Unenägu, millest sai misjonitöö

Nagu paljud misjonilood, algas ka see millestki väikest ja kergesti tähelepanuta jäävast. Ühel tavalisel ööl nägi Helena Linhares unes, et ta viibis Albaania kirikus. Unes astus keegi tema juurde ja ütles: „On tore, et sa tulid Albaaniasse. Kas sa tuled tagasi, kui pensionile jääd?“

Paljude jaoks oleks selline unenägu hommiku saabudes ununenud. Helena puhul see nii ei olnud. Uni jäi talle nii sügavalt meelde, et ta rääkis sellest oma abikaasale Adriano Linharesele. Koos tundis see brasiilia abielupaar, et see polnud lihtsalt mööduv mõte, vaid kutsumus, mida ei saanud eirata.

See kutsumuse tunne ei tekkinud tühjalt kohalt. Alates 2022. aastast olid Helena ja Adriano juba võtnud endale ebatavalise kohustuse. Selle asemel et pidada puhkust ajaks, mil vastutusest eemale tõmbuda, otsustasid nad muuta iga puhkuse misjonivõimaluseks. Kuhu tahes nad läksid, otsisid nad võimalusi teenida, olgu siis kristliku kirjanduse jagamise, jutlustamise või muude tegevuste toetamise kaudu.

„Me võtsime endale kohustuse kasutada oma aega teenimiseks,“ ütles Helena. „Sellest ajast peale oleme selgelt näinud, kuidas Jumala käsi juhib meid kohtadesse, mida me kunagi ettegi ei kujutanud.”

Albaania tundus siiski olevat midagi muud. Nad ei osanud keelt. Nad ei tundnud kultuuri. Neil polnud selles riigis sõprade võrgustikku ega kontakte. Siiski hakkasid uksed järk-järgult avanema. Ressursid muutusid kättesaadavaks. Plaanid hakkasid kuju võtma. Aga isegi siis jäi üks küsimus õhku: mida nad seal tegelikult teha saaksid?

Riigi kohta infot uurides avastasid nad, et albaania keeles on kristlikku materjali vähe. Soovides pakkuda midagi lihtsat, läbimõeldut ja vaimulikult tähendusrikast, valmistasid nad nahast raamatumärke, millele oli trükitud Johannese evangeeliumi 3:16. Piiblisalmi kõrvale lisasid nad ka koraanist lõigu, mis viitab Jeesusele kui Jumala Pojale, luues sellega silla vestluseks riigis, kus valitseb peamiselt islamistlik taust.

Iga detail oli oluline. „Idee oli, et inimene tunneks end raamatumärgi saamisel õnnistatuna, samal ajal tutvudes selge ja otsese sõnumiga Jeesuse kohta,“ selgitas Helena.

Kui nad Tiranasse kohale jõudsid, sai kiiresti selgeks veel üks väljakutse: kuidas nad saaksid oma sõnumit jagada, kui nad ei oska kohalikku keelt? Nende vastus oli praktiline ja sügavalt palvemeelne. Selle asemel et vestlusi peale suruda, otsustasid Helena ja Adriano lihtsalt seemneid külvata. Linnas ringi kõndides jätsid nad oma materjalid hoolikalt valitud kohtadesse: pinkidele, restoranidesse ja bussipeatustesse –, paludes, et need leiaks just õige inimene.

Siis nad ootasid. „Mitmel korral, kui me järgmisel päeval tagasi tulime, olid materjalid kadunud,“ ütles Helena. „Keegi oli need leidnud. Keegi oli need kaasa võtnud. Meie jaoks oli see piisav, et uskuda, et seemned olid külvatud.“ Reisi kõige mõjuvam hetk oli alles ees.

Osa Helena unenäost oli viidanud sellele, et neil oli määratud kolida Albaaniasse. Tol hetkel tundus see palju suurem asi, kui nad suutsid täielikult mõista. Ent nende esimesel hingamispäeval Tirana seitsmenda päeva adventistide koguduses juhtus midagi, mis pani nad mõtlema. Oma lugu teadmata tutvustas pastor Delmar Reis paari kogudusele ja ütles: „Nad asuvad elama Albaaniasse.” Helena ja Adriano jaoks ei olnud need sõnad juhuslikud. Nad tundsid, et see on kinnitus.

Enne reisi olid nad palvetanud, et Jumal näitaks selgelt, kas Ta tõesti juhib neid. Nende sõnade avalik kuulmine kelleltki, kes ei teadnud midagi nende isiklikust teekonnast, andis neile rahu, et Issand juhib iga sammu.

Nad ei näinud veel, et nende tunnistus julgustab ka teisi. Nende kogemustest liigutatud inimeste seas oli ka Natiéli Schäffer, Albaania misjoni naistetöö juht. Tal oli juba soov näha misjonitöös rohkem naisi ja ta leidis selle paari loost uue suuna. „Ma tundsin kutset julgustada adventistidest naisi astuma oma mugavustsoonist välja ja osalema aktiivselt misjonitöös,“ ütles ta.

See kinnitus saabus mitme sündmuse kaudu. Tema südant puudutas jutlus sellest, kuidas olla teistele õnnistuseks, ja kohtumine Helena ja Adrianoga, kes olid otsustanud veeta oma puhkuse misjonitöös. Sellest visioonist sündis rahvusvahelise naistepäeva eriprogramm nimega „Blessed to Bless” (Õnnistatud, et õnnistada).

7. märtsil Albaanias Tiranas toimunud üritus tõi kokku naised kõigist Albaania kogudustest, et veeta päev üheskoos vaimulike mõtisklustega ja praktilist väljapoole suunatud tööd tehes. Hommikuprogrammis meenutas pastor Euxhenia Bregasi osalejatele, et Jumala õnnistust ei mõõdeta positsiooni, mugavuse ega välise edu järgi. „Õndsakskiitmised näitavad, et Jumala õnnistust ei mõõdeta rikkuse või edu järgi, vaid alandliku, halastava ja sõltuva südame kasvatamise järgi,“ ütles Euxhenia. „Kui me arendame neid omadusi, voolavad need loomulikult üle, võimaldades meil teisi õnnistada.“

Pärast lõunat muutus see sõnum tegudeks. Naised jagunesid rühmadesse ja läksid Tirana tänavatele, kandes lilli ja lootust sisaldavaid kaarte. See oli lihtne žest, kuid täis tähendust – headuse väljendus, mille eesmärk oli meenutada teistele naistele, et Jumal näeb, hindab ja armastab neid. Paljudele osalejatele jättis see päev sügava mulje. „See oli teistsugune hingamispäev, sest me olime naistega koos, lisaks oli hästi korraldatud programm ja ülesehitav jutlus, mida kuulsime,“ ütles Zhani Haveriku, üks osalejais.

See, mis sel päeval toimus, oli midagi enamat kui hästi planeeritud programm. See oli tavaliste inimeste otsus vastata, kui Jumal kutsub neid teenima. See, mis algas ühe naise unistusena, ületas piire, puudutas elusid ja inspireeris misjonitööd Albaanias. See sai meeldetuletuseks, et Jumal töötab sageli ustavate sammude ja väikeste julgusetegude kaudu.