Jesaja 1:3 võime lugeda: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista!“ Siin räägib Jumal Jesaja kaudu, et loomad on oma isanda tundmises inimestest ees, Jumala rahva Jumala tundmisest eespool. Meie ei tea, kui palju loomad mõistavad, aga nad järgivad neile Jumala poolt antud käske ja keelde ja selliste võrdluste kaudu tahetakse meile öelda, et me peaksime loomadest eeskuju võtma.
Teine võrdlus on kirja pandud kuningas Saalomoni poolt ja ütleb: „Mine sipelga juurde, sina laisk, vaata tema viise ja saa targaks!“ (Õp 6:6) Meie peaksime targaks saamiseks vaatlema sipelga tegutsemist.
Neile tekstidele lisaks võime Pühakirjast lugeda, kuidas loomad kuuletusid Jumalale ja tulid enne veeuputust Noa laeva juurde ja võeti laeva, inimesed aga ei tulnud ning kuidas „keeletu koormakandja loom rääkis inimese häälega ja takistas prohveti jõledust“ (2Pt 2:16).
Seekord olen kogunud siia mitmed hiljuti aset leidnud loomade ja lindude ja putukate lood, mida meie usukaaslased on jaganud ning mis tunnistavad Jumala väest ja Tema juhtimisele alluvatest loomadest; lood, mis võiksid meid ka mõtlema panna Jumala soovile meid juhatada, ja Tema väele, mida Ta igatseb ka meie elus ilmutada.
Meil on kaks kassi, karvane Kusti ja Kiti. Nad on meile nagu pereliikmed ja kui mina kõnnin ühest töökojast teise, kõnnivad nemad minu järel. Ühel päeval tuli üks kass koju tuppa ja mina hakkasin otsima, kus on teine kass. Tavaliselt käivad nad mõlemad mul järel. Otsisin kõik töökojad ja ka meie elamise läbi ega leidnud kassi. Vaatasin läheduses ringi, kas ta äkki pole auto alla jäänud. Ei leidnud kassi. Siis arvasin, et äkki puges ta mõnda teise meiega samal territorumil olevasse hoonesse ja on seal kinni, sest mõnes hoones käivad inimesed vahel harva.
Tavaliselt palvetan kõige ja kõigi pärast, iga väikse asja pärast ka, sest Jumalal pole suuri ega väikeseid asju.
„Kallis Taevaisa, loomad on ka Sinu loodud, Sina tead, kus minu kadunud kass on. Palun tee nii, et ta teeks häält!“
Käisin mööda hoovi ringi ja natukese aja pärast kuulsingi häält ühe meie naabri hoone juurest, läksin lähemale ja kuulsin ikka häält.
„Kiti, kas see oled sina?“
Taevaisa andis kassile märku näuguda just siis, kui ma olin kuuldekaugusel. Kass oligi selle naabri hoones, kes vaid harva seal käib. Tabalukk oli ukse ees, kass tabaluku taga. Meil tuligi naabri valdustesse siseneda, et kass sealt võimalikust näljasurmast päästa.
„Aitäh, Taevaisa, et Sa andsid kassile õigel ajal märku häält teha, sest niiviisi saime ta päästa!“
Evi Kõrgend
„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse,“ (Rm 10:13) ütleb Jumal meile, inimestele, kes me oleme ilma Temata patuvangis ja päästmata, kurja poolt lukustatud ega saa ise välja. Kui me saame aidata kassi, kes on luku taha pandud, siis kui palju enam aitab Jumal meid, kui me appi hüüame. Ja kui palju enam kuuleb Ta meie hüüdeid inimeste pärast, kes on kurja käes vangis.
Meie majas teisel korrusel minu poja juures elab ka kass, kes on enamasti püsinud aias, aga uudishimu ajas teda ühel hommikul rändama. Me kõik olime kadunud kassi pärast mures ja palvetasime minu tütrelastega, et Taevaisa annaks kassile märku koju tulla. Üsna kohe peale seda palvet istuski kass värava taga ja ootas sisselaskmist. Arutasimegi lastega, et Taevaisa ütles kassile: „Mine koju!“ ja kass kuuletus. See imepisike kogemus võiks meid panna kuulama ja kuuletuma sellele, mida Isa meile ütleb.
