Norra piiblikoolis õppiv Teele Vari käis möödunud aasta sügisel Aafrikas misjonireisil. Selle reisikirja ja piltide vahendusel saame veidi aimu, mida ta seal koges ja nägi ning tegi. Reisikirja II osa ilmub aprillikuu Meie Ajas.
1. päev (19.11.2009), neljapäev
Ma olen Aafrikas. Maandusime just Keenia pealinna Nairobi suurimal lennuväljal. Kuidagi raske on seda uskuda... Tulime Euroopast seitsme inimesega. Meie gruppi kuuluvad: mina Teele Eestist, Zoran Itaaliast, Daniel ja Silvia Norrast, Elisabeth ja Nina samuti Norrast ning Robert Kanadast. Seitse noort inimest täis energiat ja teotahet, tegemaks midagi Jumala riigi heaks!
Esialgne mulje on üsna lahe. Kõik kohad on igasuguse kraami müüjaid täis.
Lennujaamas oldi meil vastas. Hulk musti mehi, kellest mina mitte aru ei saanud, kes kirikust on ja kes need „ohtlikud ja kahtlased“ võivad olla. Sõitsime kohaliku liidu keskusesse. Siin on suur kirik, külalistemaja, midagi tervisekeskuse laadset, raamatupood, adventpõhikool ja mis kõik veel. Käisime raamatupoes, kust saime ülimalt soodsa hinna eest palju häid materjale ja ka kingitusi kodustele. Ma olen ikka huvitav – alles esimese päeva hommik ja pooled kingitused-suveniirid juba ostetud :)
Ilm on soe ja lämbe. Olen juba aru saanud, et kogu asjaajamine on siin Aafrikas viimase peal... Kellelgi kiiret ega paanikat pole. Isegi viisat oodates puudus igasugune „ametlikkus“. Ametnikuonu muudkui arutles omaette, mis järjekorras need Eesti, Läti ja Leedu kaardi peal asuvad. Jah, teistmoodi on kõik küll. Jõuab veel näha, KUI PALJU TEISTMOODI...
Kohalikud paar kirikuonu on väga sümpaatsed ja asjalikud. Ma arvan, et kui keegi on tõeliselt uuesti sündinud, ei loe rahvus, kultuur ega nahavärv. Olen Jumalale lihtsalt nii tohutult tänulik, et viimaks siin saan olla. See sai teoks vaid tänu Temale. Ma ei karda enam eesootavaid ettekandeid ega midagi, mis tulemas. Hinges on suur rahu. Kui Jumal mu siia tõi, aitab Ta kõiges ja viib ka Euroopasse tagasi.
2. päev, reede
Esimene öö salapäraste ritsikate kontserdiga on möödas. Uni oli üllatavalt hea. Aga see moskiitovõrk on küll üks väga tüütu asi!
Käisime ühes kohalikus supermarketis. Igaüks sinna sisse ei saa. Ukse peal oli mitu mundris tõsise näoga meest, kes kõiki sissetulijaid paraja pilguga mõõtsid. Nagu ma aru sain, oli keskus mõeldud tõesti rikastele kohalikele ja vist ka turistidele. Ainuüksi valge nahavärv tagab sissepääsu ning kuningliku teeninduse. Nad ei saanudki teada, et ma valge ja eurooplasena siiski üsna vaene selle keskuse jaoks olen...
Külastasime ühte rikast Aafrika perekonda. Pereisa on kuulus Nairobi arst (vist anestesioloog, nagu ma aru sain). Meid võeti väga kenasti vastu ja lõunasöök oli viimase peal. Ei oska neid toite nimepidi üles lugeda, kuid HEA oli. Tegime erilise eestpalve peremehe ema pärast, kes on raskesti haige. Selle arsti suvekodust kusagil riigi teises otsas saab meie kodu järgneva kahe nädala jooksul. Tänu Jumalale, et muldonnis elamine jääb ilmselt ära! Kuid olen valmis kõigeks.
3. päev, hingamispäev
On hingamispäev. Pooled meie grupiliikmetest jäävad suurde peakirikusse. Pooled lähevad „kuskile mujale“.
Keegi ei tea, millal lahkutakse. Ootame õues poolteist tundi.
Keegi helistab kellelegi, keegi ei tea kellegi olulise inimese numbrit, keegi ei vasta telefonile...
Õppetükk on algamas... Lähme suurde kirikusse õppetükitundi, et mitte õues niisama passida. Õppetükitund on asjalik ja traditsiooniline. Kuid peaksime ju tegelikult kusagil mujal olema...
Teise kirikusse olevat mustade jutu järgi 10 minutit, 20 minutit ja 2 tundi sõitu. Mis see tõde on, mina aru ei saa. Kuulame jätkuvalt õppetükki, mis on tõesti hea.
