Sisemaailm ja ilmamaa

17. ja 18. oktoobril toimusid Tartu loodusmajas ja Tallinna rahvaülikooli vanalinna hoones kaks seminari, mis olid suunatud just mittekristlastele. Postsekulaarses ühiskonnas inimeste kõnetamine vaimulike teemadega on kunst, mida paljud meist ei valda. Seetõttu eelnes neile kahele seminarile tegelikult pikk töö, et valmistada end ette mõistma inimesi, kelle uskumused ei pruugi kattuda meie omadega, kuid kes ometi tunnetavad vajadust millegi järele, mis on suurem ja sügavam kui pelgalt nähtav ja käega katsutav.

Seminaride läbiviijad Belinda ja Kärt ei vaja ilmselt enam tutvustamist, sest see oli juba neljas kord, kui nad seminari formaadis koos Eestis on. Küll aga oli see esimene kord, mil seminar oli teadlikult suunatud mittekristlastele. Sellele eelnevalt  kohtusime pea igakuiselt tuumikseltskonnaga veebis, et valmistada iseend ette oma mittekristlastest sõpru ja tuttavaid kutsuma. Ja tegema seda hinnangute- ja peidetud agendade vabalt. See nõudis pisut tööd, et murda eelarvamusi ja stampe, mis ehk meie sees aja jooksul settinud olid, ja enda häälestamist selleks, et kristliku taustata  inimeste vajaduste alguspunkt vaimses sfääris võib olla kristlikust taustsüsteemist inimese jaoks teinekord veidi ebamugavas kohaski.

Mul oli hea võimalus osaleda nii Tartu kui Tallinna seminaril ja võin rõõmuga tõdeda, et pikem ettevalmistus tasus end igati ära. Belinda avar maailmanägemus ja ettevalmistus psühholoogina ning Kärdi erakordne tundlikkus nii keelelises kui visuaalses mõisteruumis tõmbasid teekonnale kaasa pea kõik, kes kohale olid tulnud.

Teekonnaks ongi neid kaht päeva kõige õigem nimetada. Teekonnaks, kus inimesel oli võimalik erinevate loominguliste harjutuste kaudu avastada, kas nähtava ja käegakatsutava kõrval eksisteerib ka nähtamatu, mis on samavõrd reaalne.

Mulle meeldis, et selle kahe päeva jooksul tundsid end samaväärselt kaasatuna nii need, kes pole võib-olla endalt kunagi küsinud, kas nähtavale lisaks on midagi veel, kui ka need, kes on sisenenud sinna nähtamatu reaalsuse poolele ehk mõnest teisest uksest kui see, mille kaudu me kristlastena sisse-välja käime. Ja ma ei ütle sisse-välja üldse kogemata. Sest minu jaoks oli suurim avastus selle kahe päeva sees just see, kuivõrd me kristlastena võime olla kinni nähtavas reaaluses, teenides samas ometi innuga nähtamatut Jumalat (nagu  Paulus Teda Ateenas tabavalt nimetas). Nii et ma julgen öelda, et see, kes endale loa andis, leidis ka kristlasena sel teekonnal midagi, millega edasi tegeleda.  

Mulle meeldis veel, et kuigi need päevad tundusid osaleja jaoks tuntavalt erinevad – seda nad nii koha, ruumi, kui osalejate arvu poolest ju olidki – olid mõlemad just täpselt sellised, nagu kohaletulnute jaoks vaja. Oli ahhaa-momente. Oli pisaraid. Oli avastusi, mis olid oodanud oma aega aastakümneid. Oli mõtteainet edasiseks. Oli müüre, mis maha lõhuti, ja neid, millesse vaid mõned avad tekitati. Mulle tundus, et võis olla ka neid, kelle jaoks nähtavasse ja käegakatsutavasse jäämine tundus sel korral turvalisem valik. Sest oma mugavusstsoonist pidid kõik kohaletulnud inimesed, kristlased või mittekristlased, materialistid või müstikud, igatahes välja tulema.

Mida mina nendest seminaridest kaasa võtan... Palju avarama  ja hinnanguvabama vaate ja samas justkui ka kindlama pinna, kuidas suhestuda ja suhelda inimestega, kes ei pruugi uskuda nagu mina, kuid kes on samavõrd kardetavalt ja imeliselt loodud.

Ma usun, et Paulus oleks minu üle tõeliselt uhke!