Kes ootab, selleni jõuab aeg, mis igatsetud. Nii on see olnud siiani ja saab ka vast tulevikus olema. Lootma peab. Tänavune talvgi jõudis pärale. Üle pikkade sombuste päevade ja musta maa tuli valge hommik – krõbe ja pakasene. Ja selle järel teine, kolmas, neljas... Veest sai jää. Järvele oleks Jumal justkui oma hingust puhunud. Järvele sai sellest kaas. Jääkaas, mis kannab neid, kes sellele astuda söandavad. Õigel ajal, siis kui see kannab. Olin minagi oodanud toda jäist aega, ikka selleks, et lõppeks oma valged uisud kapist välja otsida ja lõputuna näival jääväljal edasi liuelda. Lihtsalt liuleda, mõtlemata sellele, et põrkud vastu jäähalli seina või trobikonda inimesi. Liuelda ja teada, et kaaslaseks on tuul, mõned kalamehed ja loomulikult vahel ka vastutuul.
Jää. Must, kuid mitte ainult. Läbipaistev, kuid mitte kõikjal. Ka jääl on omad praod ja vaod, mis vahel vägagi suurt ebakindlust tekitavad. Ja mitte asjata. Ettevaatlik tuleb olla. Jää all võivad peidus olla mitmed allikad, mis võivad veevoolu kiiruse ja pinnaläheduse tõttu selle ohtlikult õhukeseks lihvida. Ega ilmaasjata ole hoiatuseks lood väga kogenud kalameestest, kes aastaid oma meresoppe tundma õppinud, kuid lõppeks ikka kõige rumalamal kombel just tolles oma meresopis läbi jää vajunud. Olles liialt uljad ja hulljulged. Valmis tuleb olla. Abivahendid tuleb igaks juhuks kaasa võtta, selleks et end pinnale tõmmata, kui peaks õnnetus juhtuma. Need teravad nagad, mis jää sisse kinnituvad, ja mille abil end pinnale vedada, on justkui Jumala tõotused – haakuvad ka libedaima pinna sisse ja toovad uppuja taas pinnale. Ja kui korra on laine üle pea käinud, tead, millest tasub kinni haarata kui abi vaja. Sellest püsivaimast. Teravaimast, nagu ka Jumala Sõna kirjeldatakse:
„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja“ (Hb 4:12).
Jää all on sageli näha kalu, kes uisutaja saabudes kaugele põgenevad. On mustrit, mida ei oskaks kuidagi paberile kanda. Küll Jumala loomissõrm oskab kordumatuid teoseid luua, kas või jäässe! Uskumatu, milline on Issanda looming! Selle varju jääb mõnigi, kui mitte iga, maise kunstniku pingutusi nõudnud saavutus. Jumala looming on imeline. Veest on saanud jää ja vahel lumi. Kolm vormi tol veel-jääl-lumel. Justkui kolmainsuski: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Erinev vorm, kuid siiski sama. Isa, Looja. Poeg, Lunastaja. Püha Vaim, Trööstija. Kolm, aga siiski üks. Just sel moel kui ka vesi, jää ja lumi. Vesi viib, jää kannab, lumi annab sooja taimedele.
Seal jäisel järvel on hea mõelda sellele, kuis Issand hoiab. Kui palju kordi on raske astuda Tema Sõnale ja teada, et see kannab. Justkui hoiataks terve maailm – ära ole hull, et Jumalale, Tema Sõnale ja tõotustele lootma jääd! Ära „astu“ neile, vaid jää rannale, ela turvaliselt ning kindlalt, sest need ei kanna. Ni lihtne ongi jääda rannale, istuma ja unistama sellest, kuis kõndida Jumala lubadustel meist igaühe jaoks.
Jääda rannale vaatama, linnulendu ja jääl liuglemist, on turvalisim tegevus. Ei ole ohtu alla kukkuda, ei ohtu läbi jää vajuda. On vaid oht mitte midagi teha ja mitte iialgi kasvada ning edasi areneda. On oht kord tagasi kaeda ja näha end rannal istuva ning igatsevana – et ka liuelda ja lennata, kuid iial seda julgemata. Hirm on suurim vaenlane lugematutele headele ideedele ja Jumala antud annetele. Hirm läbikukkumise ja allajäämise ees. Hirm, mis halvab mõistuse ja tunded, ning järele jääb vaid teadmine olemise turvalisusest rannaliival. Turvalisus on võitnud edasimineku ja arenguvõimalused.
Küll oleks tore, kui teada võiks, et järvejää ulatub põhjani. Et eal ei ole võimalust sealt läbi vajuda. Et eal ei saabu nõrka kohta, kus risk võib suurim olla. Aga ei, jää on jää. Jää jääb jääks. Ka siis kui see on paksem kui kõik eelnevad jääd, ootab kuskil põhjapoole ikka vesi, mis ohtu kujutab. See oht tuleb aga võita teadmisega, et Jumal on tõotanud: „Ära karda, sest mina olen Sinuga! Ära vaata ümber, sest mina olen Sinu Jumal. Mina aitan Sind, ma toetan Sind, Ma juhatan Sind oma õiguse parema käega!“
Minna ja mitte karta – see on suurim risk. Aga ka suurim võimalus. Tulemust ei tea enne, kui astud. Sinna, kus pind ei tundu alati kandvat. Astuda usus, et see siiski kannab, viib ja soojendab. Jumala armu ja tõotuste väel ning abil. Ka igal tundmatul pinnal ütleb Jumal: „Ära karda, mina olen sinuga!“ Mitte kodulaua ääres istudes või turvaliselt näppu imevale tegelasele ei ütle ta seda, vaid sellele, kes julgeb astuda edasi. Sinna ruumi, kus ootab ees areng. Areng uutele kõrgustele Jumala, ligimese ja iseenda tundmises ning kahe esimese teenimises. Kui Jumal ei vii, ei jõua me eal kuhugi. Kui Jumal ei kanna, ei jää me iial püsima. Kui Tema ei soojenda südant, jääb see alatiseks külmunuks.
Teada, et suurim usk siin maailmas on usk Jumalasse, elavasse Loojasse. Et suurim hirm on juba võidetud. Seda tuleb vaid endale tunnistada ja siis edasi minna. Teada, et edasiminek ei pruugi olla kerge, kuid väärib iga pingutust, mis on justkui ohvriks toodud. Mõelda, mis oleks elu siis, kui meile ei oleks jäetud tõotust: ära karda, mina olen sinuga! Mis oleks, kui keegi oleks selle asemel öelnud: karda, ma ei ole sinuga!? Mis oleks, kui Jumal oleks öelnud: „Ära tee, ära mine, ära proovi, ma niikuinii ei aita sind!“? Üksildane tunne oleks, abitus poeks hinge ja oleks lausa mõttetu midagi uut ette võtta. See tunduks juba eos nurjununa. Nüüd aga on meil teistsugune lubadus, mida tasub tõena võtta. Ära karda... Ära karda... Ära karda... ja seda igaks aasta päevaks! Pani jahmatama, kui üks välispastor sellest rääkis, kuid tundub tõsi olevat. Ära karda...
Seda tasub uskuda, ja minna... teadmata teed, teadmata vahendeid, teadmata ja tundmata kaaslasi või iseenda nõrkust ja võimalusi. Lihtsalt minna, usaldades. Usaldus ongi vist see suurim relv – usaldada, et Tema, kes julgustab, teeb seda siiralt ja seisab kindlalt oma tõotuse taga – ära karda, sest mina olen sinuga!
In English