Pärast õppetükki helistab, asjatab ja organiseerib meie asjaajaja mees midagi. Keegi helistab, ei helista, olevat hoopis kadunud. Keegi andis kellelegi vale infot, et me olevat juba läinud. Keegi on meid tund aega oodanud ja siis tagasi läinud. AKUNA MATATA! = kohalikus keeles “ära muretse, pole probleemi”. Keegi saadetakse kusagile tagasi meile järele. Keegi must mees tuleb kusagilt ja vabandab. Koosolek peaks juba vist käima, kuid seda Šveitsi aja järgi. Kellelgi kiiret pole, kõik on rahulikud ja stoilised. Kõik mustad on äkki kadunud. Valan paar viha- ja nördimusepisarat, kuid tunnistan ausalt, et see kõik on minu iseloomu kasvatamiseks. Jumal ju näeb olukorda. Pean Teda usaldama. Praktiliselt.
Viimaks istume autos, mis on pargitud kõnniteele. Aga ega siin vahet pole. Politseinik tuleb midagi seletama. Keegi meist aga aru ei saa ega tea, mida ta tahab. Vist tuli niisama valgeid inimesi vaatama?
Lõpuks läheme hoopis mingisse teise (kolmandasse?) kirikusse...
Oleme totaalses liiklusummikus. Sõidame lõpuks slummi (tihedalt asustatud räpasesse vaestelinnaossa).
...
Jah, see oli VÕIMAS! Sellist kogemust ei saa osaks küll mitte ühelegi turistile. Millises mustuses, kasimatuses, haisus ja vaesuses on inimesed võimelised elama! Kirik, kuhu viimaks sõitsime, oli ehitatud savist ning oli rahvast puupüsti täis. Osa pinke olid õues akna all, kus inimesed samuti kuulasid. Oli huvitav näha, kuidas need vaesed inimesed on hingamispäevaks pannud selga oma parimad riided. Kõik kuulasid suure hoolega ja elasid jutlusele AMEN-ütlemistega elavalt kaasa. Jah, sellisesse paika teistkorda elus vist ei satu. Olen natuke hirmul, sest teatavasti on säärased piirkonnad malaariat täis. Koosoleku ajal sõid mind päris mitmed sääsed... Palun kogu südamest, et Taevaisa haiguse eest hoiaks...
4. päev, pühapäev
Lisaks eilsele sõid ka täna öösel mind päris mitmed pudilased. Peaasi, et malaariat ei saa...
Täna jätame hüvasti Nairobiga. Peagi alustame sõitu Ranenisse. Nagu ma aru olen saanud, on see paiga nimi, kus meie seeriakoosolekud hakkavad olema. Selleks siia tulimegi – et läbi viia kahenädalane evangeelsete koosolekute programm kolmes lähestikku asuvas külas kusagil Lääne-Keenias. Kuhu täpsemalt läheme, ei tea ma geograafiliselt öelda.
Istun autos ja ootan teisi. Euroopas kinnitati meile kõvasti, et kedagi siin Aafrikas usaldada ei saa. Seega tuleb kogu aeg oma kraamil silma peal hoida. Kahtlustan vist isegi liiga palju kõiki enda ümber. Kuid olen LIIGA VALGE siin olemise jaoks.
Pärast 2-tunnist viivitust asume viimaks teekonnale. Sõidame läbi lõputu tühermaa. Ja inimesed elavad ka siin! Keset „mittemidagit“! Pisike putka on keset põldu, kari poolpaljaid lapsi ümber selle ja kõik. Aiamaad ma ei näe, kaevusid pole, täiskasvanud on kõik kusagile kadunud. Aeg-ajalt vilksatavad aknast suured lamba-, kitse- ja lehmakarjad. Ju siis nendest loomadest nad elatuvad. Keset teed (mis on asfalt ja väga euroopalikul tasemel) oli üks sebra auto alla jäänud. Nagu suur hobune, jalad taevapoole püsti. Keegi nõuab metsapeatust. Puudub igasugune mets :)
Oh jah... Tunnen juba praegu, et olen nii tänulik, et siinsesse keskkonda pole sündinud. Kuidagi liiga primitiivne tundub kõik. See on Aafrika.... Siinseid asukaid armastab Jumal täpselt samapalju kui meid, eurooplasi. Tema ees oleme kõik võrdsed.
...
Teekond oli pikk. Ligi 9 tundi. Viimased paar tundi olid teeolud sõnulkirjeldamatult hullud. Nagu metsaveo tee pärast kevadist lumesulamist. Kuid meie mikrobuss oli vapper. Loodus on nüüd radikaalselt teistsugune. Tühermaa sai otsa ning jõudsime lopsakasse ja rohelisse piirkonda. Kuuldavasti on Victoria järv lähedal, mis loodusele elu annab. Ümberringi on maisi- ja suhkruroopõllud.