Sel aastal tegid kuldnokad meie terrassi katuse alla pesa ja minu tütrelapsed koos naabrilastega käisid vaatamas, kuidas viis kuldset nokka ema lähenedes avanesid ja kuldnokaema oma viit poega toitis. Et mitte linde häirida, ronisid lapsed sageli pesast kaugemal tooli peale, et sealt eemalt pessa vaadata.
Ühel hommikul nägin, kuidas vares hiilis pesa juurde ja kukutas kuldnokapojad hoolimata minu kolistamisest ja kuldnokaema kisast üle pesaääre terrassile ning vedas nad noka vahel minema. Kuna meie terrass on majast eemal, ei jõudnud ma muud teha kui kolistada. See vaatepilt vapustas mind, ehkki varesed söövadki linnumune ja väikeseid linde ja ma mõtlesin, kuidas saatan meie pesades, st meie peredes samasugust hävitustööd teeb. Ta on meist tugevam ja ainus viis teda takistada on pidev palvetamine Jumala kaitse ja tarkuse pärast.
Ma mõtlesin alles järgmisel päeval välja, et mul oleks tulnud kohe kuldnokapoegadele Jumala kaitset paluda ja Jumal oleks neid varese eest kaitsnud. Ärme unusta palvetada kõige pärast meie ümbruses, oma laste ja lastelaste pärast eriliselt, sest nemad on meist nooremad ega oska kurja rünnakuid karta. Lk 12:6, 7 võime lugeda: „Eks viis varblast müüda kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees! Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud! Ärge kartke, teie olete hinnalisemad kui palju varblasi!“
ja Mt 6:26 rääkis Jeesus taevalindudest, kelle eest Jumal hoolitseb; Jeesus ütles: „Eks teie ole palju enam kui nemad?“
Mõni aasta tagasi panin palvelisti palve muttide pärast, sest terve aed oli üles kaevatud ja üldse ei saanud korralikult niita. Peale palvet tasandasin maa ära ja rohkem ma neid hunnikuid enam ei näinud. Mutid kolisid puukuuri juurde. Kui edasi palvetasin, olid nad ka sealt läinud. Kevadel nägin, et nad tegutsesid naabri aias, aga nüüd pole neid enam ka seal.
Kevaditi hakkavad suured mesimummud tuppa trügima, aga peale palve kirjutamist palvelisti nad enam tuppa ei tule. Õues näen neid küll lendamas.
Ja siis herilased. Igal aastal on nad siin kuskile pesa teinud. Eelmisel aastal olid nad maja seinas. Neid oli palju. Algul mõtlesin, et tegemist on mesilastega, aga onutütre mees on mesinik ja tema ütles, et mesilane ei tule majaseina sisse pesa tegema. Jällegi saatis meie imeline Jumal nad siit ära.
Sügisel tegime õunamahla, ainult kaks või kolm herilast lendas kohale. Sõbranna, kes elab meist kilomeeter maad eemal, ütles, et nad ei saanud üldse õues mahla teha, sest herilasi oli nii palju.
Mõni aeg tagasi läksin kuuri midagi võtma. Kuuriuksest sisse astudes ei näinud ma herilasi, aga nagu redelit liigutasin, sain sutsaka. Järsku oli neid tiivulisi palju. Jooksin välja, aga keegi mind taga ajama ei hakanud. Sõrm läks kergelt paiste, aga peale palve kirjutamist paistetus kadus. Palusin veel, et Taevaisa saadaks need herilased siit ära. Mitu päeva ei julgenud ma kuuri minna, kuigi lootsin, et neid enam seal pole. Kui ma siis läksin, paludes Jumalat kaasa tulla, polnud seal mitte ühegi herilast.
Olen väga tänulik Jumalale abi ja meie palvelisti armsatele palvetajatele palvetoe eest!
Riina Aiaotsa
Sellel niiskel suvel oleme ilmselt kõik kogenud sääskede nuhtlust. Nii ka meie minu tütrelastega Hiiumaal olles. Esimesel ööl meie tavapärases ööbimiskohas pidasime nende pinisevate tegelastega ägedat võitlust. Kui tundus, et hakkame võitu saama, ilmusid kusagilt taas uued pinisejad.
