Käisin paar päeva tagasi kontorist läbi ja netipanka vaadates selgus, et kontojääk oli 0,00.
Asjatasin siis edasi ja mõne aja pärast tuli postkasti Averonika kiri, kas ma tahaksin kirjutada rubriiki Mitte ainult leivast. Kummaline kokkusattumus, kas pole. :)
Ma olen nüüdseks juba üle aasta olnud n.-ö vabakutseline ja toetunud salmile Ps 23:1: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Tõtt-öelda pole see toetumine ja usaldamine üldsegi mitte nii kerge, nagu võiks arvata, eriti kui kontol on viimane tuhat ja sa ei tea, kust uus rahalaadung tuleb. Ma olen mitmeid reedeõhtuseid koosolekuid läbi võtnud sel teemal, et rahu saada ja rahu on tulnud tänu Jumalale. Aga see rahu on ka kerge kaduma, eriti kui taaskord silmapiir on tume.
Hiljuti oli mulle toetajaks üks ilmalik sõber, kes ütles, et näe, su olukord ei ole üldsegi mitte nii halb ja pealegi, sul on ju Jumal, kellele toetuda. Ja tema julgustus andis mulle rahu kuni tänaseni, kui sinna tekkis väike mõra, kui leidsin tühja konto.
Kummaline on see, et kui ma oma aastale tagasi vaatan, siis näen, et mind on nii imeliselt alati välja toodud ja ma pole kunagi tundnud puudust. Suvel sõitsin usinasti rattaga ja ühel päeval koju tulles autost möödudes tuli pähe teadmine: miks sa mind ei usalda, sa võiks ju autoga ka sõita.
Et see usaldamine on ikka kole raske tulema, kuigi meile on antud sellised tõotused. „Ära karda, usu ainult!“ Meie pastor tõdes ka, et kui Iisraeli rahvas läks Egiptusest välja, siis olid nad kõik töötud ja ega keegi neist ei teadnud, mida homne päev toob. Raske on kindlaks jääda, kui nüüd ja kohe midagi ei toimu ja sa pead õiget aega ootama kuude kaupa.
Kui ma paar aastat tagasi tundsin, et ma ei jõuaks, tahaks, viitsiks noortetööd teha, siis nüüd on tänu neile rahulikele aegadele tekkinud selleks soov ja tahtmine ning unistus, et järgmisel aastal võiks Tallinna noorte hulk olla juba 105-liikmeline, kui Jumal seda tahab muidugi.
In English