Arsti suvekodu on tõeline villa. Tunnen, et oleme lausa paradiisi sattunud! Maja, aia ja kogu territooriumi ümber patseerib 4 turvameest. Õigem oleks ehk öelda 4 masaid, pärismaalast. Nad on pikka kasvu, kannavad kirjusid tekke ja lahedaid aafrika ehteid. Kõrvaaugud on neil väga suured. Pärit olevat nad Tansaaniast. Mulle nad igatahes meeldivad ja tunnen, et usaldan neid. Inglise keelt nad kahjuks ei räägi.
Masaides on koos lapselikkus ja sõjamehelikkus. Selleks, et olla tõeline mees, pead olema tapnud vähemalt ühe lõvi. Üks meie masaidest on tapnud koguni kolm. Sellest annavad tunnistust ka armid tema näol ja kätel... Lugeda-kirjutada nad õieti ei oska, kuid taskus on neil viimase peal mobiiltelefonid. Dokumente neil pole. Huvitav on see ilmaelu...
Kohalikud on valmistanud meile suurepärase traditsioonilise õhtusöögi. Kardan hirmsasti kõhulahtisust, mida Euroopas meile ennustati. Seega olen tähelepanelik, mida ja kui palju söön. Enesetunne on üldiselt hea, kuid vahel on natuke kõhe tunne. Praktiliselt on Jumal siiani kõike rohkem kui imeliselt juhtinud.
Maja ümber jalutades kukkusin jala lõhki. Zoran puhastas põhjalikult ära ja sidus kinni. Pean ettevaatlikum olema, sest isegi pisikesed haavad võivad siinses keskkonnas osutuda üsna saatuslikuks. Meie grupi liikmetel, kes varem Aafrikas olnud, on negatiivseid kogemusi. Loodetavasti paranen kiiresti ja Taevaisa hoiab hullema eest.
5. päev, esmaspäev
Võin öelda, et tänasest algas meie misjonitöö:)
Külastasime ümberkaudseid inimesi. Vestlesime nendega, andsime nõu, lugesime koos julgustavaid tõotusi Piiblist ja palvetasime. Üldiselt võtsid inimesed meid kenasti vastu. Vaid paaris majapidamises alustati kohe raha küsimisega. Tundub nagu valitseks siin mentaliteet valge inimene=rikkur.
Siinses piirkonnas on iga onni juures pisike põllulapp. Kuid üldiselt on elu hale... Vaesus, mustus ja haigused lokkavad! Palju on AIDS-i ja malaariat. Kõige hullem minu jaoks on see mustus, milles inimesed elavad. See on ka üheks põhjuseks, miks haigused kerged tulema. Samuti moraalitu eluviis ja hoolimatus (nad ei tarvita mitte mingeid abinõusid moskiitode vastu). Püüame anda nõu ja õpetada nii palju, kui oskame ja saame. Inimesed on vastuvõtlikud kuulama. Valgel inimesel on mõjuvõim. Vahel tunnen, et inimesed peavad meil peaaegu et jumalateks. Kuidas iganes, nüüd on meie ülesandeks neile millestki paremast rääkida ning nende südamed kuidagi Kristusele võita! See muudab kõik. Räpsasest hütist võib saada korras ja lihtne puhas hütt täis kodusoojust ja lahkust. Olen sedagi juba näinud.
Täna õhtul ootab meid ees esimene koosolek. Olen ärevil, kuigi kõik on põhjalikult ette valmistatud.
Seeriakoosolekud saavad toimuma kolmes erinevas asulas. Jagasime oma grupi kolmeks. Ettekandeid teevad Daniel, Silvia ja Elisabeth esimeses (Sony Sugar), Nina ja Robert teises (Ranen) ning mina ja Zoran kolmandas (Kokuro) külas. Mina hakkan tegema laste- ja terviseprogrammi, Zoran pidama põhiettekandeid täiskasvanutele.
Ootame mikrobussi, mis meid koosolekupaika peaks viima. Kokkulepitud aeg oli juba pool tundi tagasi... Viimaks midagi saabub. Pealtnäha päris asjalik masin. Istmed sees näevad aga välja nagu nülitud lehmanahad... Hais on vastik ja kõik on justkui rasvane. Väldin üleliigseid puudutusi-liigutusi.
Meie koosolekupaik on väga kena. Kohaliku külakooli sisehoov. Inimesed istuvad puude all puupinkidel. Lapsi on mustmiljon. Meid võtab vastu vali aafrika muusika, lehvitavad ja „mzungu“ (valge inimene) hüüdvad lapsed ning eriline korraldusrühm inimesi, kes kõik hästi asjalikud on. Meid juhitakse istuma suure platsi keskele pandud uhketele toolidele. Jälle on kuninga tunne... Rahvast koguneb üha juurde. Koosoleku alguskellaajaks on kohal umbes 700 inimest. Tunnen, kuidas sees hakkab värisema, sest ma pole iialgi varem sellise rahvamassi ees seisnud. Palvetan mõttes, et Taevaisa julgust ja tarkust annaks, mida ja kuidas öelda. Siis juba kutsutaksegi „madam Teelet lavale“.
