Rõõmuaeg

Meie teekonnal on aegu, mil me kõigume pisarate ja naeru vahel.

Jeesuse väikese jüngriteringi jaoks oli see üks selliseid hetki. Paari tunni pärast toob Kolgata nende keskele kõige jubedama eraldatuse. Tundes kaasa oma sõprade hirmule ja segadusele, rääkis Jeesus võidukast rõõmust, mis kasvab välja nende leinavast pettumusest. Kuigi nad jäävad siia konfliktidest ja patust räsitud maale, rõõmustavad nad peagi ülestõusnud Kristusega.

„Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: “Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.“ (Jh 16:19–22)

Nagu need 12 jüngrit toona, ootavad ka tänapäeva kristlased ülestõusnud Kristust. Sünnis, ristimises, laulatusel ja matustel ootame Tema taastulekut. Aeg voolab edasi nii võidus kui tragöödias.

Kuid kas me ootame kurbuses või rõõmus?

Meid isiklikult kui ka kogudusena seatakse vastakuti küsimuse ja kogemustega, mis näitavad alternatiive. Üks selliseid teravaid hetki on talletunud minusse kui dilemma, millega Jeesuse taastulekut ootavad adventistid silmitsi seisavad.

Hägused tunded

Sel 1990. aasta juulikuu pärastlõunal oli linn vaikne ja päike soojendas seda; ma väljusin Indianapolise kirikust. Minu süda oli täidetud rõõmu ja lootusega, see hõiskas. Ma olin veetnud aega Jumala rahvaga. Mitte kõigi nendega, kuid tuhandete naiste, meeste ja lastega üle maailma, kes olid tulnud meie koguduse Peakonverentsi sessioonile.

Neil olid oma lood – võidulood, Jeesusele alistatud elu lood, kuidas tuhandeid on ristitud, tuhanded on muudetud ja kuidas on ehitatud kirikuid. Ülemaailmse evangeelse liikumisega ülistati Jumalat. Ma olin õnnelik, mu silmad täitusid rõõmupisaratega ja mu südames pulbitses ülistus.

Kui ma mäelt alla tulin, nägin meeleavaldust, mis moodustas äsja kogetuga kibeda vastuolu. Kuuekümnendate lapsena ei ole mul midagi avalike meeleavalduste vastu, kuid see siin ajas mind segadusse. Plakatid kisendasid protestijate veendumusi: „Praegu on leinaaeg.“ „Nutke ja halage.“ Pikettijad marssisid edasi-tagasi, kiigutades oma plakateid üles-alla: „Praegu on pühalik aeg.“ Mulle pihku pistetud kirjandus noomis mind rõõmu pärast, mida tundsin: „Me elame lõpuajal. Kahetse. Nuta oma pattude pärast.“

Kas hetk enne lõppu on aeg rõõmustamiseks või kurvastamiseks?

Pean tunnistama, et olen sedalaadi usklik, keda muserdab maine kaotus ja konflikt. Kas minu hinge rahutus on kahtlemine, kas see on patt? Või on see inimese religioosse kogemuse ainulaadne väljund – igatsusega segatud kurbus?

Haiti maavärinas hukkus kakssada tuhat inimest. Anonüümne Aafrika laps langeb koomasse, kuna ta on näljane. Kallis töökaaslane saab võitu vähist. Teraskuul röövib kuueaastase lapse elu Philadelphias. Riskikapitalistid kasvatavad hiiglaslikku varandust, samal ajal pole vaestel üldse mingit tervisekindlustust. Majanduskasvu eesmärgil edendatakse poliitikat ja elustiili, mis ei pea oluliseks loodu haprust. Kas see on minu Isa maailm? Mind kiusab lein. Siiski on sellest veel võimsam igatsus Jeesuse järele.

Elav rõõm

Oma lahkumissõnumis 12 jüngrile on Jeesusel ka meie jaoks midagi: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33) Üks neist jüngreist reedab Jeesuse ja võtab endalt elu. Teine eitab, et on Teda tundnudki, kuid ta päästetakse armust. Neil päevil kogevad jüngrid vaesust, edu, tagakiusamist, imesid, karile sõitu ja kive. Samaaegselt tunnistavad nad oma usku, kogevad Püha Vaimu väge ja avastavad endas sügava igatsuse olla koos Jeesusega. Nad ootavad Jeesust, kuni sulgevad oma silmad surmaunes. Kuid nad ootavad rõõmus!