„Kallis Taevaisa, palun saada nad ära!“ palusime lastega väsinuina võitlemisest. Ja järgmisel hetkel oli täielik vaikus, vaikus oli ka akna ees oleva sääsevõrgu taga, kus enne oli vali sääsekoor pinisenud. Jumal on nii lähedal ja Ta kuuleb, kui me palume ja Ta ütleb sääskedele: „Minge siit minema.“
Kõigis nendes loomalugudes näeme Jumalale kuuletuvaid loomi ja putukaid. Nad on juhitavad ja iga sellise kogemuse kaudu igatseb Taevaisa meile meenutada, et meiegi Talle kuuletuksime. Loomad ilmselt ei tee vaimulikke valikuid, kuid meie looduse kroonina võime märgata loodust enda ümber ja otsustada kuuletuda Jumalale, kelle jaoks me oleme hinnalisemad kui palju varblasi, nii hinnalised, et Jumal on meie päästmiseks andnud oma Poja surma. Hindame siis Tema kallist andi ja võtame selle vastu koos Tema armastava juhtimisega.
Juba eelmisel aastal rääkis naaber, et hirmsad hispaania teod on jõudnud meie kanti. Märkama hakkasin neid oma hoovil möödunud suve teisel poolel. Hakkasin neid regulaarselt korjama ja hävitama, hommikul ja õhtul ning peale vihma tuli teha hoovis kindlad ringid. Suvel liigun rohkem ringi, aga tollel nädalavahetusel olin kodus. Mõtlesin hingamispäeva hommikul, kas lähen ja korjan teod kokku, kuid kohe tuli mõttesse, et täna ju hingamispäev, kas ikka lähen seda tegema. Mõtlesin, et olgu, ma ei hävita neid rahupäeval, kuid ringi teen hoovis ikkagi. Ja minu üllatuseks ei olnud minu hoovis rahupäeval ühtegi tigu.
Liina
Ka teod peavad rahupäeva! Sest nad kuuletuvad Jumalale! Piiblis räägitakse hingamispäeva rikkuja karistamisest ja meie võime kasvõi tigudest õppust võtta ja „peatada hingamispäeval oma jalga“ (Js 58:13). Hingamispäeva pühitsedes ütleme ju muuhulgas: Jumal kannab kõiges minu eest hoolt!
Olin oma 6-aastase poja Rolandiga aias toimetamas, kui Roland leidis trepilt ühe nälkja. Nälkjas oli end kerra tõmmanud ja kui ma teda puudutasin, siis ajas ta oma tundlad välja ning hakkas ära minema. Kahtlustasin, et tegemist on kahjuliku võõrliigi lusitaania teeteoga, kes paljuneb kiiresti ja aias kõik ära hävitab. Võtsin telefoni ja guugeldasin. Ilma sisusse väga süvenemata, sain esimeselt lehelt kohe kinnitust, et tegemist on lusitaania teeteoga ja ta tuleb kiiresti hävitada; kas siis keeva veega üle kallata või labidaga pooleks raiuda ja siis sügavale mulla alla matta. Püüdsin siis Rolandile selgitada, mis pahalasega tegu on ja et me peame ta mulla alla matma.
Rolandil oli sellest muidugi väga kahju, sest tigu oli suur ja omamoodi ilus. Kaevasin augu, viskasin teo auku ja andsin labidaga paar hoopi. Muld peale ja maetud ta oligi.
Mõne aja pärast hakkas Roland selle teo kohta küsimusi esitama ja palus, et me läheksime tuppa ja vaataksime arvutist tema kohta lisainfot ja pilte. Kui interneti avasin ja hakkasin täpsemalt nälkjate ja tigude kohta uurima, siis selgus, et tegelane, kelle umbes tund aega tagasi olime pahalaseks tunnistanud ning maha matnud, oli tegelikult täiesti süütu ja kasulik Eesti suur seatigu. Ei ta hävita taimi ega aiasaadusi, vaid on hoopis aias kasulik, sest toitub puujäätmetest ja kõdust. Tal on isegi võime muundada tselluloos puhtaks huumuseks. Suur seatigu kaitseb me aeda ja hävitab lusitaanlase mune neid süües. Kelle aias on Eesti suur seatigu, nende aeda ei tule nii kergelt võõrliigist kahjurid.
Seda lugedes oli meil väga kurb ja kahju, et olin kiirustades esimese info põhjal hukanud kellegi, kes on täiesti süütu ja kes hoopis kaitseb meie aeda. Siis ütles Roland, et emme, nüüd lähed ja kaevad selle teo mulla alt üles. Läksin kaevama, kuigi väga suurt usku polnud, et ta leian ja veel vähem, et ta elus on, aga ma ei saanud ka Rolandile öelda, et las ta jääb sinna. Kaevasin ja sõelusin mulda päris tükk aega, aga ei leidnud teda. Siis kui mõtlesin, et nüüd aitab, ja viskasin viimaseid mullapeotäisi auku, jäi mu sõrmede vahele väike pehme käntsakas.