Minu etteasted lähevad suurepäraselt. Kuulan iseennast justkui kõrvalt. Lapsed on lastejutust vaimustuses ning täiskasvanud kuulavad vaikselt ja huviga terviseettekannet toitmisest. On tore näha, kuidas mitmed märkmeid teevad. Minu ettekannete ajal aitab ülikonnas Zoran kohalikel generaatorit parandada, mis enam häält sisse ei taha võtta. Viimaks saab kõik korda. Sel õhtul läheb elekter ära veel vaid 3 korda...
Esimene päev on õhtusse jõudnud. Koosolekupaigast tagasi sõites oli meie bussis 2 politseinikku suurte püssidega. Väidetavalt pidavat piirkonnas kõrge kuritegevuse tase olema. Taas tunnen ennast natuke kõhedalt, kuid usaldan kõik eelseisva Taevaisa hoolde.
6. päev, teisipäev
Aeg lendab. Öösiti on uni hea. Moskiitovõrguga hakkan tasapisi ära harjuma.
Täna hommikul käisime kohalikus külakoolis lastele programmi tegemas. Rääkisime Vaimu viljadest, õpetasime mitu laulu ja lõpetuseks jagasime kõigile südamekleepsud. Viimane oli midagi nii erilist nende jaoks, et kohalike õpetajate sõnul ei pese paljud nüüd nädala aja jooksul käsi, et mitte sädelevat kleepsu ära kaotada... Lapsed olid vanuses 6–15. Enamik lastest olevat orvud ning mitmed põevad AIDS-i. Nii kahju on neist... Siiski on hea meel, et saime neile natukene rõõmu valmistada. Annaks Jumal, et nad võiksid tunda elus ka tõelist armastust, headust ja rahu.
Väljas sajab paduvihma. Kuidas me täna nende müstiliste teeoludega koosolekupaika jõuame, on hea küsimus.
Kuid kohale me jõudsime. Minu etteasted läksid taas kenasti. Tänane terviseteema oli vesi. Taevaisa on sellise rahu ja kindlustunde andnud, mida pole ma varem kunagi kogenud. Jälle oli generaatoriga probleeme. Zorani kõnelemise ajal läksime kolme kohaliku organisaatoriga klassiruumi ja palvetasime. Palvetasime kogu südamest ja hingest, et Jumal hoiaks elektrit ja sõnum (Taanieli raamatu kuju) inimesteni jõuaks. Pean ausalt tunnistama, et selliselt pole ma iialgi varem palvetanud. Kolm kohalikku palvetasid esimesena. Kõigepealt ütlesid nad Jumalale, et kui neil on mõni üles tunnistamata patt südames, mille tõttu Jumal meid kuulda võtta ei saa, antagu see kõigepealt andeks. Tundsime, et oleme nii abitud ja Jumala armust otseselt sõltuvad. Ohh, oleks mul ja meil kõigil siin maailmas rohkem selliseid palvekogemusi!
7. päev, kolmapäev
Täna käisime kurtide laste koolis. Minu jaoks oli see topelt eriline kogemus, sest olen paberite järgi ju eripedagoog :) Jagasime lastele ja ka õpetajatele kohalikus murdes Piibli ja traktaadid viimaste päevade sündmustest. Kuna lapsed olid just minemas vaheajale, jõuavad materjalid tõenäoliselt ka nende vanemateni. Taevaisa ajastatus oli nii täpne!
Vaatan neid lugematuid Aafrika lapsukesi ja mõtlen, et oleks vaja ühte suurt ühiskondlikku dušši. Lihtsalt survevesi peale ja kõik! Mustuse kiht on sageli sõnulkirjeldamatu! Selle tunneb laste kätel ära. Nad ei kasuta siin WC-paberit. Pesevad ennast vasaku käega pärast puhtaks. Nüüd ma saan aru, miks kohalikud ütlesid, et ärgu me kunagi kellelgi vasakut kätt surugu...
Käisin täna „duši all“. Siin villas on ilus duširuum. Kuid peaaegu mitte kunagi pole vett. Minu dušš oli see, et seisin pärastlõunase paduvihma ajal õues katkise räästa all ja lasin veel lihtsalt kaela langeda. Paar kohalikku tädikest küll ahastasid, et „ära mine, saad malaaria!“. Aga see probleem ongi, et nad siin vett kardavad! Ega siis vihmaveest malaariat saa.
Koosoleku paigas oli täna palju elektriprobleeme. Pidime plaanitust varem lõpetama, kuna pimedus tuli peale ja generaator ütles lõplikult üles. Zoran võttis selle meie villasse kaasa, et homme lahti võtta ja ära parandada. Aafriklastel käib see remontimine nii, et üks inimene töötab ja 10 vaatab pealt ainult nõu andes. Sama oli ka meie generaatoriga... Vaatamata kõigele läks mu tervise-ettekanne laste tervisest kenasti. Peame selle generaatori pärast tõsiselt palvetama. Usun juba praegu, et saame ta korda.