Sageli omistame ka meie Jeesuse lubatud rõõmu tulevikule, eeldame, et see kogemus saab meie omaks siis, kui Ta taastab oma kuningriigi. Me taandume, seame ennast sisse ja ootame pühas ootusärevuses. Aga kuigi Jeesus rääkis neile kaheteistkümnele tulevatest kannatustest, julgustas Ta neid elama olevikurõõmus. Rõõm oli Tema tõotus, ja mitte ainult kauge tuleviku jaoks. Usklikud vaatavad loomuldasa igavese rõõmu poole, mille Issand neile ühel päeval kingib. Jeesus kinnitas oma esimeste järgijate rõõmu, kui nad õppisid tundma ja nautima Tema ülestõusmise väge. Ta tõmbas nende meeste tähelepanu ülestõusmisele järgnevale missioonile: „Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:24). Jeesus soovis, et nad kogeksid Tema rõõmu vahetult pärast ülestõusmist ja kõigi maapealse elu ja teenistuse aastate vältel. „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33) Meil on Kristuses õigus rõõmule – just siin ja just praegu!

Rõõmuga ümbritsetud

Jumala loomuses on meile külluslikult rõõmu pakkuda, sageli ootamatutel viisidel. Minu aken Tema headusesse avanes aastaid tagasi ühel külmal talvepäeval Mischiganis. Ma olin noor tulevane pastor, kes oli terve päeva istunud seminaridel ja loengutes. Minu ees rullus lahti koguduse kannatusterikas kasvamise ajalugu. Täidetud intrigeerivate ja värskete avastustega Ilmutusraamatust, lippasin paariks minutiks pärastlõunal koju, et jagada neid sügavaid ja maailma muutvaid eshatoloogilisi tõdesid oma naise Joniga.

Jõudnud meie väiksesse korterisse, leidsin Joni lebamas voodil ja puhumas seebimulle. Missugune ajaraiskamine, mõtlesin – selle asemel saaks ju midagi tõsiselt uurida või tööd teha. Tema kaunistas meie tuba igas mõõdus värviliste mullidega, vehkides ise samal ajal kätega, nii et mullid õhus justkui tantsisid. Ta naeris nagu laps. Lapsemäng, mõtlesin – mõttetu lapsikus.

Hakkasin vaiksel häälel oma abikaasat noomima tema lapsiku käitumise pärast, et ta mängib nagu laps, nagu ei oleks tal midagi muud teha – nagu oleks kogu töö juba lõpetatud. Kuid tema lõhkus minu väärika tähtsuse olemise nagu seebimulli ja palus mul temaga ühineda. „Mängimine on ju lõbus,“ ütles ta.

Kui elu on turvaline ja vaba, kui mõistetakse täielikult armu – siis on mäng nauditav ja kutsuv. Linnud laulavad oma laule, kassid mängivad lõngakeraga, kutsikad hüppavad üksteise peale ja maadlevad – igal pool on mäng. Jumala lõi maailma mängu ja rõõmu silmas pidades: toit maitseb hea, lilled on ilusa kuju ja värviga, muru on pikaliviskamiseks imeline, lumi hakkab kenasti kokku, kerge naer näib olevat meie parim emotsioon.

Lapsed ja loomad mängivad, sest neile meeldib mängida, nad ei küsi, kas seda on vaja teha. Mäng, nagu ka rõõm, millest see välja kasvab, on vaba ja spontaanne. See jätab maha maailma tõsisuse, nagu oleksime vabad valust ja murest, nagu oleksime tõesti maailma võitnud. See on nagu rõõmu asukoht, nii nagu mänguplatsil on oma piirid, koht, kus maailm on südame igatsuse järgi ehitatud, vaba ajaloo ja olustiku piirangutest.

