Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.“ Nii on kirjas Õp 12:21. Ometi puutuvad kristlased kokku mitmesuguste probleemide ja isegi kannatustega. Mõni usklik näib oma elus nendega rohkem kimpus olevat kui teine. Ja on neid, kellele meeldib pidevalt rääkida sellest, kui palju tema elus on raskusi. Vahel tundub, et mõni kristlane püüab nagu oma pühadust ja õigeid eluviise tõestada sellega, kui suurel hulgal tal tuleb tegemist teha probleemide, tagakiusamiste ja muude ebameeldivustega. Mõnikord näen, et teisel inimesel tema kõrval on samasugused raskused, kuid ta ei pea neid üldsegi mitte märkimisväärseteks.
Kristlane ei tohiks elada muretsemise ja hädaldamise koorma all. Näib, et vahel tuleks ka järele mõelda, ega need probleemid, mis mu elus ette tulevad, ei ole mitte minu ebakristliku käitumise või meelsuse tagajärg. Peetruski ütleb Aasia usklikele: „Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!“
Aga kui me suudaksimegi hoiduda kõigest sellest, mis toob kaasa valusaid tagajärgi, on siin maa peal ikkagi meie elus katsumusi ja keerulisi, väljapääsmatuna näivaid olukordi, samuti on Jumala lapse elus kannatust, mille kohta Piibel ütleb, et see on „Kristuse nime pärast“ kannatamine. Järgmine salmgi Peetruse 1. kirjas ütleb: „Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au...“
Siinkohal on hea meelde tuletada, et Jumalal on meelevald õnnetusi ja kannatust muuta õnnistuseks. Kuigi ise hetkel probleemide rägastikus olles ei suuda seda vahel uskuda. Tähtis on just siis Jumalat usaldada. Mõelgem hetkeks kas või Joosepi loole. Joosep julgustas oma vendi sõnadega: „Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks...“ (1Ms 50:20). Lugesin kord misjonärist, kes pääses Hiinas bokserite ülestõusu ajal (a 1900), kui paljud kristlased tapeti. Tema peas vasardas aina mõte, miks Jumal seda kõike lubab sündida. Hiljem kohtus ta selle kuberneri ihukaitse kapteniga, kes oli kõige rohkem Jumalale ustavaid mehi ja naisi tapnud. Ta rääkis misjonärile: „Mina olin vastutav nende tapmise eest. Minu jaoks ei olnud see tapmine midagi erilist. Ma olen harjunud tapma. Üks elu, kümme, kakskümmend või sada – mis tähtsust sel oli. Me juhatasime mehed ja naised koos lastega vangla hoovi. Seal pidid nad ritta võtma. Siis teatas kuberner neile, et nad kõik tapetakse. See oli kõige tähelepanuväärsem vaatepilt, mida ma kunagi näinud olen. Abielupaarid võtsid üksteisel ümbert kinni, vanemad rääkisid oma lastele naeratades Jeesusest ja näitasid taeva poole. Kellelgi polnud hirmu. Nad vaatasid oma timukatele otsa ja alustasid laulu. Kui ma nägin, kuidas nad surmale vastu läksid, sain ma aru, et see Jeesus, kellest nad rääkisid, peab tõesti Jumal olema.“ Ja siis küsis ta misjonäri poole pöördudes ahastavalt: „Kas Jumal saab nii suure patu andestada?“ Misjonär mõtles ühele oma kõige armsamale sõbrale, kes hukatute hulgas oli... ja siis teisele. Kapten küsis jälle: „Kas ei ole midagi, mida ma teha võiksin, et oma kuritöö andeks saaksin?“ Misjonär mõtles ja sirutas siis käe oma kulunud hiinakeelse Piibli järele ning ütles: „Meie Jumal, keda me teenime, on halastaja Jumal. Sinu patt on suur, aga Jumala halastus on suurem. Kuna Jeesus sinu eest suri, saab Jumal sulle andestada.“ Kapten kuulas hoolega. Need olid temasuguse mehe jaoks võõrad sõnad. Teda oli õpetatud vihkama ja tapma. Aga see, mida ta mõistis, võttis ta südamesse ja Jumal alustas temas head tööd. Misjonär istus veel kaua ja mõtles, aga ta ei küsinud enam seda piinavat küsimust: „Issand, miks need paljud väärtuslikud inimelud kaotsi läksid?“
Tavaliselt ei tule meil nii karmide katsumustega silmitsi seista. Meie osa on usaldada Jumalat ka oma pisikestes probleemides. Ja ärgem unustagem Kolgatat – seal pööras ju Jumal inimajaloo kõige ebaõiglasema ja julmema teo maailma lunastuseks.
In English