8. päev, neljapäev
Hommikul pesime Aafrika moodi käsitsi pesu. Mulle see meeldis. Mõned grupiliikmetest läksid kohalikku kirikusse programmi tegema. (Kokku oli meid Euroopast 7 valget inimest + kohalikke igapäevaseid abistajaid 5.)
Üks meie masaidest on tõbine. Kaebab küljes valu. Zoran tegi talle massaaži ja mentooliauru. Keelt me ju ei oska, seega on raske aru saada, mida ta seletab. Veel söötsime talle sisse küüslauku, papaiaseemneid ja 4 klaasi vett. Masail tuli elu sisse ja väidetavalt polnud ta juba pikemat aega ennast nii hästi tundnud. Need tegelased ei joo puhast vett! Lemmikjoogiks on neil piim ja lehma veri kokkusegatult. Oh õudust... Söövad nad ka ühekülgselt. Ainult maisiputru ja mingeid rohelisi taimi. Õpetasime neile, et puuvilju on vaja süüa ja oma onnist tuleb toiduküpsetamisega välja onni ette kolida. Kuulda võtsid meid ja tarisid oma „pliidi“ onni kõrvale. Meie siirad lapselikud ja vaprad sõjamehelikud masaid... Jumal armastab neid ja tahab oma lasteks võtta. Ainult et kuidas nende hingeni jõuda...?
Tänane õhtu oli lihtsalt imeline! Koosolekupaika sõites olime mõlemad Zoraniga natuke pinges. Olime ette valmistanud kõik, kuid siiski oli kuidagi imelik tunne. Ka elektri pärast oli närv sees. Kohapeal oli kõik kena. Enne ettekannete algust istusin laste keskel ja ajasin juttu kahe armsa tüdrukuga. Nad olid hämmastavalt targad ja asjalikud! Rääksid väga head ja grammatiliselt korrektset inglise keelt ning näitasid mulle endatehtud pabermobiile. Kui hiljem lastejuttu rääkisin, kutsusin oma väikesed mustad sõbrannad ette suuri nukke hoidma. Lastele meeldisid need nukud TOHUTULT. Tervise-ettekanne oli mul seekord sünnituseelsest hoolekandest. Püüdsin anda endast parima ning mõista kohalikku konteksti. Ka Zorani kõne Jumala seadustest oli viimase peal. Elekter läks ära vaid ühe korra. Jumala Vaim tõesti töötas täna!
9. päev (27.11.2009), reede
Hommikul oli mul „pereringis“ hommikupalvus. Jagasin mõtteid kirjast Roomlasetele 13:8–14. Palju kergem ja vabam on olla sadade võõraste inimeste ees kui kümne omainimese ees. Kuid see on lihtsalt hämmastav, kuidas Taevaisa on pannud mu suu igal õhtul õigeid asju rääkima. Täna õhtul plaanin teha ettekande suuhügieenist ja hammaste pesemisest. Zorani teema saab olema ristimine.
Käisime Silvia ja Ninaga kohalikus kirikus. Tapvalt umbne ja palav oli. Pärast koosolekuid külastasime ühte pisikest tüdrukut, kelle nimi oli ka Silvia. Ta sündis 4 aastat tagasi samal ajal, kui Silvia ja Daniel tookord Keenias olid. Pisikese Silvia kodu oli väga vaene, kuid lihtne ja korras.
Mul pole eriti söögiisu. Ilmselt on see palava ilma tõttu.
Olen tähele pannud, et kui siin on äike ja müristamine, siis müristab vahetpidamata. Mitte nagu Eestis, et kõigepealt välk ja siis mürin natuke hiljem.
Koristasime maja, kokkasime, valmistasime kõik hingamispäevaks ja õhtuseks koosolekuks ette.
Ei saa ma üle ega ümber nendest arvututest Aafrika lapsukestest... Vahel on mul nii kahju kõigist neist vaestest pisikestest mustadest pudilastest, keda kõik kohad täis on. Keegi neist õieti ei hooli. Mähkmeid neil pole. Riided on räbalad ja haisevad. Ninad on tatised ja pool nägu kärnane... Kärbsed on igal pool. Suuremad „väntsutavad“ pisemaid liiga palju. Ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA... Pean ausalt tunnistama, et see on suurim õnnistus, et olen sündinud Euroopas ja valgena. See on Taevaisalt parim kingitus mulle! Läbi igaviku olen selle eest tänulik!
10. päev, hingamispäev
Täna ootab meid ees täispikk päev koosolekupaigas. Kell on 9 hommikul. Tõotab tulla selge ja väga palav päev. Kannan lumivalget seelikut, mis on siinsetes tingimustes suurim rumalus. Kõik on punast tuhkjat liiva täis. Õpin siin iga päev midagi uut ja praktilist.