Rõõmu taastamine

Millal me kaotame selle kaasasündinud arusaamise, missugune peaks meie elu olema? Uurijad ütlevad, et 8 ja 12 aasta vahepeal väheneb laste mäng. Maailm muutub järsult tõsiseks, hea elu loomine ja vastutustundlikkus muutuvad meie elu peaeesmärkideks. Lapselikud mängud kaovad päevakavast, asemele tulevad teistsugused, varjatumad. Distsiplineeritud konkurents, aukoodeks ja reeglid asendavad lapse mängu. Imetluse ja rõõmu võimalused, mida mäng kunagi pakkus, on kadunud. Esile tulevad kaotajad ja võitjad: võistlus paneb meid vastandpoolustele ja koostöö hajub rahutuse ning süü pilvedesse. Kaotaja kahetseb enda osa mängus. Võitja ei saa endale lubada mingit loomingulisust, ei mingit luksust rõõmule. Nüüd me peame võitma, meilt nõutakse võitu, sest me oleme muutunud surmtõsiseks kõige selle suhtes, mis kunagi oli meie rõõm.

See ei ole ainult nostalgia lihtsama aja ja olustiku järele, mis paneb meid soovima, et meis taasärkaks lapsepõlve vabadus ja rõõm. See on usuhüüe, mis kutsub meid astuma üle praegusest valust ja meie maailma keerukusest, asetama oma usu Väele, mis on piisavalt tugev, et ühel päeval saada võitu murtusest ja valust, mille keskel elame. See on kartmatuse akt – kutsuge seda mänguks, kui soovite – öelda, et selle maailma asjad ei ole päris nii reaalsed, jäävad, kohutavad, olulised või loogilised, kui need tunduvad. Ja see eeldab, et me astume taas selle usaldava raami sisse, milles me elasime oma elu enne, kui muutusime nii kurnatuks, üksikuks ja üleväsinuks.

Rõõm ei tule, kui me selle kallal töötame, see saabub ainult ja alati annina. Me palume, et suudaksime maailma taas näha kohana, mis on väärt mängimist – turvaline ja sõbralik. See tuleb siis, kui me tajume loodus Looja aktiivset kohalolu ja usaldame Tema headust. See puhkeb õitsele siis, kui usume, et Ta on elus ja et meie kurbus lahtub, kui öö on möödas. Me avame oma südame tervistavale rõõmule, me avame selle päästvale armule. Mõlemad on annid ja asendamatud külluslikuks eluks, mille Jeesus on meile tõotanud.

Ma oleksin pidanud tol kaugel talvepäeval oma naisega mullide puhumises liituma, kuid minu pühendumus täiskasvanutööle muutis mind ettevaatlikuks, hoidis mind tagasi. Joni oli mullipuhumises leidnud hea asja, ent minus ei olnud armu temaga seda jagada. Kuid väljastpoolt viskasin pilgu usalduse ja rõõmu maailma, mida ma igatsesin tunda. Ma heitsin pilgu Jumalale, kes tahtis, et ma teaksin: minu elu Tema lapsena on turvaline.

Raskuste vastuvõtmine

Ma ei ole möödunud aastatel elanud kuskil mujal kui reaalses maailmas. Nagu iga usklik, olen minagi sina-tuttav kannatuste ja pettumuste, kaotuse ja valuga. Mitmel korral nädalas pean otsustama, kas usus naeratada või pinges ja valus nutta. Võin ühineda Indianapolise protestimarssijate plakatitega, mis kuulutasid hävingut: need, kes ei tunne Jeesuse päästvat rõõmu, hävivad.

Usule järeleandmine nõuab, et ma luban elu tõsidusel ja piiridel muutuda teadmises, et Jumala arm on täielik, sest Jeesus elab! Maailm ei tundu kogu oma inetuses ja valus enam kohutav paik – kui see on täidetud Jumala kohaloluga, siis leian ikka rõõmu täiuse. Looja tõmbab mind enese poole ja kui seisan Tema väe kaitse all, tõuseb rõõm varjatud paigast. Ma ülistan naeratades.

„Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)

Jeesus on võitnud! Ma igatsen olla koos Temaga ja kannatused ning valu, millest ma läbi lähen, rõhutavad ja toovad seda igatsust vaid esile. Igatsus ise annab rõõmu ja muudab seda, kuidas ma vaatlen oma elu selles maailmas. Maailm saab uue kuju – rõõmu kuju – ja ma sisenen siin ja praegu igavesse rõõmusse. MA

Skip Bell on Andrewsi Ülikooli koguduseteenistuse professor. Ta on teeninud adventkogudust enam kui 35 aastat pastori, administraatori ja õpetajana.

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann