises kohas taas maha ja loodab, et käin edasigi koos temaga. Tagasihoidlik, truu ja kindel rännukaaslane.
Jumal on minule vesi mu rännupaunas. Värske, kosutav, kuivanud ihu niisutav, palavuses jahutav ja mustusest puhastav vesi. Karboniseerimata. Lisanditeta. Lihtne ja pealtnäha tavaline – samas eluks hädavajalik. Ülimalt oluline isegi siis, kui ülalt kallab ja jalge all lirtsub. Vahel joon ma seda kulinal, vahepeal hingamatagi. Vahel võtan piiskhaaval, ehk isegi end sundides. Ometi tean – seda vett lihtsalt peab jooma, muidu lõpeb jõud ja rännak jääb poolikuks.
Jumal on minule leib sel teel. Keegi , kes rahuldab ihu ja hinge vajadused toidu järele. Ei puudu leib mu laualt, ja leivakõrvanegi mitte. Ei puudu kosutav sõna Jumala Kirjast minule, mis südant soojendab, jõudu uuendab ja taas edasi minema julgustab. Kui jõud üles ütleb, toidab Tema mind ise. Nagu kord 3000 meest toites.
Jumal on minule telk, mille rännakul püsti saan ajada ja kust leian varju tormi või päikeselõõsa ajal. Telk, kus pimeduse või jäise tuule eest end kaitstuna tunda. Paik, kus puhata ja jõudu koguda. Paik, kuhu kogu maailma eest peitu pugeda. Koht, kus järele mõelda – oma elu üle, oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle. Koht, kus nutta või naerda või joovastuses hõisata.
Jumal on minule arst, kui vajan rännakul ravi – ükskõik, kas haige on ihu või hing. Tal on hea esmaabikott. Seal leidub paljut – nii valuvaigistavat, haavu parandavat kui haigustekitajate vastu suunatud ravimeid. Ta on võidelnud minu haigustega viimse veretilgani. Ta on isegi surnud selle pärast, et võiksin terveks saada.
Jumal on minule Isa, kes ootab mind koduväravas, kui kohale jõuan. Tema käed on avali ootamas ja nägu rõõmus. Olen Tema kutse peale tulnud, tema ustest siseneda otsustanud, Tema teedel Tema juhiste järgi koos Tema endaga käia püüdnud ja lõpuks koos Temaga koju jõudnud.
Jumal on minule see, kes annab elule mõtte ja teeb selle minu jaoks ka tõeks. Täitunud igatsus. Realiseerunud unistus. Kõik.
Mõtisklus D-duuri reedeõhtuselt jumalateenistuselt „Jumal minule“ 30. aprill 2010.
In English