Koosoleku paigas on täna kokku umbes 1000 inimest. Lava on valgete linadega dekoreeritud. Lastetunni teeme Zoraniga kahepeale. Tema räägib Jeesuse lapsepõlvest rullpiltide põhjal ja mina õpetan lastele mõned laulud. Põhijutluses kõneleb Zoran sellest, et iga inimene peab olema iseseisev mõtleja. Eriti küsimustes, mis puudutavad Jumalat ja usulisi vaateid.
Pärast koosolekut paluti meid lõunale ühte kohalikku majja, mis pidavat kuuluma mingile mehele, kellel on 2 naist. Kes ja mis täpsemalt, jäi mulle lõpuks ikkagi arusaamatuks. Kummaline on see elu siin, eriti pereelu. Sel ajal, kui 7 naist toitu serveerisid, oli kuulda, kuidas ülejäänud köögist kanu välja tõrjusid. Toit oli maitsev. Riis, oad, läätsed, ugaali (rahvuslik maisijahu puder veega), mangod, ananassid, melonid, kõrvitsad, paprika, banaanid, avokaadod jne. Siiski vältisin kõike natukenegi kahtlast. Olen puhtuse koha pealt kohutavalt kriitiline. Igal võimalusel pesen käsi. Kuid see on ainus viis, kuidas tõbesid ja eriti seda kurikuulsat kõhulahtisust vältida.
Pärastlõunal oli meil eriline koosolek teemal perekonnaelu. Täpselt nagu jätkuks meie lõunasöögi paigale kahenaisepidaja mehe majas. Aafrikas on üldiselt nii, et naistel pole mitte mingeid õigusi. Mehed on aga üle kõige. Isegi kirikuringkonnas on selline mentaliteet. Püüdsime inimestele seletada, et Jumala jaoks on nii mees kui naine võrdsel tasemel ning üksteisest peab hoolima. Raske, õigupoolest võimatu on siin midagi muuta, kuid lootus jääb, et kohalikud järele mõtlevad, millest neile rääkisime. Koosoleku ajal jalutas üksik valge kana ümber poodiumi. Mina istusin, vaatasin ja imestasin; mitte keegi teine justkui ei märganudki seda kana... Euroopa leedi...
Täna tuli üks kirikutädi ühe pisikese musta murjaniga minu juurde. See väike poiss olevat palunud, et kas tohib mzunguga pilti teha. Nii armas! Tegime siis koos pilti. Hiljem tuli mul hiilgav idee, kuidas saada kõigist lastest head pildid, vältides kaamera nägemisel tormijooksu. Kamandasin lapsed ritta ja tegin igaühest personaalse pildi. Näitasin kõigile fotokast pilti, mille olin just teinud. Oi kuidas nad olid vaimustuses!
Päris õhtul olid tavapärased koosolekud. Lastejutt ja tervise-ettekanne Jumala usaldamise teemal. Pärast oma etteasteid tundsin, kuidas ma tahan üldse rohkem oma elus Jeesusest tunnistada. Tahan rääkida sellest rõõmust, rahust ja kordaminekutest, mida Jeesus mulle elus andnud on.
Zoran kõneles antikristusest. Mustad vaatasid pilte ekraanil ja muudkui itsitasid. Aga need metsalised nägid hirmsad välja küll. Tänu Taevaisale polnud generaatori ega elektriga täna probleeme.
11. päev, pühapäev
Eile õhtul jõudsid Samuel ja tema naine Margareth siia (arstist majaperemees koos kaasaga). Nemad on mõttelaadilt nagu eurooplased. Armastan nendega juttu ajada.
Pärast hommikusööki sõitsime külla ühele vanaonule, kes olevat terve elu Saksamaal elanud. Ameti poolest olevat ta arst. Ta oli ratastoolis, kuid väga elurõõmus ja jutukas. Tema maja oli suur ja omamoodi. Nagu ma aru sain, elas see mees üksi, kuid suure teenijaskonnaga. Maja garaaži uksele oli maalitud Barak Obama pilt, kelle üle keenialased väga uhked on. Ka lõunasöök oli meile valmistatud. Ugaali ja bensiini maitsega kapsasalat... Sõin küll väga vähe, kuid sellest piisas, et süda õhtuni paha oli. Koosolekupaika jäi mul minemata. Andsin konspektid Zoranile, kes lastele täna pärlitest ning tervisepooltunnis täiskasvanutele suitsetamise kahjulikkusest räägib.
12. päev, esmaspäev
Täna tunnen ennast palju paremini. Koristasin oma tuba, pakkisin osa asju kokku ja lugesin „Kasvatuse“ raamatut. Ootan juba õhtut. Samuel ja Margareth sõidavad täna tagasi koju Nairobisse. Tegime hommikul erilise pühendushetke ja palvuse koos nendega.
