Jh 17:9 on kirjutatud: „Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.“ See on üks lause Jeesuse ülempreesterlikust palvest, millega Ta pöördus oma jüngrite eest palvetades Jumal Isa poole, kui Ta oli koos oma jüngritega viimasel õhtusöömajal enne oma kannatust ja ristisurma.
Lugedes ainult Jh 17:9 tsiteeritud lauset Jeesuse palvest, võib tekkida küsimus:
kas Jeesus teeb vahet, kelle eest Jumalat Isa paluda ja kelle eest mitte?
Sõna maailm kasutatakse Piiblis sageli selle osa kohta inimkonnast, kes elab jumalakartmatult. Selles palves ütles Jeesus, et Ta nende eest ei palu.
Kirjas heebrealastele, Hb 7:24, 25 on kirjutatud: „Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ Siin öeldakse, et Jeesus elab aina selleks, et paluda nende eest, kes Tema läbi Jumala ette tulevad.
See, et Ta palub nende eest, kes on Ta oma Päästjana vastu võtnud, on üsna loomulik, aga kuidas on ikka teistega? Samas jääb küsimus, kas Ta hakkab nende eest palvetama alles siis, kui nad on juba Tema juurde tulnud, või palub juba siis, kui veel pole, et nad ikka Tema juurde tuleksid?
Lugedes Piiblist, mida on seal Jeesuse ja Tema tegevuse kohta kirjutatud, näeme, et Jeesus on huvitatud kõikide inimeste päästmisest. Selleks Ta ju siia maailma tuligi. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (Jh 3:16, 17)
Jeesus suhtles ka nendega, kellele võis ette heita patusust ja muud taolist. Kui Talle seda pahaks pandi, ütles Jeesus, et eriti just sellised inimesed vajavadki Teda. „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.“ (Lk 5:31, 32) Kindlasti on selles ka eestpalvel väga kindel koht.
Jeesuse sõnades oma järelkäijaile „paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele“ (Mt 9:38) on üleskutse palvetada evangeeliumitöö pärast.
Apostel Paulus kirjutas Timoteosele: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.“ (1Tm 2:1–4)
Paulus ütles siin, et palvetada tuleb kõikide inimeste eest. Nende kõikide hulka kuuluvad ka valitsejad ja ülemused. Kindlasti on õige ja hea paluda Jumalat, et Ta annaks valitsejaile ja ülemustele häid mõtteid õigete otsuste tegemiseks, „et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“.
Siiski ei peaks palved nende eest piirduma ainult sellega. Kuna Jumal soovib, „et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“, siis soovib Ta, et nii oleks ka meie valitsejate ja ülemustega ning meie osaks on Jumalat paluda ka selle pärast.
Jeesus ise õpetas, kuidas suhtuda neisse, kes meisse hästi ei suhtu. „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad.“ (Lk 6:27, 28) Seda tegi ka Jeesus ise ristil rippudes, kui Ta oma ristilööjate eest palvetas: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)
Nii võime olla päris kindlad, et Jeesus ei tee vahet, kelle eest palvetada. Aga kuidas on siis selle algul tsiteeritud ütlemisega Jeesuse palves? Asi on lihtsamast lihtsam. Jeesus ei palunud maailma eest just selles konkreetses palves. Küll tegi ja teeb Ta seda muudel aegadel muudes palvetes.
Ka meie ei palveta igas palves kõikide ja kõige eest. Võib-olla kõige ilmekam näide selle kohta on meie söögipalved. Tavaliselt me vaid täname neis palvetes toidu eest ja palume õnnistust sellele.
Selles palves, Jh 17, keskendus Jeesus just oma järelkäijate eest palvetamisele, ja mitte ainult sel õhtul seal kohal olnute eest palvetamisele, vaid ka nende eest palvetamisele, kes tulevikus Tema järelkäijaiks saavad ehk maailmast kui inimkonna jumalakartmatust osast Jumala juurde välja tulevad.
„Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.“ (Jh 17:20, 21)
Seda, et kõik oleksid üks, nii nagu Jumal Isa on Jeesuses ja Jeesus on Isas ning et inimesed, kelle eest Jeesus seal palus, oleksid neis, Isas ja Jeesuses, oli ja on loota mitte maailmalt, vaid maailmast kui inimkonna jumalakartmatust osast Jumala juurde välja tulnuilt.
Ja tänu olgu Jumalale, et neid on miljoneid. Tänu olgu Jumalale, et meiegi võime nende hulka kuuluda ja et Jeesuse ülempreesterlik palve, Jh 17, hõlmab ka meid!
In English