See oli üleni mullane tükk, aga sain sõrmede vahel aru, et see on meie kadunud tigu. Viisin käntsaka vihmaveetünni juurde, pesin ja kastsin teda pikka aega, ise palvetades, et kui Jumal tahab, siis Ta teeb imet ja tigu on elus. Lapse pärast, minu enda pärast ka. Ma isegi ei saanud aru, kas ta on ühes tükis, pigem arvasin, et sai labidaga pihta ja on poolik, sest käntsakas oli nii kokku tõmbunud. Pesin teda ja mudisin, aga ei midagi. Kui olin peaaegu loobunud ning mõtlesin, et nüüd lõpetan selle tegevuse, kuna tigu pole ju elus, siis hakkasid äkki selle käntsaka seest välja tulema tundlad.
Käntsakas muutus mu silme all suureks, kuni sirutas välja oma pika ilusa pruunide täppide ja triipudega keha. Tigu elas jälle! Meie Rolandiga rõõmustasime, et Jumal oli ta ellu äratanud!
Kui tihti me näeme või kuuleme midagi kellegi kohta ja teeme selle pinnapealse info põhjal järeldused ning mõistame kellegi hukka, kes tegelikult on süüta või usume mõnda valet tõe pähe. Või räägime kellestki seljataga midagi negatiivset, mida oleme kusagilt kuulnud ja pole isegi kindel, kas see info vastab tõele. Isegi kui vastab tõele, siis millise õigusega me räägime teisest halba, pannes teda halba valgusesse ja tekitades teisest eelarvamusi. Jeesus Kristus on süüta Jumala Poeg. Vale uskumustest pimestatud inimesed levitasid laimu Tema kohta nii kaugele, et võimukandjad ja hulk rahvast olid lõpuks valmis Jeesust tapma.
Sõnadel, mida levitame, võivad olla surmavad tagajärjed. Ärme meie tee seda sama. Ärme mõista kohut kellegi üle. Kui me peamegi kellegi või millegi suhtes otsuse tegema, on väga oluline süveneda, et meil olev info oleks tõene ja terviklik. Kuid isegi siis jätame kohtumõistmise Jumalale. Me kõik oleme milleski süüdi ja seega surma väärt. Aga meile on antud Päästja, Jeesus Kristus, kes on ainus õige ja kui me lubame, siis Tema tuleb ja puhastab meid kõigest patust, ega lase võõrast pahalast meie sisse. Me ei saa uskuda kõike infot, mis meie ümber on, aga me saame uskuda sada protsenti Jumala Sõna ja õppida tundma isiklikult Teda, meie ainsat Päästjat Jeesust Kristust ja usaldada kõiges Teda ja teada, et Tema on hea. Kõike, mida me teeme, seda teeme Jeesusele. Patt on siin planeedil võõrliik, nagu see lusitaanlane, mis paljuneb tohutu kiirusega ja justkui iseenesest. Süüta seatigu on nagu Jeesus, kes ei tee kellelegi kurja ning Ta puhastab meie südameaeda kõdust ehk meis olevast saastast ja kaitseb kurjade võõrliikide eest. Nii nagu loo peategelane seatigu ärkas ellu ja tõusis hauast palve peale, äratas Isa üles Jeesuse, meie lunastuse tagatise ning ühel päeval tuleb Jeesus meile järele, tõstes maast üles ja luues uueks kõik need, kes on Tema omad.
Kaie Siim
Jumal on vägev, Tema äratab surnud üles – igas mõttes! Meid ka, kui peaks vaja olema. Meie oleme palju hinnalisemad kui teod, kassid, sääsed ja herilased. Aga loomalood õpetavad meile meie Jumala kohta. Suurem osa neist lugudest on lastega koos avastatud asjad, mida nemad mõistavad paremini kui vaimulikku võitlust. Juhatagem siis oma lapsed looduse juurde jälgima, mis seal toimub, ja palvetama ka kõige pisemate pärast. Looduses avastavad meie lapsed, et nad on Jumalale kallid ja et ehkki inimese päästmine on Jumala tähtsaim tegu, hoolib Ta ka kõige pisematest ja juhatab neidki!
In English