Eile tehti koosolekupaigas üleskutse ristimisele tulekuks. Päris mitmed inimesed tulid ette. Alanud nädala jooksul teeb meie koosolekupaiga pastor kõigi ristimiskandidaatidega eraldi õppimistunnid. Taevaisa teeb head tööd, isegi kui meie pole just parimad.
Viimastel päevadel olen palju mõelnud oma isikliku elu üle järele, aga ka üldiselt tulevikuplaanidele. Nii palju on lahtisi otsi ja küsimärke. Plaane tuleb teha. Siiski jääb lõppsõna kõiges Taevaisale. Tema ise teab, mis ja kuidas on parim.
Muide, täna käis meil külas Ellen White. Jah, päris tõsiselt. Nimelt külastas meid ühe kohaliku misjonäri perekond, kelle noorima tütre nimi on Ellen Gould Harmon White Oreto. Pisike valges kleidis must inglike :) Aafrikas on kõik võimalik.. Andsin pooled oma kaasavõetud riietest sellele perekonnale. Nii südantsoojendav oli näha, KUI tänulikud ja õnnelikud nad olid. Otsustasime Zoraniga, et saadame selle misjonäri perele Euroopast suure paki. Nad elavad väga lihtsalt, puhtalt ja kogu südamest Jumalale lootes. Elatuvad nad oma aialapist. Pereisa Jered saab teha misjonitööd vaid nendest vahenditest, mida inimesed talle evangeeliumitöö heaks annetavad. Siiamaani on Jumal neid imeliselt aidanud ning nad ei väsinud kordamast jutustusi, kui hea Jumal nende vastu on olnud.
Mõnes mõttes tunnen, et hakkan ära väsima. Vaimselt. Koduigatsus kipub vahel peale tulema. Nii mõnigi asi tahab meele mustaks ajada. Aga ma ei väsi kordamast, et kõik, mis siin toimub, peab mu iseloomu kasvatama. Andku Taevaisa ise mulle vastupidamist ja kannatlikkust!
Koosolekud läksid taas kenasti.
13. päev, teisipäev
Jõulukuu esimene päev keset imelist suvesoojust ja päiksesära!
Öösel oli suur äike. Magasin üllatavalt hästi.
Eile õhtul vaatasime Zoraniga õues äikest. Istusime koos masaidega maja nurgas ja lihtsalt nautisime imelist vaatepilti. Ekstra-ilus oli! Kui majesteetlik ja võimas on meie Looja kätetöö! Maja seinad on õhtuti suuri valgeid sisalikke täis. Pean neile iga päev taskulambiga veretut jahti.
Üks kahe suure peahaavandiga naine käis siin. Õudne oli see vaatepilt. Tegime talle papaia-savi kompressi.
Õhtul rääkisin, mis on AIDS ja kuidas see levib. Õpetasin tüdrukutele, et nad võivad julgelt ja peavadki poistele ütlema EI, kui need nendega seksida tahavad. Oh jah... Selliseid asju tuleb puust ja punaseks selgeks teha. Aga just nii lood siin on. Kõik need pudilased siin ümberringi pole mitte armastuses soetatud. Aafrikas on seks samal tasemel nagu näiteks põranda pühkimine või toidu tegemine. Tõelist ehtsat armastust siin peaaegu et pole.
Kuidagi kõhe olemine oli täna õhtul. Politsei sõitis meiega koduteel kaasa, kuid siiski. Täna ei tundnud ma ennast miskipärast turvaliselt. Tean, et Jumal kannab hoolt ja ingleid on palju ümberringi. Seega usaldan nüüd tuliseid vankreid, mis mu ümber on! Mul on kindel teadmine, et Jumal meid Euroopasse tagasi viib. Ma ei tohi lasta kurjal endasse mittemingisugust hirmu süstida. See vaid takistab Jumala töö edukust.
14. päev, kolmapäev
Hommikusöögiks oli keegi toonud värskeid avokaadosid.
Pesin, puhastasin ja määrisin salviga oma jalahaava. Paraneb, kuid aeglaselt. Pean kogu aeg sokke kandma, mis on siinses palavuses tüütu.
Külastasime peahaavanditega naise kodu. Oli see alles elamus... Elamine oli musta maagiat täis. Aitasime tal „ohvrialtari“ ja ebajumalapildid välja visata ning ära põletada. Nüüd ma ei imesta, et see naine paranemist ei leidnud. Kogu tema kodu oli sõna otseses mõttes üks kurjade vaimude eluase. Raske on vahel uskuda, et kogu vaimude maailm on tegelikult nii lähedal ja kõikjal meie ümber. Me lihtsalt ei näe seda. Siin Aafrikas võib seda reaalselt näha.
Meie misjonärist sõbra Jeredi sõbrad käisid meil külas. Neil oli kaasas kaustik, kuhu oli käsitsi kirjutatud mitu peatükki raamatust „Tunnistused kogudusele“. Uskumatu... Meil Euroopas on kõik kohad raamatuid täis ja koguvad lihtsalt tolmu. Oleme uhked, et kõik on täiskomplektid ja puha. Kuid sellest ju ei piisa! Need inimesed siin on aga nagu valdeslased...
Enne õhtust koosolekut külastasime Jeredi kodupaika. Tema pere juba ootas meid. Pisike Ellen rippus mul kogu aja käe otsas ja muudkui seletas midagi „mzungu-mzungu“. Nägime ära uue poolvalmis maja, kuhu Jered Piiblikooli tahab teha.
Tunnen ennast nii mustana. Mitte nahavärvilt, vaid otseses mõttes :) Kuumus ja higistamine on lõputud.
15. päev, neljapäev
Hommikul pärast hommikusööki saime teada, et ees ootab sõit Raneni misjonipõllu konverentsi keskusesse. Kohale jõudes vaatasime kõigepealt kohaliku kooli ja haigla üle. Seejärel oli meil vastuvõtt konverentsi presidendi juurde.
Edasi juhiti meid suurele koosolekule, kus mitmed koorid laulsid, valjuhääldajad võimatult valjud olid ja pidevalt mingitest inimgruppidest pilti tehti. Päris pikka aega ei saanud me mitte aru, mis kogu koosolemise mõte on. Hiljem selgus, et kõik misjonipõllu pastorid olid kokku tulnud, et tähistada uue bussi ostmist. Buss ise jäigi meil nägemata...
Õhtul olid tavapärased koosolekud. Kõnelesin looduslikest ravivahenditest (süsi, aaloe, küüslauk jms.)
16. päev, reede
Eelviimane päev Ranenis. Kui aus olla, on mul päris suur koduigatsus...
Pärast hommikusööki koristasime maja ja pesime Zoraniga nõusid. Seejärel läksime kogu grupiga kohalikku kirikusse viimast korda programmi tegema. Tapvalt palav oli. Ütlesime kõik midagi hüvastijätuks ja surusime kõigil kätt. Natuke kahju oli küll, aga igale asjale on aeg. Meil on aeg pühapäeval see paik ja inimesed jätta.
Õhtul koosolekupaika sõites läks meie bussil kumm katki. See kogemus meil veel puudus :) Õnneks saime masina ruttu korda ja ei hilinenud palju.
17. päev, hingamispäev
Viimane päev Ranenis.
Ongi kätte jõudnud meie viimane koosolekupäev. Täna tuleb ristimine. Õnneks on taevas pilvine, seega tõotab tulla mitte kõige kuumem päev.
Tunnen, et olen lõpmata tänulik selle aja eest siin Aafrikas. Need kogemused jäävad kogu eluks. Kui Jumal kunagi jälle võimaluse Aafrikasse tulla annab, teen palju asju teistmoodi. Aga eks inimene õpib, kuni ta elab. Ühte tean kindlasti – järgmine kord võtan kaasa palju pudi-padi, mida lastele jagada. Kindlasti ka palju lasteriideid.
Hommikused jumalateenistused läksid kenasti. Meie külast otsustas ristimisele tulla kokku 57 inimest. Kõigist küladest kokku oli ristitavaid umbes 150.
Kuid seekord said ristitud ka kõik pealtvaatajad. Suur paduvihm ja äike tabas meid just sel hetkel, kui teenistus poole peal oli.
Õhtuks olin väga väsinud, märg ja külmunud. Kuid siiski õnnelik. Taevaisa kinkis ilusa ja meeldejääva päeva. Ja mul on nüüd ju 57 ristilast! Pärast ristimistalitust ja ristitavatele emakeelsete Piiblite jagamist ütles kohalik pastor, et nendest inimestest tahetakse rajada uus väike kogudus. Seega ootavad kõik mind ja Zoranit aasta pärast tagasi. Peame vaatama tulema, kuidas meie ristilapsed ja kogudus kasvanud on. Ilmselt on selle aja peale ehitatud külla ka uus adventkirik. Ja kui mitte veel, kas poleks siis suurim rõõm ja eesõigus meil minna tagasi ja aidata seda ehitada! Elame-näeme...
Nõnda ütleb Jumal: Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed! Jos 1:9 ... Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Rm 8:28
Järelsõna
See oli minu elu esimene ja tõenäoliselt mitte viimane misjonireis Aafrikasse. Pärast Ranenit veetsime Keenias veel ühe nädala. Selle aja jooksul olime külalisteks suurel adventnoorte kongressil Nairobi lähistel. Kokku oli tulnub umbes 1000 noort üle terve Keenia, et uurida põhjalikumalt Jumala Sõna. Daniel ja Silvia olid sellel üritusel külalisesinejateks. Meie, teised grupiliikmed, kuulusime seekord kuulajate ridadesse.
Jumal tõi meid Euroopasse tagasi.
In English